Mona Lisa (tuntud ka kui La Gioconda või La Joconde) on 16. sajandi portree, mille Leonardo da Vinci maalis õlivärvides renessansi ajal Firenzes, Itaalias. Maal on tuntud oma peene sfumato-tehnika, õrnade joonte ja pehmete valguse- ning varjualade poolest, mis annavad portreelisele salapärase, muutliku naeratuse ning illusiooni ruumi ja atmosfääri sügavusest. Teos on maalitud poplari (paekaru) plaadile ja selle mõõtmed on ligikaudu 77 cm × 53 cm.
Mona Lisa naeratus on sajandeid köitnud kunstiteadlasi, psühholooge ja laiemat avalikkust — selle ambivalentne väljendus võib näida vaatajale erinev sõltuvalt vaatamiskaugusest ja valgusest. Tegu on ühe enim uuritud ja paljundatud maaliga maailmas; Louvre väidab, et ligikaudu 80% selle külastajatest tuleb nägema just seda maali.
Giorgio Vasari, kes oli Leonardo esimene biograaf, kirjeldas Maali ja arvas, et see kujutab LISA Gherardini nime kandvat naist. Tänapäevased allikauuringud on seda tuvastust toetanud: 2008. aastal leiti Heidelbergi ülikooli raamatukogust märkmeid, mille oli kirjutanud Firenze linnaametnik Agostino Vespucci — need märkmed kinnitasid, et portreeritud isik oli tõenäoliselt Lisa, rikka siidikaupmehe Francesco del Giocondo abikaasa, kes elas Firenzes.
Kuigi identiteedi küsimus on laialdaselt aktsepteeritud, on lõplike ajalooliste tõendite puudumine tekitanud alternatiivseid teooriaid: mõned on pakkunud, et maal peegeldab Leonardo enda näojooni, teised on näinud selles allegooriat, pühaku kujutist või mütoloogilist sümbolit. Nii identiteet kui ka naeratuse tähendus on andnud aluse paljudele analüüsidele ja interpretatsioonidele – see osaliselt seletab, miks teos on muutunud nii kultuuriliselt oluliseks.
Leonardo alustas Mona Lisa maalimist tõenäoliselt 1503. või 1504. aastal Firenzes ja töötas selle kallal mitu aastat; tema entsüklopeedilisest lähtekoha tõttu jäi maal teatud mõttes "elavaks" objektiks, mida ta parandas ja muutis ka pärast esialgset valmimist. Nagu ütleb tema kaasaeg Giorgio Vasari, Leonardo "...pärast seda, kui ta oli neli aastat selle üle peatuda, jättis ta selle lõpetamata....". Leonardo viis maali 1516. aastal Prantsusmaale, kus selle sai kunagi oma kollektsiooni Prantsusmaa kuningas Franciscus I.
Pärast kuninglikku kollektsiooni kuulumist rippus Mona Lisa algselt Fontainebleau lossis ja viidi seejärel Versailles' lossi. Pärast Prantsuse revolutsiooni riputas NapoleonI Prantsusmaal maali oma magamistoas Tuileries' palees, kuid hiljem sai sellest osa Louvre'i kogust, kus teos asub tänaseni.
Maali ajaloos on olnud ka dramaatilisi sündmusi: 1911. aastal varastati see Louvre'ist ja varastaja, Vincenzo Peruggia, hoidis tööd eemal kaks aastat, enne kui see 1913. aastal tagastati. 20. sajandil sai teos mitme vandalismi- ja kahjustusjuhtumi ohvriks — selle pinnale on visatud happet, kive ja muud, mille tagajärjel on tehtud restaureerimistöid. Sellest tulenevalt on maal nüüd kaitstud purunemiskindla, klimakontrolliga klaaskapsli taga, et säilitada pinnakihtide ja originaalvärvide seisundit ning tagada teose turvalisus.
Mona Lisa mõjutas sügavalt kunstiajalugu: see on tihti näidatud kui renessansi portreekunsti meistriteos, mis demonstreerib Leonardo teadlikku huvi inimese anatoomia, valguse, optika ja emotsioonide väljendamise vastu. Selle reprodutseerimine, parodeerimine ja viited popkultuuris on teinud maali ülemaailmseks sümboliks, mis ületab kujutava kunsti kitsad piirid.
Tänapäeval tõmbab Mona Lisa miljoneid külastajaid aastas ning sellest on saanud üks kõige tuntumaid ja enim uuritud kunstiteoseid maailmas — nii kunstiteaduse, ajaloo kui ka laiemate kultuuriliste diskursuste fookuspunkt.
