Les Fauves (prantsuse keeles "Metsikud loomad") oli 20. sajandi alguse moodsa kunsti nimetuseks tõmmanud liikumine, mida juhtisid eelkõige Henri Matisse ja André Derain. Fauvid olid prantsuse maalijate rühm, keda mõjutasid postimpressionistid nagu Vincent van Gogh ja Paul Gauguini erksate, mittelooduslike värvikasutuse näited ning kelle töödes rõhusid vabad pintslilöögid ja tugevad kontrastid.

Stiil ja omadused

Fauvismi iseloomustasid eelkõige:

  • Värvi iseseisvus: värvi kasutati emotsiooni ja kompositsiooni teenistuses, mitte loomuliku valguse kujutamiseks — nähakse tugevaid, puhtaid värviplokke.
  • Lihtsustatud vormid: kujutised muutusid geomeetriliseks ja rõhutatuks, detailid jäeti sageli kõrvale.
  • Pintslitöö ja tekstuur: nähtavad ja energilised pintslilöögid rõhutasid maalilise objekti kohalolekut.
  • Mittekahjustatud ruumiline sügavus: perspektiiv ja ruum ei olnud enam peamine eesmärk — sageli esile tõstetud esitused lamedate värvipindadega.
  • Uued teemavalikud: portreed, maalilised maastikud ja dekoratiivsed kompositsioonid, kus värv ja rütm on tähtsamad kui täpne joonistus.

Peamised sündmused ja kunstnikud

Fauvistlik periood saavutas laiemat tähelepanu 1905. aasta Pariisi näitustel, eriti Salon d'Automne'il, kus kriitik Louis Vauxcelles nimetas neid sarkastiliselt «metsikuteks» ja väljendas hämmingut nende värvikasutuse üle. Sama aasta skandaalne näitus, kus eksponeeriti näiteks Matisse'i teost Woman with a Hat, kindlustas liikumise kuvandi šokeerivate ja värvirikkaste teoste gruppina.

Lisaks Henri Matisse ja André Derainile kuulusid fauvistide ringi ka kunstnikud nagu Maurice de Vlaminck, Raoul Dufy, Kees van Dongen ja teised. Matisse ja Derain töötasid näiteks koos Collioure'ist pärit erksate maastike kallal, mille värvipalett ja otsekohene käsitlus on fauvismi ikoonilised näited.

Ajaskaala ja lõpp

Fauvism oli kunstiliselt intensiivne ja suhteliselt lühike liikumine. Võib öelda, et selle kõige viljakam ja avalikuma periood oli umbes 1905–1908, kuigi mõned autorid rõhutavad eriti aastate 1905–1907 tihedat koostööd ja näituste järjestust. Pärast seda suundusid paljud selle ringi kuulunud kunstnikud iseseisvatele teededele või mõjutasid teisi kaasaegseid suundi (näiteks kubismile ja ekspressionismile suundumine).

Mõju ja pärand

Kuigi fauvism ei kestnud kaua, oli selle mõju suurem kui rühma koosoleku pikkus. Fauvid avasid värvile suurema vabaduse ja olid üheks sillaks impressionismist abstraktsema, emotsionaalsema ja vormiliselt julgema kaasaegse kunsti suunas. Nende idee, et värv võib olla iseseisev väljendusvahend, mõjutas hiljem saksamaid ekspressioniste, vene kunstnikke ja paljusid 20. sajandi moderniste. Aristarkh Lentulov on üks näide kunstnikust väljaspool Prantsusmaad, keda fauvism tõi kaasa ja mõjutas.

Fauvismi pärand on tänapäeval nähtav nii ajalooülevaadetes kui ka kaasaegsete kunstnike töödes — liikumise julge värvi- ja vormikäsitlus jääb oluliseks verstapostiks modernse kunsti arengus.