Kunstiliikumine: definitsioon, ajalugu ja peamised suunad

Avasta kunstiliikumiste definitsioon, ajalugu ja peamised suunad — ülevaade manifestidest, võtmeautorite ning stiilimuutuste mõjust kaasaegsele kunstile.

Kunstiliikumine ehk ism on kunstistiil. Sellel võib olla ühine filosoofia, mida järgib kunstnike rühm. See võib olla kriitiku poolt antud silt, millega kirjeldatakse teatavat liiki kunstiteost. Fotograafiajärgsele ajastule on iseloomulik, et kunst uurib uusi suundi. Kunstiliikumine koondab tavaliselt teatud esteetilisi eelistusi, töövõtteid, teemasid või ühiskondlikke hoiakuid, mis eristavad seda teistest suundadest.

Mõnda kunstiliikumist saab seostada aja ja kohaga või konkreetsete kunstnikega. Suuline selgitus liikumiste kohta võib tulla kunstnikelt endilt, mõnikord kunstimanifesti (avalduse) kujul. Üsna sageli märgistab liikumist tagantjärele mõni kunstiajaloolane või -kriitik. Liikumiste tekkimine võib olla reaktsioon varasematele traditsioonidele, tehnoloogia arengule, majanduslikule või poliitilisele olukorrale või uutele ideedele filosoofias ja teaduses.

Kunstiliikumine võib olla seotud sarnaste ideedega arhitektuuris, kirjanduses, filosoofias või isegi poliitikas. Liikumise mõju võib ulatuda ka disaini, moekunsti, teatri ja muuseumipraktikani, kujundades laiemat kultuurilist maastikku. Allpool toodud umbkaudne ajalooline jada annab ülevaate peamistest ja laialdasemalt tuntud suundadest, kuid järjestus ei pretendeeri täielikule täpsusele – paljud voolud kattuvad ajaliselt ja geograafiliselt ning nende tähendus sõltub kontekstist:

• Eelajalooline ja antiikne kunst – kivi- ja pronksiajast, samuti Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kujutav kunst, mis panid aluse proportsioonile, narratiivile ja religioossele ikonograafiale.
• Keskaegne kunst – religioossed teemad, ikoonograafia ja stiliseeritud kujutisviisid kirikukunstis, vitraažis ja käsikirjade miniatüürides.
• Renaissance (renessanss) – humanism, perspektiivi kasutuselevõtt, antiiksete vormide taasavastamine ja realistlik kujutamine.
• Barokk ja rokokoo – dramaatiline valguse kasutus, liikumine, dekoratiivsus ja emotsionaalne üleütlemine (barokk); rokokoo on kergem, mängulikum ja ornamentaalsem.
• Neoklassitsism – tagasipöördumine klassikaliste vormide ja ratsionaalsuse poole kui vastureaktsioon barokile ja rokokoolle.
• Romantism – tundepõhine, loodusest ja individuaalsusest kantud kunst, rõhk müstilisele ja subjektiivsele kogemusele.
• Realism – igapäevaelu ja ühiskondlike tõsiste teemade realistlik kujutamine, tihti kriitilise pilguga.
• Impressionism – valguse ja värvi hetkeline tajumine, kiire pintslitöö ja linna- või maastikuvaatlused.
• Postimpressionism – mitmekesised reaktsioonid impressionismile, rõhk vormil, sümbolismil või emotsioonil (nt Van Gogh, Cézanne).
• Symbolism ja Art Nouveau – kujundlik ja dekoratiivne lähenemine, sümbolite ning kaunite vormide rõhutamine.
• Fauvism – erksad, mitteloogilised värvid ja vabad pintslilöögid, rõhk ekspressiivsusel.
• Expressionism – sisemise tõe ja emotsiooni tugev väljendamine, moonutused vormis ja värvuses.
• Cubism (kubism) – objektide ja ruumi fragmenteerimine geomeetrilisteks vormideks, mitme vaatenurga korraga näitamine.
• Futurism – kiiruse, tehnoloogia ja modernsuse glorifitseerimine, liikumise kujutamine.
• Dada ja Surrealism – Dada kriitika ja absurd, Surrealism alateadvuse, unenäoliste motiivide ja automaatskirjutamisega.
• Abstraktne kunst – kujutise eemaldumine figuratsioonist, rõhk värvil, vormil ja pintsliviisul kui iseseisvatel väljendusvahenditel (nt Kandinsky, Mondrian).
• Abstract Expressionism – suurtformaadiline improviseeritud maalimisviis, kus kunstniku keha ja tegevus on olulised (nt Jackson Pollock).
• Pop Art – popkultuuri, reklaami ja tarbimisühiskonna piltide kasutamine kõrgel estetiseeritud kujul (nt Warhol).
• Minimalism ja Conceptual Art – lihtsustatud vormid või idees rõhutamine; teos ei pea olema eseme kaudu tähenduslik, tähendus võib olla kontseptsioonis endas.
• Postmodernism – stiilide segamine, iroonia, ajalooline viide ja suhtelisus kunstis.
• Kaasaegne kunst ja digikultuur – mitmekesine vormide ja meediumite kasutus, installatsioonid, performance, uusmeedia ja digitaalne kunst; rõhk interaktiivsusel ja globaalsetel teemadel.

Peamised tunnusjooned ja tekkemehhanismid

• Ühised ideed ja esteetika: liikumise kunstnikud jagavad sageli sarnaseid huvisid, tehnikaid või maailmavaadet.
• Manifestid ja teoreetiline raamistik: mõnikord sõnastavad grupid oma põhimõtted manifesti või esseede kaudu.
• Sotsiaalne ja tehnoloogiline kontekst: tööstusrevolutsioon, fotograafia, internet jmt on muutnud kunstiväljundit ja loonud uusi suundi.
• Kriitika ja ajalooline märgistamine: mõnikord nimetatakse liikumust alles pärast selle tippu, kui ajaloolased või kriitikud hakkavad mustreid eristama.

Mõju ja tähtsus

Kunstiliikumised aitavad mõtestada kultuurimuutusi, näitavad inimeste arenevaid väärtusi ja pakuvad tööriistu, millega kommenteerida ühiskonda. Need mõjutavad haridust, muuseumipraktikat ning avalikku maitsekujundust. Samuti pakuvad liikumised raamistikku uurimiseks — nii kunstiajaloolastele, kuraatoritele kui ka tavavaatajatele.

Oluline on meeles pidada, et kunstiliikumised ei ole jäigad kastid: paljud kunstnikud töötavad mitme mõjutuse ristumiskohas või loovad üha uusi hübriide. Kriitiline ja avatud lähenemine aitab paremini mõista, kuidas ja miks teatud suunad tekkisid ning kuidas need mõjutavad tänapäeva kunsti.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kunstiliikumine?

K: Mis on kunstiliikumistes iseloomulik fotograafiajärgsele ajastule?

K: Kuidas on mõned kunstiliikumised täpselt määratletud?

K: Kust pärinevad sõnalised selgitused kunstiliikumise kohta?

K: Kes sageli märgistab liikumist pärast selle tekkimist?

K: Kas kunstiliikumine võib olla seotud teiste valdkondadega?

K: Kas kunstiliikumistel on kronoloogiline järjestus?

Otsing