Jean Genet — prantsuse kirjanik, näitekirjanik ja poliitiline aktivist (1910–1986)

Jean Genet (1910–1986) — prantsuse kirjanik, näitekirjanik ja poliitiline aktivist; provokatiivsed romaanid ja näidendid, karge elu hulkurina ja kurjategijana inspireeris tema loomingut.

Jean Genet (prantsuse keeles hääldub [ʒɑ̃ ʒəˈnɛ]) (19. detsember 1910 – 15. aprill 1986) oli prantsuse kirjanik ja hiljem poliitiline aktivist. Oma elu alguses oli ta hulkur ja väikekurjategija ning veetis pikki perioode vanglas – nooruses elanud ka kodutuna. Hiljem sai temast tunnustatud kirjanik, kes kirjutas romaane, näidendeid, luuletusi ja esseesid. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad Querelle, Varga päevik, Lillede proua, Rõdu, Mustad ja Neiud.

Elukäik ja varajane looming

Genet sündis Pariisis ja kasvas üles rikutud ja ebastabiilses perekonnas; ta veetis osa lapsepõlvest kasuperedes ja kasvanduskodudes. Nooruses sattus ta korduvalt väikekuritegude tõttu vangi, kus ta õppis lugema ja kirjutama. Vanglaelu ning väljasurnud ühiskonnakihid tõid tugeva autobiograafilise ja transgressiivse aluse tema varasele loomingule. Esimene oluline romaan oli Notre-Dame-des-Fleurs (tuntud eesti tõlkes kui Lillede proua) – see ja järgmised teosed kujundasid tema mainet provokatiivse, poeetilise ja omapärase häälega autorina.

Peamised teemad ja stiil

Geneti looming on karakteristlik intiimsete ja sageli šokeerivate kirjelduste poolest. Ta uuris marginaliseerimise, süüteo, identiteedi, pühitsemise ja homoerootika teemasid, segades autobiograafilist materjali fiktsiooniga. Tema stiil on sageli poeetiline, rituaalne ja lavaline – eriti tema näidendites, kus rollimäng, võimu- ja identiteedikatsed ning rituaalsuse elementide kasutamine on keskseks väljendusvahendiks.

Näidendite töötlus ja mõjukus

Geneti näidendid – nagu Mustad, Neiud (Les Bonnes) ja Rõdu (Le Balcon) – pakkusid teatriteele uuenduslikke lavastamisvõimalusi ja äratasid nii imetlust kui skandaali. Tema teosed käsitlesid sageli võimutõekspidamisi, maske ja võidukaotuse rituaale, muutes need huvitavaks materjaliks nii poliitiliseks kui ka esteetiliseks tõlgenduseks.

Aktivism ja hilisem elu

1950. aastatest alates pälvis Genet kirjandusliku tunnustuse (näiteks Jean-Paul Sartre kauaaegne huvi ja monograafia Saint Genet aitas tema mainet tõsta). 1960. ja 1970. aastatel suundus ta aktiivselt poliitilisse tegevusse: avaldas tuge USA Black Panther liikumisele ja avaldas solidaarsust Palestiina rahvuslastega ning muude antiimperialistlike liikumistega. Tema poliitiline tegevus tõi kaasa laialdast tähelepanu ja mõnikord ka vastuolusid tema varasemaestetika ning radikaalse aktivismi vahel.

Pärand

Genet suri 1986. aastal. Tema pärand on mitmekihiline: ta mõjutas oluliselt queer-kirjandust, kaasaegset teatrit ja diskursust marginaliseerunud elukogemustest. Tema teosed on tõlgitud paljudesse keeltesse, lavastatud ja filmiks töödeldud (nt Rainer Werner Fassbinderi filmiline tõlgendus Querelle). Jean Genet jääb mälestusse kui provokatiivne, poeetiline ja sügavalt eneseteadlik autor, kes sulatas kokku elu ja kunsti ning kelle looming väljus korduvalt ühiskondlike normide piiridest.

Otsing