Louis XVIII (Louis-Stanislas-Xavier; 17. november 1755 Versailles’is – 16. september 1824 Pariisis) oli Prantsusmaa kuningas aprillist 1814 kuni märtsini 1815 ja uuesti juulist 1815 kuni septembrini 1824. Ta oli Bourbonide dünastia liige ja jäi ajalukku kui Bourbonide monarhia taastaja pärast Napoleon I esmast kukutamist.
Varane elu ja perekond
Louis sündis Versailles’is kuningliku perekonna haru liikmena, ta oli Prantsusmaa Louis XVI vend. Nooremana kandis ta tiitlit Comte de Provence. 1771. aastal abiellus ta printsess Marie-Joséphine de Savoiega; abielust ei sündinud pärijat, mistõttu Louis'il polnud oma järeltulijaid.
Revolutsioon ja pagulus
Revolutsiooni puhkemisel 1789 jäi ta esialgu Prantsusmaale, kuid juba 1791–1792 olukord sundis paljusid kuninglikke sugulasi riigist lahkuma. Louis põgenes 1791–1792 paiku ja veetis järgnevad aastad paguluses erinevates Euroopa riikides. 1793. aastal, Louis XVI hukkamisel, ja 1795. aastal, pärast Louis XVII ehk kuningapoja surma, kuulutas ta end kuningaks Louis XVIII-ks. Paguluses püüdis ta koos teiste emigrantidega korraldada toetust kuningliku võimu taastamiseks, olles samal ajal sõltuvustes nii Austria, Venemaa kui ka Inglismaa poliitilisest olukorrast.
Tagasitoomine troonile ja valitsemispõhimõtted
Pärast Napoleon I algset kukutamist sai Louis 1814. aastal võimaluse naasta Prantsusmaale ja taastada Bourbonide monarhia. Tema valitsemisajal kehtestati konstitutsiooniline monarhia: 1814. aasta põhikiri (Charte constitutionnelle) andis mingid rahvuslikud ja kodanikuõigused, säilitas parlamentaarse kujunemise ja piiratud kuningavõimu. See tähendas, et kuigi Louis ei olnud absoluutne valitseja, säilitas ta presidendi ja poliitilise mõjutajana olulise rolli.
Louis püüdis alustada taastamist mõõdukalt: ta andis amnestia paljudele revolutsiooni ajal tegutsenutele, püüdis rahustada ühiskonda ja säilitada osa revolutsioonist tulnud seadusandlusest (näiteks omandiõiguse kaitse). Samas sattus ta tihti pingeolukorda ultrakuninglike (nn les Ultras) rühmitustega, kes nõudsid karmimat tagasipöördumist vanade korra juurde ja karmi reeturlike vastu. Ultra-õhkkond tõi kaasa ka perioode, mida nimetatakse valge terrori osadeks, kui kuninglikud toetajad nõudsid kättemaksu revolutsioonilise tegevuse eest.
Hundred Days ja teine taastamine
Napoleoni lühiajalisel tagasipöördumisel 1815 (nn sajapäevane võimuperiood) põgenes Louis taas välismaale, seekord ajutiselt Belgia piirkonda. Pärast Napoleoni lõplikku lüüasaamist Waterloos (18. juuni 1815) naasis Louis kiiresti Prantsusmaale ja taastati tema võim 1815. aasta juulis. Esimesel taastamisjärgul oli parlament (1815. aastal valitud nii-öelda Chambre introuvable) tugevalt ultra-õhkimusega; Louis kasutas seejärel oma kuninglikke õigusi ja lahkus äärmustest, pehmendades valitsuspoliitikat ja kutsudes tagasi mõningaid mõõdukamaid ministersid, näiteks Duc de Richelieu juhtimisel moodustati kahed kabinetid, mis püüdsid stabiliseerida riiki.
Valitsemise lõpp ja pärandus
Louis XVIII valitses lõpuni 1824. aastal, surres Pariisis 16. septembril. Kuna tal ei olnud pärijat, päris trooni tema noorem vend, kes sai kuningaks Charles X-iks (Charles-Philippe), kelle valitsemisstiil oli märgatavalt konservatiivsem ja autoritaarsem kui Louis’ oma.
Louis’i pärand on keeruline: ta jäi mällu kui mõõdukas restauraator, kes püüdis ühendada monarhia ja revolutsiooni poolt loodud institutsioonide elemente. Tema valitsemine tähistas üleminekut absolutismist konstitutsioonilise monarhia ja tänapäevase parlamentarismi poole, kuid samaaegselt näitas see ka kihistumist ja vastuseisu, mis lõpuks viiski Prantsusmaa poliitilise elu järjepidevateks pingeteks 19. sajandil.