Parsifal

Ooperi muusikaline taust

Wagner muutis rohkem kui ükski teine 19. sajandi helilooja seda, kuidas inimesed ooperit kuulasid. 18. sajandil käisid inimesed ooperimajas ja istusid oma loosides, et vestelda teiste inimestega ja olla vaadatud. Heliloojad kirjutasid suurte aariatega oopereid, mis võimaldasid lauljatel näidata oma oskusi ja panna publikut aplodeerima.

Wagner muutis seda kõike. Ta töötas peagi välja oopereid, milles ei ole vahet rekitatiivide (kus jutustatakse lugu) ja aariate (suured laulud solistidele) vahel. Tema hilisemate ooperite, eriti Parsifali muusika on nagu üks pikk, katkematu rida, milles on rikkalik, romantiline harmoonia. Muusika areneb loogiliselt, juhtmotiivid (väga lühikesed muusikapalad, mis kujutavad konkreetseid inimesi või ideid) aitavad muusikal ja lool areneda.

Parsifali lugu

Lugu "Parsifal ja Püha Graal" on säilinud mitmes vormis, mis pärinevad ajavahemikust 1170-1220. Wagner, kes kirjutas oma ooperite sõnad alati ise, kasutas mitme sellise loo versiooni segu, et see sobiks tema ooperi ideedega. Parsifal on noormees, kes on "puhas narr", mis tähendab, et ta on süütu ja hea mees, kes hakkab tasapisi maailma mõistma. Püha Graal on karikas, millest Jeesus Kristus pidi viimasel õhtusöögil jooma. Püha oda on oda, millega Rooma sõdur olevat Jeesuse külge torgatud, kui ta ristile pandi. Püha Graal ja Püha oda on pühad reliikviad (asjad minevikust), mis on antud Titurelile ja tema kristlikule rüütlirühmale hooldamiseks. Titurel on ehitanud nende valvamiseks kõrgel metsakivide peal asuva lossi Montsalvat. Eelkõige peab ta valvama Klingsori eest, kes elab lähedal. Klingsor on võlur, kellel on aed täis kauneid lilleneiusid. Need neiud on tema võimuses. Üks neist on Kundry. Ta on juba mitu noort rüütlit Klingsori võimu alla meelitanud. Isegi Titureli poeg Amfortas ei suutnud Kundry ahvatlusele vastu panna. Temalt võeti oda ja ta sai enne päästmist raskelt haavata. Ooperi alguses lamab ta valudes. Ainus asi, mis võiks haavast terveks teha, oleks Püha oda puudutus, mis on nüüd Klingsoril, ja ainus, kes võiks selle oda tagasi saada, on "puhas narr", noormees, kes ei tea midagi maailma kurjusest ja kes suudab vastu panna lillelinnu ilule.

Ooperi lugu

I akt

Ooper algab orkestripreelüüdiga (Wagner ei nimeta seda "overtuuriks"). Kui eesriie tõuseb, äratab Gurnemanz, üks vanematest rüütlitest, üles kaks magavat teenijat. Nad põlvitavad ja palvetavad, kui kuningas Amfortas viiakse voodil metsajärve, et oma haavu pesta. Kundry saabub, tormab oma hobusel kohale, otsides midagi, mis haavale ravi annaks (kui Kundry on Klingsorist eemal, ei ole ta tema võimuses. Ta tunneb, et Amfortase haavata saamine oli tema süü. Kui Kundry ei ole Klingsori võimuses, on ta tegelikult Graali ustav sõnumitooja).

Äkki langeb haavatud luik (linnuke, mis on Graali rüütlitele püha) surnuna Gurnemansi jalge ette. Parsifal oli luige tapnud. Ta ei teadnud, et see oli vale tegu, kuid kui rüütlid teda kinni võtavad, mõistab ta oma süüd ja murrab noole. Rüütlid küsivad temalt tema nime, kuid Parsifal ütleb, et ta ei tea oma nime ega seda, kust ta pärit on. Äkki mõistavad rüütlid, et Parsifal ongi see puhas loll, keda nad vajavad, kes suudab Püha oda kinni püüda.

Stseen muutub. Rüütlid võtavad osadust. Amfortas on kohutavates valudes, kuid peab tseremoonial oma kohust täitma. Kui Püha Graali näidatakse, särab see saalis eredalt. Rüütlid vajuvad põlvili. Ainult Parsifal ei näi mõistvat selle kõige tähendust.

II akt

Stseeniks on Klingsori võluaed tema lossi juures. Kundry on kutsutud tema poolt on nüüd hoopis teistsugune: tal ei ole oma jõudu, teda kontrollib ja piinab Klingsor. Klingsor märkab eemalt lähenevat Parsifali, keda ta ootab, ja saadab oma maagilised rüütlid tema vastu võitlema, oodates, et Parsifal neid lüüa. Lilleleitsid, rüütlite naised, näevad Parsifali ja kutsuvad teda tema nime järgi. Keegi ei ole teda kunagi varem tema nime järgi kutsunud. Kui üks neist suudleb tema huuli, mõistab ta äkki, mida ta peab tegema. Nüüd mäletab ta kõike, mis I aktis juhtus, ja mõistab selle tähendust. Ta viskab neiu kõrvale. Klingsor ilmub ja viskab oda Parsifali poole, kuid maagiliselt peatub see Parsifali pea kohal. Parsifal haarab selle ja teeb ristimärgi. Loss hävitatakse, aed kaob ja ta läheb tagasi Graali juurde.

III akt

Pärast aastatepikkust teekonda jõuab Parsifal tagasi Graali metsa. Gurnemanz on nüüd väga vana. Kundry töötab rüütlitele. Parsifal ise on riietatud mustaks rüütliks. Kundry tunneb ta ära, kuid Gurnemanz mitte. Ta on pahane, et relvastatud võõras tuleb sel pühal päeval (on suur reede). Parsifal viskab oda maasse, paneb relvad maha ja võtab kiivri maha. Gurnemanz saab aru, kes see on. Ta aitab tal riietuda nagu Graali rüütel. Kundry peseb tema jalgu ja kuivatab neid oma pikkade juustega. Gurnemanz õnnistab Parsifali pead. Parsifal on nüüd Graali rüütel ja ta ristib Kundry. Titurel on äsja surnud ja Amfortas, ikka veel kohutava valu käes, tuleb välja, et Graali paljastada. Parsifal astub sisse ja puudutab odaotsaga haava. Amfortase valu muutub õnneks, pühamu avatakse, Graali ümbritseb valgus. Rüütlid põlvitavad, Kundry sureb rahulikult. Kõik on andeks antud. Muusika lõpeb kulminatsiooniga, mis põhineb Püha Graali ja sakramendi juhtmotiividel.

Parsifal, 1. akt. Arnaldo dell'Ira stsenograafia 1930. aasta paiku.


Parsifal postkaart umbes 1900, tundmatu kunstnik


Parsifal, 3. akt. Stsenaarium: Paul von Joukowsky, 1882

Parsifali etendused

Kuni 1903. aastani oli Bayreuthi Festspielhaus ainus koht, kus Wagneri ooperit "Parsifal" tohib esitada. 1903. aastal mängiti ooperit New Yorgi Metropolitan Opera's. Peagi hakati seda esitama ka teistes kohtades.

Wagnerile meeldib kirjeldada "Parsifal'i" kui "ein Bühnenweihfestspiel" ("Festivali näidend lava pühitsemiseks"). Bayreuthis on saanud traditsiooniks, et pärast ooperi esimest vaatust ei tohi aplodeerida.

Esimese etenduse dirigent oli Hermann Levi, Müncheni ooperi õukonna dirigent. Wagner oli vastu sellele, et Parsifali juhatab juut (Levi isa oli tegelikult rabi). Wagner tegi Levile esmalt ettepaneku astuda kristlusesse, mida Levi keeldus tegemast. Seejärel kirjutas Wagner kuningas Ludwigile, et ta on otsustanud Levi vastu võtta. Seda vaatamata sellele, et (nagu ta väitis) oli ta saanud kaebusi, et "kõigist teostest just seda kõige kristlikumat" peaks juhatama juut. Kuningas väljendas selle üle oma rahulolu. Ta ütles, et "inimesed on põhimõtteliselt kõik vennad". Wagner kirjutas kuningale, et ta "peab juudi rassi puhta inimkonna ja kõige õilsa sündinud vaenlaseks".

Festspielhaus 1870. aastatel