Parsifal on Richard Wagneri ooper kolmes vaatuses. Wagner võttis suurema osa loost saksa luuletaja Wolfram von Eschenbachi keskaegsest luuletusest "Parzival". See oli viimane ooper, mille Wagner lõpetas. Ta hakkas selle kallal mõtlema 1857. aastal, kuid ei teinud sellega palju tööd enne, kui oli lõpetanud nelja ooperi tsükli, mida tuntakse kui "Ringi tsüklit", mis toodeti täielikult 1876. aastal Bayreuthis ehitatud spetsiaalses teatris (Festspielhaus). Wagner komponeeris oma ooperi "Parsifal" nii, et see sobiks selle uue teatri helitehnikaga. Esmakordselt toodi see lavale 1882. aastal. Lugu on seotud Arturi legendidega.
Kompositsioon ja esietendus
Wagner kirjutas libreto ise ja nimetas teost Bühnenweihfestspiel — ehk lavapühitsemise festivalilavastuseks. Töö algsed ideed pärinevad 1857. aastast, kuid aktiivne kirjutamine jätkus peamiselt 1877–1882. Parsifal esietendus Bayreuthi Festspielhaus'is 26. juulil 1882 ning ooperi pikkus on tavaliselt umbes neli tundi, sõltuvalt lavastuse tempos ja lõikudest.
Peategelased ja süžee
- Parsifal — noor puhas rüütel, keda peetakse süütuse ja kaastunde kehastuseks.
- Amfortas — Graali rüütlite valitseja, keda vaevab ravimatu haav; tema kannatus on ooperi keskne moraalne probleem.
- Kundry — salapärane naine, kellel on kaks palet: rüütlite teenija ja Klingsori teenäoline voogav nõid; ta on seotud lunastuse motiiviga.
- Gurnemanz — vanem Graali rüütel, kes juhendab Parsifalit ja jutustab minevikusündmusi.
- Klingsor — kuri maag, kes ründab Graali ja tekitab katsumusi.
Peamine süžee järgib Parsifali teekonda: temast saab alguses rumal ja teadmatust tulenev rüütel, kes hiljem õpib kaastunde ja lunastuse tähendust, päästes Amfortase ja taastades Graali kogukonna tasakaalu.
Muusikalised omadused
Parsifal on tunnetuslikult ja sonoristlikult eriline: Wagner kasutab rikkalikult leitmotiive, pikemaid orkestrilisi voolusid ja keerukaid harmoonilisi koloriite. Ooperis on mitu silmapaistvat muusikalist momenti, näiteks nn "püha reedene muusika" (Good Friday Music), mis illustreerib lunastuse hetke ning Graali salapärast atmosfääri. Orkestratsioon on tundlik ja detailne, peegeldades teose religioosseid ja müstilisi teemasid.
Allikad ja mõjutused
Wagner kasutas peamisi süžeepunkte Wolfram von Eschenbachi keskaegsest romaanist Parzival, kuid tõmbas mõjutusi ka teistelt keskaegsetelt legendidelt ja kristlikest sümbolitest (sh Arturi legendid). Teose intiimsus ja rännakuteema ühendavad rüütellikku romantikat ja religioosset moraalipeegeldust.
Vastuvõtt, tõlgendused ja pärand
Parsifalit on laialdaselt austatud selle muusikalise sügavuse ja vaimse laengu pärast, samas on see tekitanud ka palju tõlgendusi ja poleemikat. Wagner ise soovis, et teost lavastataks ainult Bayreuthis; pärast tema surma ja autoriõiguse lõppemist 1903. aastal hakkasid Parsifalit esitama ka teised teatritoad. Tänapäeval tehakse selle teose lavastustes erinevaid modernseid ja ajaloolisi lähenemisi — mõned rõhutavad religioosset sügavust, teised uurivad psühholoogilisi ja poliitilisi kihte.
Ooperi vastuvõtt on ajalooliselt varieerunud: muusikakriitikud ja publikumid on kiitnud selle helikeelt ja dramaturgiat, kuid Wagneri isiku ja tema poliitiliste-vaimsete hoiakute tõttu on Parsifal tihti olnud ka emotsionaalselt ja ideeliselt laetud teema. Tänapäeval käsitlevad paljud lavastajad teost kujutamisvabaduse ja kaasaegse refleksiooniga, püüdes avada selle universaalsemaid teemasid — lunastust, kaastunnet ja inimlikku kannatust.
Praktiline teave
Keel: saksa. Tüüp: ooper kolmes vaatuses; alamkategooria: Bühnenweihfestspiel. Etenduse kestus: ligikaudu 3,5–4 tundi (olenevalt lavastusest). Parsifal jääb oluliseks osaks ooperipärandist ja Bayreuthi festivalitraditsioonist ning jätkab publiku ja kriitikute huvi äratamist ka 21. sajandil.
