The Hunting of the Snark (An Agony in 8 Fits) on Lewis Carrolli tuntud nonsenss-luuletus, mille autori pärisnimi oli Charles Lutwidge Dodgson (kirjanikunimega Lewis Carroll).
Luuletus kirjutati peamiselt aastatel 1874–1876 ning avaldati esmakordselt 1876. aastal koos Henry Holiday illustratsioonidega. Carroll kasutas raamistikku, mõningaid olendeid ja mitut portmanteau-sõna oma varasemast luuletusest "Jabberwocky" lasteraamatus "Läbi vaatepildi" (1871). Nende kahe töö vahelises seoses on tunda sama mängulisust keele ja kujutluse piiridega. Need kaheksa portmanteau-sõna, mis Carrollilt Snargi jahis esinevad, on: bandersnatch, beamish, frumious, galumphing, jubjub, mimsiest (mis varem ilmus kui mimsy "Jabberwocky's"), outgrabe ja uffish.
Lühikokkuvõte ja stiil
Luuletus jutustab kummalisest ekspeditsioonist, mille eesmärgiks on leida müütiline Snark. Rännaku juht on Bellman ning meeskonnas on kümme liiget — Carrolli naljatlev valik on, et kõik nende nimetused või ametid algavad tähega B. Sündmused on samaaegselt mängulised ja tõsised: luuletus vaheldub näiliselt absurdses huumoris ja salapärastes, pingestatud hetkedes.
Üks luuletuse meeldejäävamaid ja sageli tsiteeritud katkeid on järgmine strofide algus, kus ilmneb Bellmani korduv hüüe ja uskumus kordamise jõusse:
"Just õige koht Snarkile!" hüüdis kellamees,
Kuna ta maandus oma meeskonna ettevaatlikult;
Toetades iga meest tõusu peal
Tema juuste sisse põimitud sõrmega.
"Just õige koht Snarkile! Ma olen seda juba kaks korda öelnud:
Juba see peaks meeskonda julgustama.
Just õige koht Snarki jaoks! Ma olen seda kolm korda öelnud:
See, mida ma sulle kolm korda ütlen, on tõsi."
Võtmesümbolid ja viited
Kellamees siin viitab keskaegsele linnakutsuja ehk avaliku hääle kasutajale, kes helistades kella linna olulisi teadaandeid kuulutas ning hüüdis "Oyez, Oyez, Oyez!" (või sarnast), lugedes ette kohtute või linna otsuseid; see oli vajalik ajal, mil suur osa elanikkonnast oli kirjaoskamatud..
Carroll mängib siin ka keelega ja autoriteetsuse kujutisega: fraas "See, mida ma kolm korda ütlen, on tõsi" on humoorne tähelepanek selle kohta, kuidas kordamine võib inimestes usku tekitada — seda mõtet on vahel mänguliselt nimetatud Bellmani teooriaks. Tegelikult on see satiir lihtsustavatele uskumustele ja retoorikale, mitte filosoofiline väide tõe olemuse kohta.
Tõlgendused ja tähendus
The Hunting of the Snark on jätnud ruumi lugematutele tõlgendustele. Mõned lugejad ja kriitikud on näinud tekstis peidus olevat allegooriat surmast, kadumisest või elu absurdist; teised on tõstnud esile kolonialismi, teadust või autobiograafilisi elemente. Carroll ise väitis, et tal polnud kindlat sümboolset kavatsust — ta rõhutas mängu ja keelemängu olulisust nonsenssivormis. Just see avatuseaste annab teosele võimekuse püsida huvitavana ja mitmetähenduslikuna.
Luuletuse lõpp on eriti tuntud hoiatusena: kui sinu Snark on tegelikult Boojum, siis see võib sind "õrnalt ja äkitselt ära haihtuma" panna — strofid, mis kombineerivad absurdi ja tõelist kaotustunnet, on jäänud paljude lugejate mõttekäiku kummitama.
Ajalugu, avaldamine ja mõju
Raamat avaldati 1876. aastal ja oli algupäraselt illustreeritud Henry Holiday töödega. Kujutlusvõime, sõnamängud ja portmanteau-sõnad on mõjutanud nii kirjandust, keelt kui ka populaarset kultuuri: sõna "snark" on leidnud tee igapäevasesse kõnesse ja teaduslike ning loominguliste terminite hulka, ning teose kujundid ja fraasid on inspireerinud teatrit, muusikat ja mitmeid kirjanduslikke viiteid.
The Hunting of the Snark'i on palju kordi kohandatud teatriks, ooperiks ja teisteks esituskunstideks ning sellele on viidatud arvukates teistes teostes. Luuletus on jäänud oluliseks näiteks nonsenss-kirjanduse ajaloos ja on hea näide sellest, kuidas keel ja vorm võivad luua avara, mängulise aga ka sügavmõttelise väljundi.
Kokkuvõte
Snargi jaht on rohkem kui lihtsalt absurdne jutustus — see on keeleline eksperiment, mäng kujutlusega ja tekst, mis kutsub lugejat kaasa mõtlema, mis on tõsi, mis on mäng ja kuidas tähendused tekivad. Carrolli meisterlikkus vormis ning portmanteau-sõnade ja illustreeritud kujutiste kasutus teevad teosest ajalooliselt ja kultuuriliselt olulise teose, mis jätkab lugejate ning tõlgendajate huvi äratamist tänapäevani.
