Shaka Sankofa ehk Gary Graham, sündinud Gary Lee Graham (5. september 1963 – 22. juuni 2000), oli Ameerika Ühendriikides laialdaselt tuntud surmanuhtluse kandja, kelle juhtum tekitas suurt tähelepanu nii riiklikult kui rahvusvaheliselt. Sankofa mõisteti süüdi viiekümne kolmeaastase Bobby Lamberti mõrva eest 13. mail 1981 Houstonis, Texases. Mõrv leidis aset siis, kui Sankofa oli seitsmeteistkümneaastane.
Arrest ja süüdistus
Sankofa tunnistati süüdi Lamberti tulistamises Houstoni supermarketi parklas. Prokuratuur tugines suuresti ühe pealtnägija ütlustele, kes väitis, et nägi pimedas parklas meest tulistamas ja seejärel jooksmas. Sankofa ise teatas politseile, et oli sel nädalal osalenud mitmetes kuritegudes – ta ütles, et oli samal nädalal teinud kümme röövimist – kuid väitis, et ta ei tapnud Lamberti.
Tõendid ja tunnistused
Asjas puudusid tugevad füüsilised tõendid, mis seostaksid Grahami otseselt mõrvaga. Prokuratuuri kinnitus oli, et ta võis olla seotud kuni 22 röövimisega selles piirkonnas antud ajavahemikul. Üks varasema juhtumi kirjeldus mainib, et Graham röövis püssiga meest, kellele ta pakkus küüti, kui mehe auto lakkas maanteel töötamast — selles juhtumis pidas röövitud mees ellujäämise kaudu ka sündmuse tunnistajaks.
Pealtnägija, kelle ütlused kohtule andsid tähtsuse, kirjeldas, et kuulis lasku, lülitas oma auto tuled sisse ja nägi seejärel Grahami parklast välja joostmas. Tema sõnul oli vahemaa mõrvapaigast ligikaudu 30 meetrit. Poest lahkus tol hetkel ka mitmeid inimesi, kuid ükski teine klient ei esinenud liikuva või selge tunnistusena tulistamise kohta.
Sankofa toetajad väitsid, et tema kohtuprotsess tugines peamiselt üheainsa pealtnägija tunnistusele ning et žürii ei võtnud arvesse kuue teise pealtnägija ütlusi, kes väitsid, et Sankofa ei olnud tapja. Kaitsepool väitis ka, et tõendeid ei uuritud piisavalt ja et alibiväited ja võimalikud vabastavad tunnistused jäid tähelepanuta.
Kohtuasja juriidiline järelm ja apellatsioonid
Grahami kaitsjaid iseloomustasid mitmed apellatsioonid ja taotlused hukkamise peatamiseks. Nende hulgas esitati ka kaebus USA ülemkohtusse. Ülemkohus otsustas hääletusega 5:4 mitte peatada hukkamist, mis andis teed täitmisele. Lisaks apellatsioonidele esitati tsiviilhagi, väites, et hukkamine oli vastuolus tema kodanikuõigustega; ringkonnakohtu kohtunik James Nowlin lükkas selle nõude tagasi.
Enne hukkamist pöördusid Sankofa poole rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid ja kodanikud, kes palusid hukkamise peatamist ja uuesti läbi vaadata tõendite ning kohtumenetluse õigluse küsimusi. Palveid suunati ka riigi juhtkonnale ning mitmed organisatsioonid, sealhulgas Amnesty International, avaldasid toetust peatamise nõudmisel. Lõpuks keeldusid ametivõimud hukkamist peatamast ning sanktsioon jätkus.
Nimi, surmanuhtlus ja avalik mõju
Vanglas võttis Graham semi-vabadusliku ja poliitilise tähenduse kandva nime Shaka Sankofa. Surnu nimemuutus ja tema julge avalik esinemine olid osa tema toetajate pingutustest juhatada tähelepanu juhtumi õiguslikele probleemidele ja surmanuhtluse vastuoludele.
Sankofa hukati lihtrahvusest laialdaselt vastuolulise kohtuotsuse lõpptulemusena 22. juunil 2000. Tema juhtum tekitas hulgaliselt arutelu surmanuhtluse, juveniilsete kurjategijate karistamise ja kohtumenetluse standardite üle. Oluliseks käibehetkeks selles laiemas diskussioonis sai see, et Sankofa oli süüdistuste kohaselt alles 17-aastane – alaealistele surmanuhtluse kohaldamine oli hiljem Ameerika Ühendriikides märkimisväärne õiguslik ja moraalne vaidlusteema. Aastaid pärast tema hukkamist kuulutas USA ülemkohus otsusega Roper v. Simmons (2005), et alla 18-aastastele toime pandud kuritegude eest surmanuhtlust ei tohi kohaldada, muutus, mis pani hilisemale õigusalasele praktikale teistsuguse raamistiku.
Pärand ja tähtsus
Shaka Sankofa juhtum jääb meelde kui üks nendest kohtuasjadest, mis tõstatavad küsimusi tunnistajate usaldusväärsuse, tõendite puudumise, kaitsja töö ja apellatsioonivõimaluste kohta surmanuhtluse menetlustes. Tema hukkamine sõnastas uue laine avalikku ja rahvusvahelist kriitikat surmanuhtluse vastu Texases ja kogu Ameerika Ühendriikides ning innustas aktiviste, juriste ja poliitikuid pöörama tähelepanu juurdluse ja kohtusüsteemi läbipaistvusele ning alaealiste kohtlemisele kriminaalõiguses.
Kuigi lõplik otsus langetati kohtus ja toime pandi hukkamine, jääb tema juhtum paljude jaoks symboliseerima vajalikke muudatusi kohtusüsteemis ning teemade jätkuvat avalikku ja juriidilist arutelu surmanuhtluse ja õigusemõistmise kohta.