Larry Griffin (23. september 1954 - 21. juuni 1995) oli mees, keda süüdistati 19-aastase Quintin Moss'i tapmises. Väidetav kuritegu juhtus 26. juunil 1980 Saint Louis'is, Missouri osariigis. 21. juunil 1995 hukkas Missouri osariik Griffini surmava süsti abil.
Griffini kohtuprotsess ja süüdimõistmine pälvisid laialdast tähelepanu, sest tema karistusotsuse aluseks olid peamiselt kuriteopaigal viibinud tunnistajate ütlused. Kohtuasjas ei olnud laialdaselt dokumenteeritud tugevaid füüsilisi tõendeid, mis oleksid otseselt sidunud Griffini väidetava kuriteoga, ja mitmed huvigruppid ning õigusalased aktivistid on hiljem korduvalt rõhutanud tunnistajate valesti tuvastamise riske ning muid protseduurilisi puudusi, mis võivad kaasa aidata valehukkamistele.
Griffini juhtum läks läbi mitme apellatsioonitasandi ülevaatuse nii osariigi kui föderaalkohtutes. Viimased taotlused ja palved, et tema asi üle vaadata või karistust muuta, lükati lõpuks tagasi ja surmanuhtluse täideviimine viidi ellu. Tema juhtumast sai üks näiteid laiemas diskussioonis surmanuhtluse, tunnistajate usaldusväärsuse ning kohtumenetluste õiglusest Ameerika Ühendriikides.
Griffini juhtumiga kaasnesid ka avalikud kampaaniad ja perekonna ning õigusalaste organisatsioonide pingutused, et juhtumit uuesti avada ja tema süütust tõestada. Need rühmitused tõid esile muret selle üle, kuidas tunnistuste põhjal tehtud identifikatsioonid võivad olla eksitavad ning kuidas puudulikad uurimismeetodid ja piiratud tõendusmaterjal võivad viia pöördumatute tagajärgedeni. Tänapäeval kasutatakse Griffini juhtumit sageli näitena, miks on tarvis tugevamaid standardeid tunnistajate identifitseerimiseks ja miks DNA- või muud kaasaegsed forensilised meetodid on nii olulised vanade kohtuasjade ülevaatamisel.
Taoline olukord ei olnud Griffini puhul unikaalne: olid ka teisi juhtumeid, kus süüdimõistmised põhinesid peamiselt tunnistajate ütlustel. Näiteks mainiti ka Garay Graham'i juhtumit, kes hukati 22. juunil 2000, kui Texase kuberner George Bush ja Texase apellatsioonikomisjon keeldusid talle selle asemel eluaegset vanglakaristust määramast. Nii Griffini kui ka teiste sarnaste juhtumite tõttu on tekkinud pidev avalik ja õigusalane debatt surmanuhtluse kasutamise, õiguskaitseprotseduuride ning õigussüsteemi parandamise vajaduse üle.
Griffini juhtum on jäänud vaidlusaluseks ja meenutab, et kohtupidamisel tuleb tähelepanu pöörata tõendite usaldusväärsusele, tunnistajate täpsusele ning apellatsioonimehhanismide toimimisele, eriti juhul, kui kaalul on inimese elu. Tema juhtumiga seotud arutelud ja püüdlused uuesti läbivaatamiseks jätkuvad osaliselt ka selleks, et tõstatada laiemalt küsimusi õiglusest ja veendumuse kindlusest surmanuhtlusega lõppevates asjades.