Veritsemine ja hemorraagia: tähendus, tüübid, põhjused ja riskid

Verejooks, tehniliselt tuntud kui hemorraagia, on verekaotus ehk vere väljapaiskumine vereringesüsteemist. Vere võib väljuda keha pinnale (väline veritsemine) või jääda keha sisse (sisemine veritsemine), kus see võib koguneda kudedesse või õõnsustesse.

Väline veritsemine toimub näiteks läbi naha vigastuse või loomulike avade nagu tupe, suu, nina, kõrva või päraku. Veri võib ka lekida väikestest veresoontest siseelunditesse (sisemine veritsemine) või läbi naha lõike- ja marrastushaavade läbi naha.

Verekaotus tähendab suurt verekaotust. Verejooks on vere kaotamine, mis võib põhjustada surma. Inimene ei pea kaotama kogu oma verd, et olukord muutuks eluohtlikuks: surm võib järgneda umbes poole kuni kahe kolmandiku koguvere kaotusele.

Tavaliselt talub terve inimene umbes 10–15% kogu veremahust kadu ilma pikaajaliste raskete tagajärgedeta; näiteks vereloovutus võtab tavaliselt 8–10% doonori veremahust.

Tüübid

• Anearteriaalne veritsemine – ere punane veri, mis kipub voolama või pritsima pulsatsiooniga (kiire ja eluohtlik).
• Venoosne veritsemine – tumedam veri, voolab ühtlaselt ja võib olla väga suure koguse korral ohtlik.
• Kapillaarne veritsemine – aeglane tilkumine või õrn voolamine, sageli pindmiste haavade puhul.
• Sisemine veritsemine – veri koguneb keha sees (nt kõhuõõnes, rinnaõõnes, koljus); võib olla raskem märgata, kuid samaohtlik.
• Spetsiifilised paiksed veritsemised – näiteks gastrointestinaalne veritsemine (seedetrakt), ninaverejooksud, menstruaalne veritsus jm.

Põhjused

• Traumad ja õnnetused (lõiked, torked, kukkumised, liiklusõnnetused).
• Kirurgilised sekkumised ja invasiivsed protseduurid.
• Haavandid (nt mao- või kaksteistsõrmiksoole haavand) ja veresoone ebanormaalsused (aneurüsmid, arteriovenoossed fistulid).
• Verehüübimise häired (näiteks hemofilia, von Willebrandi tõbi) või madal trombotsüütide tase.
• Vererõhu kõikumised ja veresoonte haavatavus (eakatel sagedamini).
• Antikoagulandid ja aspiriinitaolised ravimid, mis vähendavad hüübimist.
• Elundite haigused (nt maksatsirroos põhjustab hüübimishäireid ja söögitoru varikotse).
• Kasvajad ja kasvaja erosionid, infektsioonid või põletikud, mis kahjustavad veresoone.
• Sünnitus- ja günekoloogilised tüsistused (nt platsenta rebend või loote emaka kinnituse probleemid).

Sümptomid ja ohumärgid

• Ilmne väljavool või verejooks haavast või loomulikust avast.
• Hingamisraskus, kõhuvalu või turse siseveritsemise korral.
• Kiire südametegevus, madal vererõhk, näo kahvatus, higistamine – hüovoleemilise šoki tunnused.
• Uimasus, segasus, teadvusekaotus raskest verekaotusest.
• Vähenenud uriinieritus (veremaht vähenenud), nõrkus ja külmad jäsemed.

Diagnoos ja ravi

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel läbivaatusel ja täiendavatel uuringutel: vereproovid (hemoglobiin, hematokrit, hüübimisproovid), röntgen, ultraheli, CT, endoskoopia (seedetrakti veritsuse puhul) või angiograafia verejooksu allika leidmiseks.

Ravi sõltub veritsemise põhjusest ja raskusest. Peamised sekkumised on:

• Esmaabi ja hemostaas – otsene surve, haava sidumine, vajadusel tourniquet jäsemele (ainult hädaolukorras).
• Vedelikasüstitus ja vereasendajad – intravenoossed vedelikud ja vajadusel vereülekanne.
• Kirurgiline sekkumine – haava parandamine, veresoonte õmblemine või eemaldamine.
• Endovaskulaarsed meetodid – embolisatsioon (angiograafiline ummistamine) veritsuskohal.
• Ravimid – traneksaamhape (TXA) ja muud hüübimist soodustavad ained juhul, kui need on näidustatud.

Esmaabi sammud

• Hoidke kannatanu rahulikuna ja asendage, vajadusel lõua- või külgkallutus hingamise tagamiseks.
• Surve: suruge puhast kangast või sidet otse veritsevale kohale tugevalt (10–15 minutit seni, kuni veritsus peatub).
• Kui tegemist on jäseme veritsemisega ja surve ei aita, võib kasutada tourniquet’i – see on erakorraline meede ja nõuab kiirabi edasist hindamist.
• Kui tekib teadvusekaotus või rasked šoki nähud, helistage kohe hädaabisse ja alustage vajadusel elustamist.

Riskid ja ennetus

Riskifaktorid, mis suurendavad veritsemise ohtu või raskust, hõlmavad vanust, kroonilisi haigusi (nt maksahaigus), antikoagulante, verehüübimishäireid ja intensiivset alkoholi tarvitamist. Ennetuseks on oluline vigastuste vältimine (kaitsevarustus spordis, liikluskäitumine), haavade õigeaegne töötlemine, mao- ja söögitoruhaavandite ravi ning arstiga ravimite ja verehüübimist mõjutavate ravimite regulaarne ülevaatus.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge viivitamatult arsti poole või hädaabisse, kui veritsemine on rikkalik, püsiv või sellega kaasnevad šoki nähud (õhupuudus, teadvusekaotus, tugev nõrkus, kiire pulss, madal vererõhk). Ka väiksema veritsemise korral on vajalik meditsiiniline hindamine, kui see tekib ilma selge põhjuseta või kui kannatanu tarvitab verevedeldajaid või tal on verehüübimise häire.

Märkus: see ülevaade ei asenda meditsiinilist nõustamist. Kui kahtlete, võtke ühendust tervishoiutöötajaga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on verejooks?

K: Kuidas võib verejooks sisemiselt tekkida?

K: Kus võib verejooks väliselt tekkida?

K: Mis on verejooksu eemaldamine?

K: Mis on veretustamine?

K: Kas inimene võib surra kogu oma vere kaotamise tõttu?

K: Milline on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kehtestatud skaala, mille alusel mõõdetakse erinevaid verekaotuse astmeid?

Otsing