Aleksandr Puškin — vene luuletaja ja 'Jevgeni Onegini' autor
Aleksandr Puškin — vene suurluuletaja ja "Jevgeni Onegini" autor: tema elu, looming, keeleline pärand, mõju vene kirjandusele ning traagiline saatus duellis.
Aleksander Sergejevitš Puškin sündis 6. juunil (26. mail vanas stiilis) 1799 Moskvas ja suri 10. veebruaril 1837 (29. jaanuaril uues stiilis) Peterburis. Ta oli vene luuletaja, romaanikirjanik, dramaturg ja novellist. Puškin on vene kirjanduse üks keskseid figuure: tema looming ühendab rahvapärase keele, klassikalised vormid ja isikliku, värske väljenduslaadi.
Paljud arvavad, et ta oli suurim vene luuletaja. Ta pani aluse vene kirjanduse uuele traditsioonile ja aitas kujundada moodsa vene kirjakeele, sest kirjutas tihti vene keelt nii, nagu seda räägiti, mitte ainult autoriteetsete või kirikliku keele eeskujude järgi. Tema mõju teistele vene kirjanikele oli tohutu: nii proosa- kui ka luulevormide areng kandub selgelt tema pärandist edasi. Mitmed vene heliloojad on tema jutte ja luuletusi musitseerinud (näiteks Tšaikovski ja Mussorgski põhinevad mõningatel oma teostel Puškini tekstidel). Tema luuletusi on väga raske teistesse keeltesse hästi tõlkida, sest sõnad on vene kultuuris täis erilisi tähendusi. Tema suurvormidest on eriti tuntud ja laialdaselt loetud Eugene Onegin", verseeposiga ühendatud romaan, mis sisaldab nii satiiri, melanhooliat kui ka täpset ühiskonnavaatlust.
Elu ja karjäär
Puškin õppis noorena Kaseküla (Tsarskoje Selo) lüceumis, kus tema loomeanne sai varakult tunnustust. Esimesed suuremad teosed, nagu eepiline luuletus "Ruslan ja Ludmila", tõid talle kuulsust juba noores eas. Tema ülestunnistused ja poliitiliselt laetud luuletused tõid kaasa tsensuuri ja mitmel korral ka sisemise pagenduse (saadeti mitmeks aastaks suveks või kauemaks väljapoole Moskva–Peterburi tsooni, lõunasse ja Kaukasusesse), kuid need kogemused rikastasid tema loodut ja proosat, andes ainest kuulsateks novellideks ja novellisti tsiteeritavaks proosaks.
Puškin abiellus 1831. aastal Natalja Gonçarova’ga. Abielu kuulsuse ja sotsiaalsete pingete tõttu sai tema eraelu sageli avaliku arutelu teemaks; lõpuks puhkes tüli, mis viis 1837. aastal traagilise duelli ja tema surmani.
Tuntud teosed
- Verseepos ja romaan "Eugene Onegin" — novellilaadne teos värsis, mille tegelased ja mitmed fraasid on saanud osaks vene kultuurilisest kujundist.
- Näidendid, näiteks "Boris Godunov" — ajalooline draama, mis on mõjutanud nii teatri- kui muusikamaastikku.
- Romaan "Kaptenitütar" (The Captain's Daughter) — ajalooline romaan katsetega realistliku proosa ja ajaloolise taustaga.
- Lühijutud ja novellid, näiteks "Pikovaja Dama" (Kaardiemand) — psühholoogiline lugu, mida hiljem muusikaliste ja lavaliste tõlgenduste jaoks tihti kasutati.
- Luuletused ja lüürilised palad — mitmed neist on saanud rahvalikeks laulutekstideks ja laialt viidatud tsitaatide allikaks.
Surm ja pärand
Puškin hukkus 1837. aastal 37-aastasena duellis, mille vastaseks oli prantslasest ohvitser Georges d'Anthès (Žorž d'Antes). Duell oli seotud avaliku ja eraelu skandaalidega ning tõi kaasa tema enneaegse surma. Kuigi tema elu katkestas traagiline sündmus, jäi tema looming püsivaks — see mõjutas sügavalt nii vene kirjandust, keele arengut kui ka kultuurilist enesemääratlust.
Tänapäeval loetakse Puškinit sageli vene kirjanduse alusepanijaks modernse stiili osas: tema loomingus on jalanõujäljed, mida järgnesid Lermontov, Gogol, Tolstoi ja Dostojevski ning palju hilisemaid autoreid. Tema teosed on osa kooliprogrammidest, neid tõlgitakse paljudesse keeltesse ja neid kasutatakse inspiratsioonina teatrile, muusikale ning kinole. Puškini panust vene kirjandusse ja keelde hinnatakse nii akadeemiliselt kui rahvalikult — tema fraasid ja tegelased on jätkuvalt osa vene igapäevakeskkonnast.
Aleksandr Puškin Vassili Tropinini poolt
Varased aastad
Puškini isa oli pärit vanast aristokraatlikust perekonnast. Emapoolt oli Puškinil Aafrika esivanemad. Tema vanaisa Abram Gannibal oli abessiinlane, kes elas Türgi sultani palees Istanbulis. Vene suursaadik ostis ta kingituseks Venemaa tsaarile Peeter Suurele. Gannibalist sai Peeter Suure lemmik ja ta saadeti Pariisi õppima. Ta sai väga rikkaks. Puškin oli oma vanaisa üle uhke ja kirjutas temast romaanis "Peeter Suure neeger".
19. sajandi Venemaal õppisid kõik aristokraatlikud perekonnad prantsuse keelt, nii et Puškin ja tema vennad ja õed rääkisid ja kirjutasid rohkem prantsuse kui vene keeles. Laste eest hoolitses meditsiiniõde Arina Rodionovna Jakovleva. Just õde õpetas neile vene keele armastust. Ta rääkis lastele vene rahvajutte. Puškin rääkis talupoegadega ka vene keeles ja luges palju raamatuid oma isa raamatukogus.
Kui ta oli 12-aastane, läks ta Tsarskoje Selos asuvasse uude kooli, mida kutsuti keiserlikuks lütseumiks. Aastaid hiljem nimetati see kool oma kuulsa õpilase järgi ümber Puškiniks. Peagi hakkas ta kirjutama romantilisi luuletusi vene keeles, kasutades vene kangelasjutte ja seiklusi. Ruslan ja Ludmila oli luuletus, millest Mihhail Glinka tegi hiljem ooperi.
Täiskasvanueas
1817. aastal sai Puškin töökoha Peterburi väliskontoris. Peagi hakkas ta huvituma poliitikast ja toetas 1825. aasta dekabristide ülestõusu, kui rühm aadlikke ja sõjaväeohvitsere püüdis panna võimule teise tsaari ja vähendada tema võimu. Puškin kirjutas mõned poliitilised luuletused. Tulemuseks oli, et talle öeldi, et ta peab Peterburist lahkuma. Ta pidi veetma kuus aastat eksiilis riigi lõunaosas: Kaukaasias ja Krimmis. Oma kogemustest lõunas kirjutas ta mitmes romantilises jutustavas luuletuses (pikad luuletused, mis jutustavad ühe loo). Ta alustas tööd värssromaani "Jevgeni Onegin" (või "Eugene Onegin") kallal. Ta lõpetas selle alles 1833. aastal. Sellest sai tema kuulsaim teos. Seda kasutasid paljud muusikud, sealhulgas Pjotr Iljitš Tšaikovski, kes tegi sellest ooperi. Luuletus kujutab tüüpilisi vene inimesi oma aja ühiskonnas.
Puškin oli vihane, et ta oli ikka veel paguluses, ja ta kirjutas palju kirju oma sõpradele. Paljud neist kirjadest avaldati hiljem. Ta veetis palju aega joomise, mängimise ja mõõgavõitlusega. Ta armus ühe krahvi tütresse, kelle heaks ta töötas. Krahv saavutas, et Puškin saadeti oma ema mõisasse Pihkva lähedal, Venemaa teises otsas asuvas mõisas. Puškin veetis siin kaks aastat. Ta oli üksildane, kuid õppis Vene ajalugu ja vestles talupoegadega. Luuletused, mida ta kirjutas, olid täis ideid vene kultuurist. Ta kirjutas ühe oma peateose: Boriss Godunov, draama ühe Vene ajaloo loo kohta. Helilooja Modest Mussorgski tegi sellest hiljem ooperi. Boriss Godunov oli 17. sajandi julm tsaar. Puškini näidend näitab, et tavalistel inimestel oli palju võimu. See tegi Puškini jaoks raskeks selle avaldamise.
Tagasipöördumine eksiilist
Pärast 1825. aasta ülestõusu sai uus tsaar Nikolai I aru, et Puškin oli nüüdseks väga kuulus. Ta mõistis ka, et ta ei osalenud ülestõusus, mistõttu lubas tal tagasi tulla. Tsaar ütles, et ta ise tsenseerib Puškini teosed enne, kui neid lubatakse avaldada. Ta ütles, et kavatseb olla hea tsaar ja aidata vaestel inimestel (pärisorjadel) vabaks saada. Puškin oli raskes olukorras, sest ta ei saanud kirjutada midagi, mis tsaarile ei meeldiks.
Ta pidi olema väga ettevaatlik, et mitte öelda halbu asju riigi valitsejate kohta. Politsei jälgis teda väga hoolikalt. Ometi kirjutas Puškin sel ajal suure hulga suuri teoseid, millest peaaegu igaüks oli esimene omataoline vene kirjanduses. Üks näide on novell "Pikadema", millest Tšaikovski tegi ooperi ja mis pidi olema suureks mõjutajaks Fjodor Dostojevski romaanidele.
Viimased aastad
Oma viimastel aastatel oli Puškin taas Peterburis valitsuse teenistuses. Ta abiellus 1831. aastal ja pidi veetma palju aega õukonna seltskonnas. Ta kirjutas üha rohkem proosat. Ta kirjutas Peeter Suure ajaloo ja ajaloolise romaani "Kapteni tütar". Ta palus pidevalt tsaarilt, et ta lubaks tal ametist lahkuda ja minna maale, et oma aega kirjutamisega veeta. Tsaar ei lubanud seda. 1837. aastal tapeti Puškin duellis. Ta oli sunnitud duelli pidama, et kaitsta oma naise au.
Puškini saavutused
Tänane vene keel oleks väga erinev, kui poleks olnud Puškinit. Kasutades keelt sellisena, nagu inimesed seda rääkisid, tegi ta sellest keele, mis oli lihtne, kuid võis väljendada ka sügavaid tundeid. Tema teosed avaldasid suurt mõju hilisematele kirjanikele nagu Ivan Turgenev, Ivan Gontšarov ja Leo Tolstoi. Jevgeni Onegin oli esimene vene romaan, mis jutustas tolleaegsest ühiskonnast. Tema teoseid on tõlgitud kõikidesse peamistesse keeltesse.
Küsimused ja vastused
K: Millal ja kus sündis Aleksandr Puškin?
V: Aleksandr Puškin sündis 6. juunil (26. mail vanas stiilis) 1799. aastal Moskvas.
K: Milline kirjanik oli Aleksandr Puškin?
V: Aleksander Puškin oli vene luuletaja, romaanikirjanik, dramaturg ja novellist.
K: Milline on Puškini panus vene kirjandusse?
V: Puškin pani aluse vene kirjanduse suurele traditsioonile, kirjutades viisil, mida ükski teine venelane ei olnud varem teinud, kasutades vene keelt nii, nagu seda räägiti, selle asemel, et kirjutada vanade kirikuraamatute stiilis.
K: Kuidas mõjutas Puškin teisi vene kirjanikke?
V: Puškini mõju teistele vene kirjanikele oli tohutu ja mitmed vene heliloojad on tema lugusid ja luuletusi musitseerinud.
K: Miks on Puškini luuletusi raske teistesse keeltesse tõlkida?
V: Puškini luulet on raske teistesse keeltesse hästi tõlkida, sest sõnad on vene kultuuris täis erilisi tähendusi.
K: Mis on Eugene Onegin?
V: Eugene Onegin on Aleksander Puškini kirjutatud romaan, mida loetakse laialdaselt.
K: Milline on Puškini kultuuriline taust?
V: Puškini vanaisa oli Aafrika ori, kelle tsaar Peeter Suur vabastas.
Otsige