Aleksandr Puškin — vene luuletaja ja 'Jevgeni Onegini' autor

Puškini isa oli pärit vanast aristokraatlikust perekonnast. Emapoolt oli Puškinil Aafrika esivanemad. Tema vanaisa Abram Gannibal oli abessiinlane, kes elas Türgi sultani palees Istanbulis. Vene suursaadik ostis ta kingituseks Venemaa tsaarile Peeter Suurele. Gannibalist sai Peeter Suure lemmik ja ta saadeti Pariisi õppima. Ta sai väga rikkaks. Puškin oli oma vanaisa üle uhke ja kirjutas temast romaanis "Peeter Suure neeger".

19. sajandi Venemaal õppisid kõik aristokraatlikud perekonnad prantsuse keelt, nii et Puškin ja tema vennad ja õed rääkisid ja kirjutasid rohkem prantsuse kui vene keeles. Laste eest hoolitses meditsiiniõde Arina Rodionovna Jakovleva. Just õde õpetas neile vene keele armastust. Ta rääkis lastele vene rahvajutte. Puškin rääkis talupoegadega ka vene keeles ja luges palju raamatuid oma isa raamatukogus.

Kui ta oli 12-aastane, läks ta Tsarskoje Selos asuvasse uude kooli, mida kutsuti keiserlikuks lütseumiks. Aastaid hiljem nimetati see kool oma kuulsa õpilase järgi ümber Puškiniks. Peagi hakkas ta kirjutama romantilisi luuletusi vene keeles, kasutades vene kangelasjutte ja seiklusi. Ruslan ja Ludmila oli luuletus, millest Mihhail Glinka tegi hiljem ooperi.

1817. aastal sai Puškin töökoha Peterburi väliskontoris. Peagi hakkas ta huvituma poliitikast ja toetas 1825. aasta dekabristide ülestõusu, kui rühm aadlikke ja sõjaväeohvitsere püüdis panna võimule teise tsaari ja vähendada tema võimu. Puškin kirjutas mõned poliitilised luuletused. Tulemuseks oli, et talle öeldi, et ta peab Peterburist lahkuma. Ta pidi veetma kuus aastat eksiilis riigi lõunaosas: Kaukaasias ja Krimmis. Oma kogemustest lõunas kirjutas ta mitmes romantilises jutustavas luuletuses (pikad luuletused, mis jutustavad ühe loo). Ta alustas tööd värssromaani "Jevgeni Onegin" (või "Eugene Onegin") kallal. Ta lõpetas selle alles 1833. aastal. Sellest sai tema kuulsaim teos. Seda kasutasid paljud muusikud, sealhulgas Pjotr Iljitš Tšaikovski, kes tegi sellest ooperi. Luuletus kujutab tüüpilisi vene inimesi oma aja ühiskonnas.

Puškin oli vihane, et ta oli ikka veel paguluses, ja ta kirjutas palju kirju oma sõpradele. Paljud neist kirjadest avaldati hiljem. Ta veetis palju aega joomise, mängimise ja mõõgavõitlusega. Ta armus ühe krahvi tütresse, kelle heaks ta töötas. Krahv saavutas, et Puškin saadeti oma ema mõisasse Pihkva lähedal, Venemaa teises otsas asuvas mõisas. Puškin veetis siin kaks aastat. Ta oli üksildane, kuid õppis Vene ajalugu ja vestles talupoegadega. Luuletused, mida ta kirjutas, olid täis ideid vene kultuurist. Ta kirjutas ühe oma peateose: Boriss Godunov, draama ühe Vene ajaloo loo kohta. Helilooja Modest Mussorgski tegi sellest hiljem ooperi. Boriss Godunov oli 17. sajandi julm tsaar. Puškini näidend näitab, et tavalistel inimestel oli palju võimu. See tegi Puškini jaoks raskeks selle avaldamise.

Pärast 1825. aasta ülestõusu sai uus tsaar Nikolai I aru, et Puškin oli nüüdseks väga kuulus. Ta mõistis ka, et ta ei osalenud ülestõusus, mistõttu lubas tal tagasi tulla. Tsaar ütles, et ta ise tsenseerib Puškini teosed enne, kui neid lubatakse avaldada. Ta ütles, et kavatseb olla hea tsaar ja aidata vaestel inimestel (pärisorjadel) vabaks saada. Puškin oli raskes olukorras, sest ta ei saanud kirjutada midagi, mis tsaarile ei meeldiks.

Ta pidi olema väga ettevaatlik, et mitte öelda halbu asju riigi valitsejate kohta. Politsei jälgis teda väga hoolikalt. Ometi kirjutas Puškin sel ajal suure hulga suuri teoseid, millest peaaegu igaüks oli esimene omataoline vene kirjanduses. Üks näide on novell "Pikadema", millest Tšaikovski tegi ooperi ja mis pidi olema suureks mõjutajaks Fjodor Dostojevski romaanidele.

Oma viimastel aastatel oli Puškin taas Peterburis valitsuse teenistuses. Ta abiellus 1831. aastal ja pidi veetma palju aega õukonna seltskonnas. Ta kirjutas üha rohkem proosat. Ta kirjutas Peeter Suure ajaloo ja ajaloolise romaani "Kapteni tütar". Ta palus pidevalt tsaarilt, et ta lubaks tal ametist lahkuda ja minna maale, et oma aega kirjutamisega veeta. Tsaar ei lubanud seda. 1837. aastal tapeti Puškin duellis. Ta oli sunnitud duelli pidama, et kaitsta oma naise au.

Tänane vene keel oleks väga erinev, kui poleks olnud Puškinit. Kasutades keelt sellisena, nagu inimesed seda rääkisid, tegi ta sellest keele, mis oli lihtne, kuid võis väljendada ka sügavaid tundeid. Tema teosed avaldasid suurt mõju hilisematele kirjanikele nagu Ivan Turgenev, Ivan Gontšarov ja Leo Tolstoi. Jevgeni Onegin oli esimene vene romaan, mis jutustas tolleaegsest ühiskonnast. Tema teoseid on tõlgitud kõikidesse peamistesse keeltesse.