Jevgeni Onegin

Loojoonis

Onegin, aadlimees, kes on äsja oma onu mõisa üle võtnud, on tubli noor dandy, kuid igav ja küüniline. Ta ei hinda häbelikku, raamatusõbralikku Tatjana Larinat. Varsti pärast nende kohtumist paljastab ta Oneginile kirjas oma hinge. Ta väljendab oma armastust tema vastu.

Onegin ei kirjuta tagasi. Kui nad kohtuvad isiklikult, lükkab ta naise lähenemised tagasi. Seda kuulsat kõnet nimetatakse sageli "Onegini jutluseks". Ta tunnistab, et kiri oli liigutav, kuid ütleb, et abielust tüdineks ta kiiresti ja saab Tatjanale pakkuda ainult sõprust. Ta soovitab tal tulevikus rohkem emotsionaalset kontrolli hoida, et mõni teine mees ei kasutaks tema süütust ära.

Kuna nende elu areneb. Tema elu laguneb pärast seda, kui ta tapab oma parima sõbra duellis. Seevastu tema elu õitseb.

Mööduvad aastad ja ta osaleb Peterburis seltskonnaballil. Ta näeb ilusat naist, kes köidab kõigi tähelepanu. Ta mõistab, et ta on Tatjana. Nüüd on ta abielus eaka printsiga. Ta muutub kinnisideeks, et võita naise kiindumust, hoolimata sellest, et ta on abielus. Kuid tema katsed lükatakse tagasi. Ta kirjutab talle mitu kirja, kuid ei saa vastust.

Lõpuks õnnestub Oneginil näha Tatjanat ja pakkuda talle võimalust uuendada nende kunagist armastust. Ta meenutab päevi, mil nad võisid olla õnnelikud, kuid see aeg on möödas. Onegin kordab oma armastust tema vastu. Hetkeks kõhklevalt tunnistab naine, et armastab teda ikka veel, kuid ei lase tal end hävitada. Ta teatab, et on kindlalt otsustanud jääda oma mehele truuks. Ta jätab mehe oma kibeda kahetsuse hooleks.