Jevgeni Onegin: Aleksandr Puškini värsiromaan ja vene kirjanduse klassika
Jevgeni Onegin — Aleksandr Puškini värsiromaan ja vene kirjanduse klassika: põnev lugu armastusest, sotsiaalsest kommentaarist ja unikaalsest Onegini stroofist.
Eugene Onegin (vene keeles Евге́ний Оне́гин, Jevgeni Onegin) on Aleksandr Puškini värsiromaan.
See on vene kirjanduse klassika. See ilmus osades aastatel 1825–1832. Esimene tervikväljaanne ilmus 1833. aastal ja praegu kehtiv versioon põhineb 1837. aastal ilmunud teosel.
Peaaegu kogu teos koosneb 389 jambilise tetrameetriga stroofist, mille riimiskeem on ebatavaline "AbAbCCddEffEgg". Seda vormi on hakatud nimetama "Onegini stroofiks" või "Puškini sonetiks".
Lugu jutustab jutustaja (kergelt väljamõeldud versioon Puškinist), kelle toon on haritud, maailmatundlik ja intiimne. Jutustaja kaldub aeg-ajalt kõrvale, kommenteerides sotsiaalse ja intellektuaalse maailma aspekte. See aitab arendada tegelasi ja süžee dramaatilisust.
Sisu kokkuvõte
Romaan jutustab peamiselt kolmest põhisündmusest: Onegini kohtumine külaeluga ja Tõtjana (Tatjana) ning tema tagasilükkamine, sõprus ja tülid luuletaja Lenskiga ning lõpuks traagiline duell, mis viib Lenski surmani. Pärast aastaid kestnud vabad elu- ja meelelahutusotsinguid satub Onegin uuesti Tatyana ette — nüüd küpsena ja abielunaise rollis — ja tunneb hilinenud armumist, kuid leiab, et kaotatud on midagi pöördumatut.
Tegelased
- Jevgeni Onegin — väsinud, maailmast tüdinud aristokraat, kes ihaldab vabadust ja uusi muljeid, kuid kannatab tühjuse ja üksinduse all.
- Tatyana Larin — tundlik ja unistav noor naine, kes esimesena armub Onegini. Tatyana on puhtameelne ja introspektiivne ning kasvab loo käigus ajalooliselt küpses, enesekindlas inimeses.
- Lenski — idealistlik ja tundlik luuletaja ning Onegini sõber; tema konflikt Oneginiga lõpeb traagiliselt duellis.
- Olga, Larinide perekond ja teised kõrvaltegelased kujutavad vene provintsi igapäevaelu ja sotsiaalseid norme.
Vorm, stiil ja jutustaja
Onegini stroof on Puškini loodud silmapaistev poeetiline vorm, mis annab teosele rütmi ja kõneleja hääle. Kuigi vorm on range, on jutustaja vaba — ta katkestab loo, pöördub otse lugeja poole, lisab irooniat ja esseistlikke märkusi. See segu luule ja narratiivi vahel loob intiimse suhte lugeja ja jutustaja vahel ning võimaldab kombineerida romantismi ja realismi elemente.
Teemad
- Armastus ja tagasilükkamine (Tatyana kirjad ja Onegini ükskõiksus).
- Sotsiaalsed kombed ja au (duell kui ajastu mehhanism konflikti lahendamiseks).
- Idioograafia ja saatuse teema — kuidas juhuslikud valikud muudavad inimeste elu.
- Provintsliku ja linnaelu kontrast; romantiline unistamine versus praktiline realism.
- Eneseteadvus ja meeleolu muutumine — tegelaste psühholoogiline areng.
Ajalooline kontekst ja avaldamine
Puškin alustas tööd teosega noore mehena 1820. aastate alguses; kirjutamisprotsess kulges pikalt ja lõikes. Aastatel 1825–1832 ilmus värsiromaani osi ajakirjades ja väljaannetes, kuni 1833. aastaks oli kokku kogutud esimene tervik. 1837. aasta trükk lõi teksti lõpliku kujule, mida enamik tänapäevaseid väljaandeid järgib. Teos valmis perioodil, mil Venemaad mõjutasid poliitilised pinged ja kultuurilised muutused ning Puškin ise sattus sageli tsensuuri ja poliitilise surve alla.
Mõju ja adaptatsioonid
Eugene Onegin on inspireerinud hulgaliselt muusikalisi, teatrilisi ja filmilisi tõlgendusi. Kõige tuntum on ilmselt Pjotr Tšaikovski ooper "Eugene Onegin" (1879), mis toob romaani lavale muusika kaudu. Lisaks on tehtud balletiversioone, kinofilme ning lugematuid tõlkeid paljudesse keeltesse. Teose motiive ja tegelasi analüüsivad jätkuvalt nii kirjandusteadlased kui ka laiem avalikkus.
Tõlked ja keel
Puškini keele selgus, humoorikas iroonia ning rikas metafoorikas teevad tõlkimise väljakutseks: mitmed ingliskeelsed ja teised tõlked püüavad taastada nii vormi kui ka sisu. Kuigi ükski tõlge ei suuda korvata originaali poeetilist kõla, on ilmunud mitu hinnatud tõlget, mis aitavad tutvustada teost rahvusvahelisele lugejale.
Tähendus vene kirjanduses
Teos loetakse ülemaailmse ja eelkõige vene kirjanduse klassikaks. Puškini kombinatsioon luulele omasest vormivõimest, teravast sotsiaalsest vaatlusest ja inimesekesksetest psühholoogilistest portreedest on mõjutanud kogu järgmiste põlvkondade proosa- ja luulekirjanikke. Eugene Onegin tähistab samal ajal ajastu hingedepildi ja üldhumanistlike teemade tabamist.
Soovitused lugemiseks
- Kui võimalus, loe teksti originaalis või paralleeltekstina, sest Puškini riim ja rütm annavad sügavama kogemuse.
- Kui loed tõlget, vali kommentaaridega väljaanne, mis selgitab ajaloolist konteksti ja teksti vormilisi eripärasid.
- Vaata ka Tšaikovski ooperit ja teisi adaptatsioone, et näha, kuidas erinevad kunstivormid teost tõlgendavad.
Loojoonis
Onegin, aadlimees, kes on äsja oma onu mõisa üle võtnud, on tubli noor dandy, kuid igav ja küüniline. Ta ei hinda häbelikku, raamatusõbralikku Tatjana Larinat. Varsti pärast nende kohtumist paljastab ta Oneginile kirjas oma hinge. Ta väljendab oma armastust tema vastu.
Onegin ei kirjuta tagasi. Kui nad kohtuvad isiklikult, lükkab ta naise lähenemised tagasi. Seda kuulsat kõnet nimetatakse sageli "Onegini jutluseks". Ta tunnistab, et kiri oli liigutav, kuid ütleb, et abielust tüdineks ta kiiresti ja saab Tatjanale pakkuda ainult sõprust. Ta soovitab tal tulevikus rohkem emotsionaalset kontrolli hoida, et mõni teine mees ei kasutaks tema süütust ära.
Kuna nende elu areneb. Tema elu laguneb pärast seda, kui ta tapab oma parima sõbra duellis. Seevastu tema elu õitseb.
Mööduvad aastad ja ta osaleb Peterburis seltskonnaballil. Ta näeb ilusat naist, kes köidab kõigi tähelepanu. Ta mõistab, et ta on Tatjana. Nüüd on ta abielus eaka printsiga. Ta muutub kinnisideeks, et võita naise kiindumust, hoolimata sellest, et ta on abielus. Kuid tema katsed lükatakse tagasi. Ta kirjutab talle mitu kirja, kuid ei saa vastust.
Lõpuks õnnestub Oneginil näha Tatjanat ja pakkuda talle võimalust uuendada nende kunagist armastust. Ta meenutab päevi, mil nad võisid olla õnnelikud, kuid see aeg on möödas. Onegin kordab oma armastust tema vastu. Hetkeks kõhklevalt tunnistab naine, et armastab teda ikka veel, kuid ei lase tal end hävitada. Ta teatab, et on kindlalt otsustanud jääda oma mehele truuks. Ta jätab mehe oma kibeda kahetsuse hooleks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Eugene Onegin?
V: "Eugene Onegin" on Aleksander Puškini romaan värssides ja on vene kirjanduse klassika.
K: Millal avaldati "Eugene Onegin"?
V: See ilmus osade kaupa aastatel 1825-1832.
K: Millal ilmus "Eugene Onegini" esimene tervikväljaanne?
V: Esimene tervikväljaanne ilmus 1833. aastal.
K: Milline on Eugene Onegini praegu tunnustatud versioon?
V: Praegu tunnustatud versioon põhineb 1837. aasta väljaandel.
K: Milline on "Eugene Onegini" stroofide riimiskeem?
V: "Eugene Onegini" stroofide riimiskeem on "AbAbCCddEffEgg", mida on hakatud nimetama "Onegini stroofiks" või "Puškini sonetiks".
Küsimus: Kes jutustab "Eugene Oneginis"?
V: Lugu jutustab jutustaja, kes on Puškini kergelt väljamõeldud versioon.
K: Milline on jutustaja toon Eugene Oneginis?
V: Jutustaja toon on "Eugene Oneginis" haritud, maailmavaateline ja intiimne. Jutustaja kaldub aeg-ajalt kõrvale, kommenteerides sotsiaalse ja intellektuaalse maailma aspekte, et aidata arendada tegelasi ja süžee dramaatilisust.
Otsige