Viiul: rahvamuusika pill, ajalugu, mängustiilid ja häälestus

Avasta viiul: rahvamuusika ajalugu, mängustiilid, häälestus ja traditsioonid — põnevad lood, tehnika ja tantsumuusika inspiratsioon.

Sõna viiul viitab viiulile, kui seda kasutatakse rahvamuusikas. Paljud inimesed kasutavad seda ka lihtsalt lõbusa sõnana "viiul". Keegi, kes mängib viiulit, on "viiuldaja". Vibu nimetatakse mõnikord "viiulikepp". Viiulimäng ehk viiulimängimine on rahvamuusika stiil.

Sõna viiul kasutatakse ka mitmesaja aasta taguste pillide kohta, millest arenes välja viiul. Need pillid varieerusid riigiti ja ajastuti väga palju. Nad olid erineva kuju ja suurusega ning neil oli isegi palju erinevaid nimesid. Sageli hoiti neid vastu rinda, mitte ei hoitud lõua all. Keskajal kasutasid tantsumeistrid sageli väikest, kitsast viiulit, mida nimetati kitiks. See oli piisavalt väike, et seda taskusse panna. Kagu-Euroopas oli isegi viiul, mille kõht (pilli esiosa) oli valmistatud nahast. Viiuli keeled olid tavaliselt soolestikust.

Paljudel viiulitel on sillad, mis on pealt lamedamad kui klassikalistel viiulitel. Lamedamad sillad lihtsustavad akordide mängimist ja kiireks keelde üleminekuks ühelt keelelt teisele. Keeled on häälestatud erinevatel viisidel. Mängija võib isegi muuta häälestust, et mängida erinevaid muusikapalu. Tavalisest G-D-A-E häälestusest erinevad häälestused, näiteks G-D-G-D või A-E-A-E, on tavalised. Üks, kaks või kolm keeltest võis olla kasutatud drone'i (pidev noot), samal ajal kui ülemise(te)l keel(t)el mängiti.

Paljud viiuldajad ei ole saanud klassikalist koolitust, vaid on õppinud teisi viiuldajaid kuulates ja neid jäljendades. Muusika, mida nad mängivad, on tantsumuusika. Klassikaline viiulimäng arenes välja kantri viiulimängust. Enamik viiulimängijaid kasutab vibusid, mis on samad, mis viiuli vibud, kuid mõnes riigis, näiteks Ungaris, kasutatakse lühemaid ja raskemaid vibusid, mis on seotud hobuse karvaga, mis on seotud vibu kanna (vibu kanna) ümber. Seda tüüpi vibu puhul pingutab mängija mängimise ajal karvu, pigistades neid kokku.

Viiulit mängisid inimesed kõikidest ühiskonnakihtidest: aadlikest inimestest lihtsate talupoegadeni. Paljud neist olid minstrellid, kes lõbustasid tähtsaid inimesi. Mõned neist võisid lugeda muusikat, kuid paljud õppisid seda teiste mängijate jäljendamise ja muusika meeldejätmise teel. Olulistel pidusöökidel võisid minstrellid mängida muusikat, samal ajal kui toitu toodi kõrge laua juurde. Nad mängisid tantsijate ja lauljate ning isegi akrobaatide saatel. Vanadelt maalidelt näeme, et mõnikord mängisid nad koos teiste pillidega, nagu trompetid, trummid või löökpillid. Me ei tea, millist muusikat nad mängisid, sest seda ei ole kunagi kirja pandud, kuid mõned viisid, mida me tänapäevalgi kuuleme, võivad pärineda nendest vanadest viisidest, sest mõned inimesed õpivad ikka veel viisid kõrva järgi, inimestelt, kes õppisid neid kõrva järgi jne. Näiteks mõned Ameerika "vanaaegsed" viisid ja mõned bretooni viisid võivad olla meieni jõudnud sel viisil.

Viiuli ehitus ja materjalid

Viiuli põhiosad on kirst (kere), kael, fingerboard (sõrmelau), sild, kõlalatt ja lõuatugi. Traditsiooniliselt valmistati need osad puidust (spruce kõlale ja maple kereosadele), kuid rahvamuusikas on levinud ka lihtsamad ja kohandatud versioonid. Ajalooliselt olid keeled tehtud soolestikust, tänapäeval kasutatakse sageli teras- või sünteetilisi keeli, mis annavad stabiilsema häälestuse ja suurema vastupidavuse.

Rahvaviiulitel on sageli sild natuke lamedam kui orkestriviiulitel — see hõlbustab kahe või enama keele ühelt kurdelt mängimist (double stops) ja kiireid keelevahetusi, mis on tantsulugude juures tähtsad. Mõnes piirkonnas säilitatakse ka barokkstiilis pille ilma lõuatugeta või erinevate mõõtmetega kirstud, mis annavad eripärase kõla.

Häälestus ja tollestused

Tavaline viiulihäälestus on G–D–A–E, kuid rahvamuusikas kasutatakse palju alternatiivseid häälestusi (scordatura). Näiteks G–D–G–D (nn. open G või "GDGD") ja A–E–A–E on tavalised mitmetes piirkondades. Need avatud häälestused annavad tugeva drone-efekti ja lihtsustavad akordide mängimist ja teatud meloodiate voogu. Mõnikord kasutatakse ka G–D–A–D või G–D–A–A variatsioone, sõltuvalt piirkonnast ja laulu iseloomust.

Drone'ide (pidev või korduv madal nood) kasutamine ning kaksik- ja kolmikhelide (double- ja triple-stops) mängimine on rahvaviiulile iseloomulikud tehnilised võtted. Tihti häälestatakse pill vastavalt loo võtmepöördele või selleks, et saada heledam või tumedam kõla vastavalt tantsule.

Mängustiilid ja tehnika

• Vibutamine ja rütm: Rahvaviiulis on oluline rütm, vahel rõhutatud ühe-naelaliste ehk "shuffle" ja "sawing" tüüpi vibutega. Mõnes traditsioonis kasutatakse lühikesi, teravaid lööke; teistes venitatumaid, laulevamaid fraase.
• Ornamentika: Mordendid, trillerid, slide'id ja muud kaunistused annavad meloodiale iseloomu. Näiteks Iiri, Skandinaavia ja Ida-Euroopa viisidel on spetsiifilised ornamentide mustrid.
• Double stops ja akordid: Paljud tantsuviisid nõuavad korraga mängitavaid kaht või kolme häält, et lisada harmoonilist täidlust ilma teisi pille kaasamata.
• Droonid ja harmoonilised efektid: Drone-noodi hoidmine madalal keelel annab pideva tausta, mille kohal meloodiat mängitakse — see on tavaline nii Skandinaavias kui ka Lõuna- ja Ida-Euroopa traditsioonides.

Regionaalsed eripärad

Iga piirkond on arendanud oma viiulimängu keele: Iirimaal ja Šotimaal domineerivad reeded, jigid ja hornipiped koos spetsiifiliste vibuliigutuste ning ornamentikaga; Skandinaavias on palju drone'iga seotud avatud häälestusi ja tugevat rütmilist vibu; Rumeenias ja Balkani maades on tunda kahemõõtmelisi ornamentide ja äkiliste fraaside rõhku; Ungaris on tuntud virtuoossed, väga ekspressiivsed fraasid ning mõnes piirkonnas lühemate ja raskemate vibusid kasutamine.

Õppimine, repertuaar ja sotsiaalne roll

Paljud rahvaviiulimängijad õpivad muusikat kõrva järgi: kuulates, jäljendades ja korjates meloodiaid perekonnalt, sõpradelt või tantsusaalidest. Rahvamuusika edastamine suulise traditsiooni kaudu tagab, et lood elavad ja muutuvad läbi mängijate isikupära. Samas on viimastel aastakümnetel kasvanud huvi noodikirja ja õppetundide vastu, nii et kombineeritud õppimine (kõrva järgi + teoreetiline) on üha levinum.

Viiulil on olnud oluline roll tantsude saatmisel — pulmad, turud, külapidud ja rahvakogunemised on olnud tüüpilised ettekanded. Tänapäeval mängitakse viiulit nii ansamblites koos akordionide, kitarride, bassi ja löökpillidega kui ka soolona.

Hooldus ja varustus

Rahvaviiulimängija jaoks on oluline regulaarne rosinamine, keelte kontroll ja silla ning kõlalati seisukorra jälgimine. Kuigi traditsioonilised soolestikkeeled annavad soojema kõla, eelistavad paljud tänapäeva mängijad teras- või süntesaadikeeli kestvuse ja stabiilsuse tõttu. Vibu valik mõjutab oluliselt rütmi ja kõlapildi iseloomu — lühem, jäigem vibu annab teistsuguse rõhu kui pikk ja elastne orkestrivibu.

Kokkuvõte

Rahvaviiul on mitmekülgne ja kohanemisvõimeline pill, millel on rikkalik ajalugu ja palju piirkondlikke variante. Selle lihtne konstruktsioon, rikkalik ornamentika ja paindlikud häälestusvõimalused teevad viiulist südame paljude rahvamuusikastiilide juures — nii tantsu kui ka laulu saatel. Viiuli sotsiaalne roll, suuline edasikandumine ja tehniline mitmekesisus hoiavad traditsiooni elavana ja võimaldavad samal ajal pidevat arengut.

Küsimused ja vastused

K: Mis on viiul?

K: Kuidas on see pill aja jooksul muutunud?

K: Millist tüüpi keeled on viiulil kasutusel?

K: Kuidas õpivad inimesed viiulit mängima?

K: Millist tüüpi vibu kasutavad enamik viiuldajaid?

K: Kes tavaliselt neid pille mängisid?

K: Kust pärineb klassikaline viiulimäng?

Otsing