Hardangeri viiul – Norra hardingfele: definitsioon, ajalugu ja ehitus
Hardangeri viiul ehk norra keeles hardingfele on traditsiooniline keelpill, mida kasutatakse peamiselt Norra edelaosas. See pill sarnaneb viiuliga, kuid sellel on tavaliselt kaheksa või üheksa keelt ning korpus on sageli õhem kui tavalise viiuli oma. Neli keelt on mängitavad – neid sõrmitakse ja rütmitakse nagu viiulil – ning ülejäänud on nn sümpaatilised keeled, mis vibreerivad, kui peamisi keeli mängitakse, andes pillile erilise kõla ja kõlavärvi.
Kasutus ja mänguviis
Hardangeri viiul on peamiselt tantsumuusika instrument. Traditsiooniliselt kasutati seda kärajatel, tantsudel ja pulmapidudel; mängija rõhutab rütmi tihti ka jalalöökidega või tantsuliselt kehaga liikudes. Norra kombeks oli, et pulmaprotsessiooni viis kirikusse Hardangeri viiuldaja, mis rõhutas pilli tähtsust ühiskondlikes ja rituaalsetes sündmustes.
Ajalugu
Varaseim teadaolev dokument, mis mainib Hardangeri viiulit, on dateeritud 1651.. Kuigi allikad on fragmendilised ja mõningaid kuupäevi vaadeldakse ettevaatlikult, on selge, et pillil on pikk ajalugu. Aja jooksul arenes instrument edasi ning ligikaudu aastaks 1850 kujunes esikohal olevast traditsioonist välja tänapäeval tuntud Hardangeri viiul.
Hardangeri viiul mõjutas ka klassikalist muusikat: Norra heliloojale Edvard Griegile meeldis rahvamuusika kõla. Kui ta kirjutas Peer Gynt'i jaoks meloodiataset, püüdis ta sageli edasi anda Hardangeri viiuli kõlavärve — näiteks kuulsa palaga „Hommik“ (Morning) seostatakse tihti selle pilli kõlaga.
Ehitus ja ornamentika
Hardangeri viiulitel on rikas kaunistuskunsti traditsioon. Levinud on kääriku (pead) nikerdused, kus kujutatakse sageli hobusesarnast või Norra lõvi figuuri, mõnikord ka naisenägu. Pillil on tihti pärlmutterpistikud pärlmutter sabaotsas ja sõrmelaual ning musta tindiga dekoratiivsed mustrid, mida mõnikord kutsutakse "rosinaks". Mõnikord kasutatakse ka luutükke, et kaunistada pilli pulkasid, servi ja muid detaile. Korpus, kael ja saba on sageli õhemad kui tavaviiulil, mis aitab kujuneda sellel eristaval resoneerival kõlal.
- Kaunistused: nikerdused (loom või naisenägu), pärlmutterinlays, mustrimaal ning luu- või sarvedetailid.
- Sümpaatilised keeled: paiknevad tavaliselt sõrmelaua all või selle lähedal ning on avatuna vibreerivad, tugevam resoneeriv efekt tekib koos peamiste mängitavate keeltega.
- Pulk (vibu): võib olla lühem või eri kujudes kui klassikalise viiuli vibu; pulka kaunistatakse tihti samadel motiividel kui pilli enda osi.
Häälestus ja muusikalised eripärad
Hardangeri viiulit saab häälestada mitmel erineval moel, sõltuvalt loo või regiooni traditsioonist. Levinumad häälestused annavad pillile sügavama, rikka resonantsi võrreldes tavaviiuliga. Näiteks kasutatakse sageli häälestust, mis on kirjelduse järgi sarnane ADAE (A–D–A–E) variandile, kuid leidub palju piirkondlikke ja isiklikke versioone. Häälestuse valik mõjutab nii meloodia kui ka sümpaatiliste keelte resoneerimist, seega valib mängija häälestuse vastavalt tantsu- või laulutekstuurile.
Mängustiilides rõhutatakse ornamentikat, fraasipikkust ja sageli ka anonüümseks jäänud mikrotoonilisi käike, mis annavad traditsioonilisele Norra rahvamuusikale omase kõla. Hardangeri viiul on eriti sobiv rütmilisteks, korduvateks tantsumeloodiateks, kus pillitoon ja sümpaatiline resoneerimine loovad rikkaliku helimassi.
Kultuuriline tähendus ja tänapäev
20. sajandil kogus Hardangeri viiul taas populaarsust — seda aitasid kaasa rahvuslikud ärkveloleku liikumised, rahvamuusika ärkamine ja konkursid, kus mängijad esitavad oma piirkonna stiili ja tuntud lugusid. Tänapäeval on Hardangeri viiul nii traditsioonilise tantsumuusika kandja kui ka kaasaegsete žanrite mõjutaja: pilli kasutatakse folgis, maailmamuusikas ja eksperimentaalses muusikas. Paljud festivalid, õpitoad ja konkurssüritused aitavad traditsiooni säilitada ja noori mängijaid koolitada.
Kust õppida ja kus kuulata
Hardangeri viiulit õpetatakse muusikakoolides ja rahvamuusika õppeasutustes Norras ja ka teistes maades, kus on huvi Skandinaavia pärandi vastu. Kõrvalsektorina on soovitatav otsida live-esitusi, rahvamuusika festivale ja salvestusi, et saada parim arusaam pilli kõlast ja mänguviisist.
Hardangeri viiul on seega nii esteetiliselt silmapaistev kui ka sonoorne instrument, millel on tugev side Norra kultuurilise identiteediga ja mis pakub jätkuvalt inspiratsiooni nii traditsioonilisele kui ka kaasaegsele muusikale.
Hardanger viiul
Küsimused ja vastused
K: Mis on Hardangeri viiul?
V: Hardangeri viiul, norra keeles ka hardingfele, on traditsiooniline keelpill, mida kasutatakse peamiselt Norra edelaosas. See on sarnane viiuliga, kuid sellel on kaheksa või üheksa keelte ja puit on õhem.
K: Kuidas mängitakse Hardangeri viiulil keeledega?
V: Neli keeltest on keelestatud ja mängitakse nagu viiulil, ülejäänud keeled on sümpaatilised keeled, mis vibreerivad, kui teisi mängitakse.
K: Millist muusikat esitatakse tavaliselt Hardangeri viiulil?
V: Hardingfele'i kasutatakse traditsiooniliselt tantsimiseks ja seda kasutati tihtipeale pruudiprotsessiooni juhtimisel kirikusse.
K: Milliseid kaunistusi võib Hardangeri viiulil leida?
V: Pillidel on palju kaunistusi, sealhulgas nikerdatud loomad või naispead pilliroo ülaosas, pärlmutterist intarsiad sabaosa ja sõrmusplaat ning musta tindiga kaunistused, mida nimetatakse "rosingiks", pilli korpusel. Pillide ja servade kaunistamiseks võib kasutada ka luutükke.
K: Millal valmistati kõige varasem teadaolev Hardangeri viiul?
V: Varaseim teadaolev instrument pärineb aastast 1651, kuigi on ebaselge, kas see kuupäev on õige. Aastaks 1850 oli see kujunenud selliseks, mida me tänapäeval teame kui tänapäeva Hardangeri viiulit.
K: Kuidas saab Hardangeri viiulit häälestada?
V: Timmimine sõltub sellest, millist muusikat mängitakse; on palju erinevaid viise, kuidas saab oma pilli häälestada, sõltuvalt sellest, mida tahetakse mängida.
K: Kes populariseeris oma kompositsioonidega Norra rahvamuusikat ?
V: Edvard Grieg populariseeris Norra rahvamuusikat oma kompositsioonide kaudu; ta kirjutas "Hommik" Peer Gyntile noodid, mida mängiks Hardingfele silmas pidades .
