Harmoonium: pumbaorel – ajalugu, ehitus ja kasutus Lõuna-Aasias
Harmoonium, mida kutsutakse ka melodeoniks, pillioreliks või pumbaoreliks, on klahvpill, mis sarnaneb suuresti oreliga. Heli tekib siis, kui õhk liigub läbi metallkeelte ja paneb need vibreerima — õhk suunatakse läbi õhku juhitava mehhanismi üle keelte, mis on häälestatud erinevatele helikõrgustele, et toota soovitud muusikalisi noote. Harmooniumi kõla on täidlane ja püsiv, mistõttu sobib see nii meloodiate sooritamiseks kui ka lauldud või vokaalse saatemuusikana.
Ajalugu
Harmooniumi tüüpiline jalapumbaga konstruktsioon sai alguse 19. sajandi keskel Euroopas; tuntud on, et selle tüübi leiutas 1842. aastal Alexandre Debain Pariisis Pariisis, kuigi sarnaseid pille hakkati valmistama ka teistes piirkondades umbes samal ajal. Lõuna-Aasias kujunes harmoonium eriliseks kohaliku muusika osaks 19.–20. sajandil: kohalike meistermeeste ja muusikute kohandused muutsid pilli mängitavamaks istuvale mängijale ning sobivaks traditsiooniliste helistiilide ja raga süsteemidega.
Ehitus ja tööpõhimõte
Harmoonium koosneb peamiselt klaviatuurist, puhurist (pumbast), kasti sees paiknevatest metallkeeltest (reedid) ning kanalitest ja klappidest, mis juhivad õhku keelte suunas. Mõned olulised osad:
- Pump/puur — õhu tekitamiseks kasutatakse kas jalgu või kätt. Näiteks jalgade abil töödeldavas versioonis vajutab mängija pedaale, mis käivitavad mehhanismi ja puhveti, et suunata õhk keelte poole; see jätab mõlemad käed vabad klaviatuuri jaoks.
- Käepump — kätega pumpamisel liigub käepide edasi-tagasi, mis täidab puhvri õhuga; see variant piirab klahvidega mängimise vabadust, kuna üks käsi juhib pidevalt pumbamist.
- Keelkombinatsioonid ja registreeringud — mõnel harmooniumil on eraldi registrid, stopid või mänguklahvid, mis võimaldavad muuta kõla värvust ja tugevust.
- Kõla- ja häälestusvõimalused — metallkeelte häälestust saab kohandada väikeste reguleerimisdetailidega, mis võimaldavad pillil sobituda erinevate ragade ja helistikudega.
Tüübid ja kohandused
Peamised tüübid on jalgpumbaga (sobilik esiteks Lääne-disainile) ja käsipumbaga harmoonium. Lõuna-Aasias on levinud eri variandid, näiteks Dwarkanath Ghose poolt arendatud käsitsi pumbatav mudel, mis võimaldab mängijal istuda põrandal ja pilli mängida mugavamalt. Kohalikud meistrid on sageli lisanud ka isoleeritud puhverkaste, kahekordse reediastme ja võimaluse ühendada pill teiste instrumentide või helisalvestusseadmetega.
Kasutus Lõuna-Aasias
Harmoonium on muutunud oluliseks instrumendiks mitmetes Lõuna-Aasia muusikatraditsioonides. Seda kasutatakse laialdaselt Indias, Pakistanis, Nepalis, Afganistanis, Bangladeshis ja teistes Lõuna-Aasia riikides klassikalise hindustani muusika, sufi-muusika, bhajaani, Qawwali (Qawwali), Natya Sangeeti, Kathak-tantsu saatemuusika ning paljude teiste žanrite saatmiseks. Harmooniumi lihtne harmooniline tugi ja tugev meloodiline kohalolek teevad sellest populaarse akompaniamendi instrumendi nii koraalidele kui ka solistidele.
Mängutehnikad ja kohandused
Mängijad arendavad mitmeid tehnikaid, et saavutada raga nüansse ja ornamentatsiooni: glide, meend, vibrato (manuaalne rõhu variatsioon puhvris), reguleeritud stop-kasutus ning mõnikord kahehäälne mäng. Mõned osavad mängijad suudavad ühe käega pumpamise ja klahvide mängimise vaheldamisel saavutada ka mitmekäelise efektehastuse.
Hooldus, häälestus ja transport
Harmoonium vajab korrapärast hooldust: tolmu eemaldamist, reedeplaatide kontrolli, puhvri lekkekontrolli ja häälestust vastavalt kohalikele temperatuur- ja niiskustingimustele. Kõrge niiskusega piirkondades võib metallreedid oksüdeeruda, seega tuleks pill hoiustada kuivas kohas ja vajadusel kasutada spetsiaalset hooldusvahendit. Paljud muusikud kasutavad kaasaskantavaid kotte ja tugevaid korpuseid, et pill transportimisel kaitsta.
Mõjukad muusikud ja kaasaegne olukord
Lõuna-Aasia muusikamaastikul on mitmed tuntud harmooniumimängijad ja akadeemikud, kes on arendanud mängutehnikat ja õpetanud instrumenti järgnevatele põlvkondadele. Kaasaegsete tehnoloogiate tulekuga on mõningaid harmooniume kohandatud elektrofonsete väljunditega ning neid kasutatakse nüüd ka stuudio- ja lavalahendustes.
Kokkuvõttes on harmoonium paindlik ja tugeva hääleomadusega instrument, mille lihtne mängitavus ja adaptiivsus on teinud sellest püsiva ja armastatud osa Lõuna-Aasia muusikalisest kultuuripärandist.
Dwarkanath Ghose lõi käsitsi pumbatava harmooniumi, et pilli saaks mängida, kui mängija istub põrandal. Seda kasutatakse Indias, Pakistanis, Nepalis, Afganistanis, Bangladeshis ja teistes Lõuna-Aasia riikides klassikalise hindustani muusika, sufi-muusika, bhajaani ja muu pühendunud muusika, Qawwali, Natya Sangeet ja mitmesuguste žanrite, sealhulgas klassikalise Kathak-tantsu saatemuusikana.
Jalaga pumbatav harmoonium
Käsitsi pumbatav harmoonium
22-Shruti-harmoonium
Eritüübid
Esmakordselt leiutas selle 1840. aastal Prantsusmaal Alexandre Debain, kes patenteeris oma harmooniumi 9. augustil 1840 Pariisis. Harmooniumi koos Swarmandaliga (väike harfilaadne instrument, mis sarnaneb kannelile ja autoharfile) valmistas Bhishmadev Vedi. Kuna Swaramandali kast oli harmooniumi jaoks liiga suur, kinnitas tema õpilane Manohar Chimote keeled pilli laiuse sisse, nimetades seda "Samvadiniks". See instrument võimaldab keelte mängimist puhvetil oleva käega ja klahvide mängimist teise käega. Chimote andis sellele harmooniumile uue loodusliku "Gandhar" häälestuse. Kuigi see häälestus piirdus 12 tooniga, võrreldes klassikalises Hindustani muusikas nõutava 22 tooniga, andis see kindlasti harmooniumi Euroopa häälestusele indiapärase maitse.22-Shruti-Harmonium on loodud Vidyadhar Oke poolt (India patent nr 250197). Selleks selgitas ta kõigepealt välja põhilise erinevuse "Nada" ja "Shruti" vahel ning määras täpselt kindlaks 22 mikrotooni (Shruti) mängimise positsioonid mis tahes keelpillidel. Ta dokumenteeris konkreetse erinevuse 22 Shruti ja 12-toonilise võrdse temperatuuri skaala vahel. Tema 22-Shruti-harmooniumil on iga klahvi all spetsiaalsed nupud keelte reguleerimiseks, muutes 22 Shrutit kättesaadavaks 12 klahvi piires. Kuna tegemist on modifitseeritud käsitsi pumbatava harmooniumiga, ei ole vaja erilisi mängimisoskusi. 22-Shruti-Harmoonium võimaldab luua mis tahes Raga, mille kõik noodid on täiesti kooskõlas Tanpura'ga. Lisaks sellele võib 22-Shruti-Harmoonium kõigi nuppude keskasendisse paigutamisega tekitada akordioni heli.
Küsimused ja vastused
K: Mis on harmoonium?
V: Harmoonium on klahvpill, mis toodab heli, puhudes õhku läbi keelte, mis on häälestatud erinevatele helikõrgustele, et tekitada muusikalisi noote.
K: Kuidas töötab jalgadega pumbatav harmoonium?
V: Jalgpumbaga harmooniumi puhul vajutab mängija oma jalgadega korraga kahte pedaali. See on ühendatud mehhanismiga, mis käitab puhvetit, mis saadab õhku keeledele. See võimaldab mängija mõlemal käel vabalt mängida klaviatuuril.
K: Kes leiutas jalgadega pumbatava harmooniumi?
V: Jalgpumbaga harmooniumi leiutas 1842. aastal Alexandre Debain Pariisis, kuigi sarnaseid instrumente on tehtud ka mujal umbes samal ajal.
K: Kuidas töötab käsipumbaga harmoonium?
V: Käsipumbaga harmooniumi puhul lükkab ja tõmbab mängija ühe käega edasi-tagasi käepidet, mis on ühendatud puhuriga, mis puhub õhku. Seetõttu saab ta klahvide mängimiseks kasutada ainult ühte kätt, kuna teine käsi peab pidevalt puhurit pumpama. Mõned mängijad suudavad ühe käega piisavalt õhku pumbata ja siis vajaduse korral klahvidel mõlema käega mängida.
K: Kes on loonud selle pilli käsitsi pumbatava versiooni?
V: Selle pilli käsitsi pumbatava versiooni lõi Dwarkanath Ghose, et seda saaks mängida põrandal istudes.
K: Kus seda tüüpi pilli kasutatakse?
V: Seda tüüpi pilli kasutatakse Indias, Pakistanis, Nepalis, Afganistanis, Bangladeshis ja teistes Lõuna-Aasia riikides klassikalise hindustani muusika, sufi-muusika, bhajaani ja muu pühendunud muusika, Qawwali Natya Sangeet ja erinevate žanrite, sealhulgas klassikalise Kathak-tantsu ja muude meelelahutuste saatemuusikana.
K: Milliseid sarnaseid pille arendati sel ajavahemikul? V: Selle aja jooksul konstrueeris Anton Haeckl physharmonica , vabade keelte täidetud klahvpilli. John Green leiutas ka serafiini , mis tekitas muusikat, kui õhku puhuti üle metallist keelte. Need instrumendid on nüüd muuseumiesemed.
