Muusikas on droon pidev noot või helivärv, mis kõlab kogu aja, kui muusikapala kestab. Mõned rahvapillid annavad mängimise ajal pidevalt ühe või mitu drooni: Euroopa kultuuris torupillid ja torupillid, India muusikas sitarid ning paljud teised pillid Aasia ja Aafrika traditsioonides. Mõnikord on kuulda rohkem kui ühte drooni (sageli kaks nooti, mis on viiendiku kaugusel), aga levinud on ka oktaavi- või neljandikuvahed ning mitmerealised droonihäälestused.
Kuidas droon töötab ja miks seda kasutatakse
Droon loob muusikapalas pideva tonaalse keskme: see määrab alghääle ja toetab meloodiat. Droon piirab või vähemalt mõjutab harmoonilist liikumist — seetõttu peab drooniga kirjutatud muusika sageli olema lihtsamate harmooniatega, sest ei ole võimalik moduleerida erinevatesse võtmetesse ilma drooni muutmata. Samas annab droon tugeva modaliteedi tunde ning soodustab meloodilise ornamentika ja rütmiliste variatsioonide kasutamist, mis hoiab kuulaja huvi.
Tüübid, pillid ja mängutehnikad
Droone tekitavad väga erinevad instrumendid ja seadmed. Näiteks India tanpura loob sügava ja vibraalse tausta, millel on sageli mitu kara ja sünergilist kõla; shruti box ja harmonium võivad anda sarnase pideva tooni elektroonilisemal või puhkpillilisel moel. Hiina ja Kesk-Aasia pillidel on sageli kaasnebiv või sümpaatiline stringisüsteem, mis tekitab püsiva resonantsi. Rahvapillidest on tuntud ka torupillid (torupillid, torupillid) ning sitarid, mis kasutavad drooni kas paaris- või mitmerealise taustana.
Droon võib olla ka orkestraalne või koosseisuline efekt: selle saab saavutada ühe instrumendi kestev noodiga, vokaalse susteiniga, keelega või elektrooniliste vahenditega (süntesaatorid, efektiplokid). Droonid võivad olla täpselt häälestatud (näiteks puhtas täislainetes või just-helistikus) või tekitada mürivamat, harmonilistest ülemtoonidest koosnevat värvi.
Ajaloolised ja stilistilised näited
Mõnele lääne heliloojale meeldis kasutada drooni (eriti viiendikuga), et see kõlaks nagu torupill või muu rahvapill. Bach, François Couperin ja teised barokkheliloojad nimetasid selliseid teoseid sageli "Musette" (prantsuse keeles "torupill"). Drooniefekte kasutati nii klavessiinile ja klahvpillidele kirjutatud väikeste tantsude ja karakterteoste juures kui ka mõnes orkestratsioonis — näiteks kasutas Haydn oma sümfoonia nr 104 viimase osa rahvalikumas osas drooni taolist kõlapinda, mis aitab luua torupillile omast värvingut.
20. sajandil tõusid droonid uuesti esile minimalismi ja elektroakustilise muusika suundades (näiteks La Monte Youngi töödes) ning kaasaegses ambient- ja experimentaalmuusikas, kus elektroonilised ja akustilised droonid loovad pikki, muutumatuid helivälju.
Mõned praktilised märkused
- Häälestus: droonide täpne häälestus mõjutab tugevalt harmoonilist tajumist — väiksed kõikumised tekitavad vibratsiooni (beating), mis võib muusikat elavdada või tekitada ebaselgust.
- Modulatsioon: traditsiooniline droon ei soosi tugevasti võtmete vahetust; heliloojad kasutavad selle piirangu ümberelemente nagu ornamentika, tekstuuri muutused ja rütmiline mitmekesisus.
- Sünergia: droon toetab meloodiat ja harmooniat, andes muusikale ühetaolise tausta, kuid samas loob ka võimaluse uurida helivärvi ja resoneerivaid ületoonisuhteid.
Kokkuvõttes on droon lihtne, kuid võimas vahend, mis esineb nii rahvamuusikas kui kõrgkultuuris ja kaasaegses eksperimentaalmuusikas. See pakub tugeva tonaalse keskme ning rikastab helikeelt läbi pideva resonantsi ja võimalike ülemtoonide mängu.