Ektara ükskeelpill India Bangladesh Pakistan rahvamuusikas

Ektara (sõna-sõnalt „ühe keelega“, tuntud ka nimetuste iktar, yaktaro või gopichand all) on lihtne ühe keelega muusikainstrument. Seda kasutatakse laialdaselt Bangladeshi, India, Egiptuse ja Pakistani traditsioonilises muusikas ning see on oluline osa rändavatest lauljatest, vaimulikel traditsioonidel ja rahvamuusikas.

Ehitus

Ektara on lihtne keelpill, mille põhikomponendid on resonaator, kael ja üks üksik keelpulk. Resonaatoriks kasutatakse sageli kuivatatud kõrvitsat (gourd), kookospähklikoort või puidust karpi; selle ette on pingutatud loomanahk või muu klapp, mis aitab heli tugevdada. Kaelaks on tavaliselt õhuke pulk või lõhestatud bambuskepp. Keel võib olla valmistatud siidist, juustest, metallist või muudest materjalidest ning on kinnitatud silla ja keerme või nööri abil.

Mängutehnika

Ektarat mängitakse enamasti sõrmega või väikese sõõriku abil, mis plukib ühest keelest nii meloodiat kui ka rütmset drone’i. Üks levinud tehnika on kaela kahe poole kokku surumine või bambuskaela paindmine, mille tulemusena muutub keele pingutus ja heli kõla — see võimaldab mängijal üsna kiiresti muuta heli kõrgust ja väljendada fraase või vibratot. Gopichandi tüüpi ektara puhul on kael teadlikult painduv, et kõla veelgi moondada.

Variandid ja kasutus

Väiksemad ektarad kõlavad kõrgemalt (sopran), suuremad madalamalt (tenor või bass).
Mõned bassitüüpi versioonid võivad olla kahekeeled — neid nimetatakse sageli dotara või dotar-sugusteks instrumentideks, mis tähendab „kahte keelt“ ja mis on Lääne-Bengali ja Assam’i rahvamuusikas tuntud.
Ektara on tüüpiline saatja vaimulikele lauludele (näiteks Baul-id Bengalis) ning rändlaulikute, minstrellide ja mõnede sufilauljate kaaslane. Tegemist on eelkõige suhteliselt lihtsa, kuid isikupärase meloodiaga instrumentiga, mis toetab häält ja jutustust.

Hääl ja hooldus

Ektara kõlab tavaliselt ühetoonilise, vibreeriva dronena, mille kõla on soojem ja natuke „sumisev“ võrreldes komplekssemate keelpillidega. Heli sõltub suuresti resonaatori materjalist, naha pingutusest ja keele tüübist. Instrumenti tuleb hoida kuivas kohas — niiskus muudab nahka lõtvaks ja mõjutab heli; vajadusel tuleb nahka pingutada või vahetada. Regulaarselt kontrollitakse silla ja keelpulga kinnitust ning vajadusel reguleeritakse keele pinget häälestamiseks.

Ektara on väärtuslik näide lihtsuse ja väljendusrikkuse ühendamisest rahvamuusikas: väheste osadega suudab see toetada mitmekesist laulmist, rütmi ja kultuurilist identiteeti paljudes piirkondades Lõuna-Aasias ja kaugemalgi.

Ektara

Küsimused ja vastused

K: Mis on ekiga?

V: Ektara on ühe keelega instrument, mida kasutatakse kõige sagedamini Bangladeshi, India, Egiptuse ja Pakistani traditsioonilises muusikas.

K: Mis on ektara päritolu?

V: Ektara oli Indiast pärit rändbardide ja minstrellide tavaline keelpill.

K: Kuidas ektarat mängitakse?

V: Ektarat pilli mängitakse ühe sõrmega.

K: Milliseid materjale kasutatakse ektara valmistamiseks?

V: Ektara on tavaliselt ühe keelega venitatud. Kuivatatud kõrvitsast/kõrvitsast, puidust või kookospähklist valmistatud pea kohal on loomanahk. Kaelaks on pulk või lõhutud bambusekepi.

K: Kuidas muutub ektara heli?

V: Heli saab muuta mitmel viisil, muutes veidi rõhku.

K: Millised on ektara eri suurused?

V: Ektara eri suurused on sopran, tenor ja bass.

K: Kas kõigil ektaradel on üks keel?

V: Ektaral on tavaliselt üks venitatud keel, kuid bass-ektaral, mida mõnikord nimetatakse dotaraks, on sageli kaks keelet.