Electric Light Orchestra

Ajalugu

Liikumine

Bänd sai alguse teise bändi The Move kõrvalprojektina, mille moodustasid muusikud Roy Wood ja Jeff Lynne. Kui The Move oli lisanud oma pophittidele klassikalise muusika nüansse, siis Wood ja Lynne tahtsid rockmuusikat ja klassikalist muusikat tihedamalt segada. Move'i trummar Bevan liitus nende projektiga. Wood mängis nende esimesel albumil peaaegu kõiki mitte-rock-instrumente. Nad kasutasid maksimaalselt ära stuudiotehnoloogiat, sealhulgas mitmerajalist salvestamist ja overdubbimist.

Nende esimene album kandis pealkirja Electric Light Orchestra. See ilmus selle nimega Ühendkuningriigis. Kui album ilmus Ameerika Ühendriikides, ei teadnud nende Ameerika plaadifirma United Artists, et album kannab ansambli nime. Nad helistasid ELO Briti plaadifirmale, et küsida pealkirja. Kui keegi ei vastanud, kirjutati üles "No Answer". Hiljem eksiti pealkirjaga ja album ilmus Ameerikas pealkirjana "No Answer". Bändi esimene singel kandis pealkirja "10538 Overture". Sellest sai FM-raadio lemmik. Aja jooksul muutus ELO muusika populaarsemaks kui The Move'i oma. The Move läks laiali ja Electric Light Orchestra sai täiskoosseisuga ansambliks.

ELO

Roy Wood otsustas ELO-st lahkuda teise albumi salvestamise ajal. Ta asutas teise bändi nimega Wizzard. Jeff Lynne võttis juhtimise üle ning McDowell, Kaminski ja Gale liitusid. Album ELO 2 valmis ja ilmus, kuid ei meeldinud nii hästi kui esimene. Albumi singeliks oli Chuck Berry "Roll Over Beethoven" cover-versioon. Selles lisati Berry laulule osad paljudest Beethoveni kompositsioonidest. Sellest sai järjekordne raadiohitt.

Nende kolmas album "On the Third Day" sisaldas rokkinterpretatsiooni "In the Hall of the Mountain King". Albumil oli veel üks hitt-singel, mis kandis pealkirja "Showdown". ELO alustas Ameerika Ühendriikides tuuritamist. Nad alustasid väikese publikuga. Aja jooksul muutusid nad üha populaarsemaks ja lisasid oma kontsertidele teatraalseid elemente. Uued kontaktmikrofonid võimaldasid klassikalistel muusikutel liikuda ja isegi tantsida laval, nagu seda tegid popmuusikud. Publikule meeldis neid vaadata.

Neljandaks albumiks "Eldorado" oli ELO oma väikese koosseisuga salvestamisest üle läinud tõelise orkestriga salvestamisele. Oma kodumaal Inglismaal töötades oli neil probleeme. Briti klassikalised muusikud pidasid tavaliselt rohkem kinni ametiühingu reeglitest kui muusika tegemise tööst. Mõnikord kõndisid nad salvestuste ajal välja. See kahjustas nende plaatide tegemise protsessi, nii et ELO proovis Saksamaal Münchenis asuvat stuudiot nimega Musicland. Neile meeldis, kuidas stuudio töötas, ja saksa muusikud olid pühendunumad. ELO kasutas Musiclandi veel mitu korda.

Nende järgmine album "Face the Music" (1975) andis kaks hitt-singlit, "Strange Magic" ja "Evil Woman". ELO muutus veelgi populaarsemaks. Kogumikplaat "Olé ELO" sisaldas enamikku nende varajastest singlitest. Kolm laulu nende 1976. aasta albumilt "A New World Record" said ülemaailmseks hitiks. Need olid "Telephone Line", "Livin' Thing" ja "Do Ya", mis oli Move'i loo uusversioon.

ELO salvestas 1977. aastal topeltalbumi "Out of the Blue", mis sisaldas plaate "Turn to Stone", "Sweet Talkin' Woman" ja "Mr. Blue Sky", millest samuti said hitid. Bänd tegi ülemaailmset tuuri, mille lavakujundus nägi välja nagu UFO, mis avanes, et paljastada bändi esinemine selle sees. Nende kontserdid sisaldasid palju lavavalgustust ja laserefekte.

Nende järgmine uus album "Discovery" ilmus alles 1979. aastal. ELO plaadifirma Jet Records vahetas plaadimüüjat United Artistsilt Columbia Recordsile ja see oli osa viivitusest. Discovery sisaldas kahte singlit, "Shine a Little Love" ja "Don't Bring Me Down". "Don't Bring Me Down" oli esimene ELO singel, mis ei sisaldanud klassikalisi instrumente. Columbia andis välja Greatest Hits'i albumi, mis kattus mõne Olé ELO laulu hilisemaga.

1980s

ELO muutus 1980ndatel vähem populaarseks. Neil oli vähem hitte. Nad salvestasid koos lauljatar Olivia Newton-Johniga "Xanadu" soundtracki. Samuti andsid nad 1981. aastal välja albumid "Time" (mille singliteks olid nimilugu ja "Hold On Tight"), 1983. aastal "Secret Messages" (koos looga "Stranger") ja lõpuks 1986. aastal "Balance of Power", mis sisaldas lugu "Calling America". Selleks ajaks olid klassikalised muusikud lahkunud. Lynne salvestas nüüd nende osad süntesaatorite või sessioonimängijatega.

Jeff Lynne oli nüüd teiste artistide, sealhulgas The Everly Brothersi produtsent ja lõpetas 1986. aastal koostöö Electric Light Orchestra'ga. Enamik allesjäänud liikmetest soovis aga jätkata koostööd ja koondus uuesti, esmalt ansamblina OrKestra, hiljem "ELO Part II" nime all. Need koosseisud tuuritasid aastaid, mängisid ELO vanu hitte ja andsid välja kaks albumit uut materjali, samal ajal kui Lynne jätkas oma produtsendikarjääri. Lynne andis 1990. aastal välja ka sooloalbumi "Armchair Theatre" ja moodustas koos endise Beatle George Harrisoni ansambliga "Traveling Wilburys".

2000s

Lynne salvestas 2001. aastal albumi "Zoom", kasutades taas ELO nime, kuid uue koosseisuga muusikutega. Uue koosseisuga tegi ta mõned teleesinemised. Nad mängisid nii vanu kui ka uusi lugusid. Ta kavatses nendega ka tuurile minna. Huvi bändi vastu ei olnud siiski suur ja enamik kontserte jäeti ära.

Electric Light Orchestra muusika oli 1980ndate keskpaigast kuni 2000ndate alguseni popkultuuris vaid nõrgalt esindatud. Nende klassikalise ja rokkmuusika segu muutis nende muusika raskesti raadiote esitusnimekirjadesse paigutatavaks. ELO muusika tegi 2000. aastatel tagasituleku, sest seda kasutati filmisoundtrackides ja ka reklaamides, näiteks Monsteri jaoks.

Albumid

• The Electric Light Orchestra (1971)
• Electric Light Orchestra II (1973)
• Kolmandal päeval (1973)
• Eldorado (1974)
• Face the Music (1975)
• Uus maailmarekord (1976)
• Out of the Blue (1977)
• Avastus (1979)
• Xanadu (1980)
• Aeg (1981)
• Salajased sõnumid (1983)
• Võimude tasakaal (1986)
• Zoom (2001)
• Üksinda universumis (2015)