Electric Light Orchestra, tuntud ka kui ELO, oli 1970ndatel ja 1980ndate alguses populaarne inglise rokkbänd. Nende liider oli muusik ja laulukirjutaja Jeff Lynne, kes kirjutas ja laulis enamiku nende lauludest ning tegutses enamasti ka ansambli produtsendina. Teised tuntud liikmed olid Richard Tandy klahvpillidel, Bev Bevan trummidel, Mike D'Albuquerque ja hiljem Kelly Groucutt basskitarril. Orkestri levinumate liigetena kuulusid ka stringi- ja keelpillimängijad Hugh McDowell, Mik Kaminski ja Melvyn Gale, kes mängisid viiulit ja tšellot.

Asutamine ja stiil

ELO loodi 1970. aastate alguses eesmärgiga ühendada rock'n'roll ja popmuusika klassikaliste orkestriliste elementidega — ühendada elektrikitarri ja trummidega viiuli- ja tšellorida. Algfaasis osales ansamblis ka Roy Wood, kes lahkus peagi, jättes Jeff Lynne'i bändi juhiks. Nende nimi on sõnamäng: "electric light" ja "Light Orchestra" (väike orkester või orkester, mis mängib kergemat muusikat), mis peegeldab bändi soovi tuua orkestriline kõla pop- ja rokkmuusikasse.

Edu ja tuntumad laulud

ELO saavutas 1970ndate keskel ja lõpus suurt kommertsedu ning on tuntud mitmete menuhittide poolest, nagu:

  • "Mr. Blue Sky"
  • "Evil Woman"
  • "Don't Bring Me Down"
  • "Telephone Line"
  • "Turn to Stone"
  • "Livin' Thing"
  • "Sweet Talkin' Woman"
  • "Xanadu" (koostöös Olivia Newton-Johniga)

Nende olulisematest plaatidest on märkimisväärsed "ELO" (1971), "ELO II" (1973), "On the Third Day" (1973), "Eldorado" (1974), "Face the Music" (1975), "A New World Record" (1976), "Out of the Blue" (1977), "Discovery" (1979), "Time" (1981), "Secret Messages" (1983) ja "Balance of Power" (1986). Jeff Lynne tähelepanuväärne stuudiotöö ja produktsioon rõhutas detailset helikujundust ning rikkalikke harmooniaid.

Liikmete muutused ja lahknemised

Bändi koosseis muutus mitmel korral: algusaegadel oli enam mitmeid kitarristi- ja keelpillimängijate rotatsioone (nt Mike D'Albuquerque), hilisemates aastates lisandus Kelly Groucutt bändi püsivamaks bassimängijaks. 1980ndate keskpaigas bänd tavapäraselt vähendas orkestrilisi elemente ning vajas muutusi nii muusikalises suunas kui ka koosseisus. Pärast 1986. aasta plaadi "Balance of Power" ilmumist bänd ametlikult laialt levinud kujul lõpetas, kuid erinevad endised liikmed ja uued projektid (nt ELO Part II) jätkasid pärandi kasutamist.

Tagasipöördumine ja pärand

Jeff Lynne naasis 2010ndatel aktiivselt muusikasse ning alates 2014. aasta tuuridest esines ta uuesti ansambli muusikaga kontsertidel kui Jeff Lynne's ELO. 2015 ilmus stuudioalbum "Alone in the Universe" ja hiljem on ilmunud ka teisi väljaandeid, taastades suure publiku huvi. 2017. aastal pälvis ELO koha Rock and Roll Hall of Fame'is, tunnustades ansambli mõju pop- ja rockmuusikale.

Helikeel ja vastuolud

ELO helikeel iseloomustas suurt orkestrilist pildiringi, meeldejäävaid meloodiaid ja tugevat stuudioproduktsiooni: viiuli- ja tšellojaanused rämpsed kõlad kombineeritud klahvide ja kitarriga ning hiljem süntesaatorite kasutamine andsid ansamblile erilise kõlapildi. Mõned kuulajad on aeg-ajalt tõlgendanud või väitnud, et teatud lugudes võib tagasipöördamisel kuulda varjatud sõnumeid — see on olnud tüüpiline 1970.–1980. aastate "backmasking" diskussioonide kontekstis, kuid enamik väiteid jääb spekulatiivseks.

Muusikaline mõjukus

Electric Light Orchestra on jätnud püsiva jälje pop- ja rokkmuusikasse, olles eeskujuks artistidele, kes kombineerivad orkestratsiooni ja popstruktuure. Nende laulud on jätkuvalt raadios populaarsed ning neid kasutatakse filmides, reklaamides ja televisioonis. Jeff Lynne'i kirjutamis- ja produktsioonistiil on mõjutanud paljusid hilisemaid artiste ja produtsente.

Üldiselt jäi ELO tuntuks oma ambitsioonika helikeele, meeldejäävate meloodiate ja orkestrilise lähenemise poolest, mis aitas tuua orkestrilise kõla laiemasse popmuusika vaatevälja.