E-moll (Em): definitsioon, võtmesignatuur ja kasutus kitarris ning metalis
E-moll (Em): põhjalik juhend — definitsioon, võtmesignatuur (F♯), kitarris ja heavy-metal’is kasutus, praktilised akordid ja näited algajatele ja edasijõudnutele.
Vaata ka: Es-duur või es-moll.
E-moll (Em, Mim) on molliskaala, mis põhineb noodil E. Selle võtmesignatuur on üks terts, F ♯. Selle suhteline duur on G-duur.
Palju klassikalist kitarrimuusikat on e-mollis, sest see toon sobib sellele instrumendile väga hästi. Kui see on normaalselt häälestatud, on neli pilli kuuest keelest osa toonika akordist. See võti on väga populaarne ka heavy-metal-muusikas, sest kitarri kõige madalamat nooti, E, saab palju kasutada.
E-moll oli üks Felix Mendelssohni kõige sagedamini kasutatavaid võtteid.
Mis noodid kuuluvad E-molli?
E naturaalse molli helirida (E naturaalne moll) on:
- E, F♯, G, A, B, C, D, E
Harmooniline moll tõstab diatoonse vii astme (D → D♯), andes astmete järjestuseks E, F♯, G, A, B, C, D♯, E. Meloodilises mollis tõstetakse ülesminekul nii VI kui VII astet (C → C♯, D → D♯) ja laskumisel kasutatakse tavaliselt naturaalse molli.
Peamised akordid E-mollis
E-molli peamised diatoonilised akordid naturaalses vormis on:
- i: Em (E–G–B)
- ii°: F#dim (F#–A–C)
- III: G (G–B–D)
- iv: Am (A–C–E)
- v: Bm (B–D–F#) — harmoonilises mollis võib v olla B (B–D#–F#)
- VI: C (C–E–G)
- VII: D (D–F#–A)
Lihtne ja levinud kitarriprogressioon on näiteks Em–C–G–D või Em–G–D–C, mis toimib paljudes pop-, rock- ja folk-loogikates.
Kuidas E-moll sobib kitarrile?
Kitarrile on E-moll eriti meelepärane mitmel põhjusel:
- Avatud häälestus (E A D G B E) sisaldab madalat E-keelt, mis annab loomuliku resoneeriva aluse Em-akordile.
- Em-akordi mängimiseks piisab sageli paarist avatud keele kasutamisest (näiteks standardne Em: 0-2-2-0-0-0), mis teeb selle lihtsaks ja kõlavaks nii algajale kui ka edasijõudnule.
- Avatud E-keel võimaldab kasutada droninoote (püsiv E), arpeggioid ja rikkaid helikuhje, mida klassikaline ning akustiline kitarr hindavad.
Näpunäited kitarrimängijale:
- Proovi mängida Em-i arpeggiona, lastes avatud E-keelt kõlada kui bassinooti.
- Kombineeri Em-i sus4- või add9-variantidega, et saada huvitavamaid värve (nt Emadd9: 0-2-2-0-0-2).
- Kasutades kapotot saate hoida Em-i kõla, kuid nihutada heledust vastavalt lauljale või ansambli vajadusele.
E-moll ja metal
E-moll on väga populaarne ka raskema kõlaga muusikas. Põhjused:
- Madala E-keele olemasolu annab tugeva, jõulise bassefekti — oluliselt tähtis metalis.
- Power-akordid (5-akordid) ja palm-muted riffid kõlavad madalal E-l hästi ja annavad raskuse ja selguse kombinatsiooni.
- Tellitud häälestused nagu Drop D või Drop C võimaldavad veel madalamaid ja agressiivsemaid riffivõimalusi, säilitades samas E-molliga sarnase tonaalsuse (kui algne artikulatsioon on E-põhine).
Klassikaline kasutus ja näited
Nagu mainitud, on E-moll olnud populaarne ka klassikalises repertuaaris — nii kitarrit kui sümfoonilist kirjutist arvestades. Felix Mendelssohn kasutas E-molli sageli, näiteks tema viiulikontsert "Violin Concerto in E minor" on üks tuntumaid näiteid E-molli kasutamisest sümfoonilises löögis. Kitarrirepertuaaris tasub otsida e-mollis palaid, kuna see toon sobib hästi nii meloodiate kui saadeakordide jaoks.
Kokkuvõte
E-moll on muusikaliselt mitmekülgne ja tehniliselt kitarrile sobiv võtmetoon. Selle tööriistakomplekt — avatud E-keel, naturaalne ja harmooniline mollivärving ning tihe seos metal'i ja klassikalise traditsiooniga — teeb E-mollist ühe enimkasutatavatest ja kergesti äratuntavatest mollidest. Harjutades skaalid, tüüpprogressioonid ning erinevad mollivariandid (naturaalne, harmooniline, meloodiline) aitab paremini mõista, kuidas E-moll erinevates stiilides kõlab ja toimib.
Kuulus klassikaline muusika selles võtmes
- Sümfoonia nr 4 - Johannes Brahms
- Nokturn e-moll - Frédéric Chopin
- Klaverikontsert nr 1 - Frédéric Chopin
- Prelüüd e-moll (Chopin) - Frédéric Chopin
- Sümfoonia nr 9 "Uuest maailmast" - Antonín Dvořák
- Tšellokontsert - Edward Elgar
- Sümfoonia nr 44 "Trauer" - Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 7 - Gustav Mahler
- Viiulikontsert e-moll - Felix Mendelssohn
- Caprice nr 3 - Nicolò Paganini
- Sümfoonia nr. 2 - Sergei Rahmaninov
- Vocalise op. 34 nr 14 - Sergei Rachmaninov
- Sümfoonia nr 10 - Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 1 - Jean Sibelius
- Sümfoonia nr 5 - Tšaikovski
- Sümfoonia nr 6 - Ralph Vaughan Williams
- Kontsert fagotile, keelpillidele ja puhkpilliorkestrile, RV 484 - Antonio Vivaldi
- Slaavi tantsud nr 2 op. 72 - Antonín Dvořák
Vt ka: Moll-sümfooniate loetelu
Skaalad ja võtmed
· v · t · e Diatoonilised skaalad ja võtmed | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Tabelis on näidatud terade või terade arv igas skaalas. Miinusskaalad on kirjutatud väikseima tähega. |
Küsimused ja vastused
K: Mis on e-moll?
V: E-moll (Em, Mim) on molliskaala, mis põhineb noodil E.
K: Mitu terti on selle võtmesignatuuris?
V: Selle võtmesignatuuris on üks terss, F♯.
K: Milline on e-molli suhteline duur?
V: E-molli suhteline duur on G-duur.
K: Miks on see klassikalise kitarrimuusika puhul populaarne?
V: See on klassikalise kitarrimuusika jaoks populaarne, sest see võti sobib väga hästi selle instrumendi jaoks. Kui see on normaalselt häälestatud, on neli pilli kuuest keelest osa toonika akordist.
K: Miks on see populaarne heavy-metal-muusikas?
V: Sellel on populaarsus heavy-metal-muusikas, sest kitarri kõige madalamat nooti, E, saab palju kasutada.
K: Kes on tuntud selle võtme sagedase kasutamise poolest?
V: Felix Mendelssohn oli tuntud selle võtme sagedase kasutamise poolest.
Otsige