E-moll (Em): definitsioon, võtmesignatuur ja kasutus kitarris ning metalis

E-moll (Em): põhjalik juhend — definitsioon, võtmesignatuur (F♯), kitarris ja heavy-metal’is kasutus, praktilised akordid ja näited algajatele ja edasijõudnutele.

Vaata ka: Es-duur või es-moll.

E-moll (Em, Mim) on molliskaala, mis põhineb noodil E. Selle võtmesignatuur on üks terts, F ♯. Selle suhteline duur on G-duur.

Palju klassikalist kitarrimuusikat on e-mollis, sest see toon sobib sellele instrumendile väga hästi. Kui see on normaalselt häälestatud, on neli pilli kuuest keelest osa toonika akordist. See võti on väga populaarne ka heavy-metal-muusikas, sest kitarri kõige madalamat nooti, E, saab palju kasutada.

E-moll oli üks Felix Mendelssohni kõige sagedamini kasutatavaid võtteid.

Mis noodid kuuluvad E-molli?

E naturaalse molli helirida (E naturaalne moll) on:

• E, F♯, G, A, B, C, D, E

Harmooniline moll tõstab diatoonse vii astme (D → D♯), andes astmete järjestuseks E, F♯, G, A, B, C, D♯, E. Meloodilises mollis tõstetakse ülesminekul nii VI kui VII astet (C → C♯, D → D♯) ja laskumisel kasutatakse tavaliselt naturaalse molli.

Peamised akordid E-mollis

E-molli peamised diatoonilised akordid naturaalses vormis on:

• i: Em (E–G–B)
• ii°: F#dim (F#–A–C)
• III: G (G–B–D)
• iv: Am (A–C–E)
• v: Bm (B–D–F#) — harmoonilises mollis võib v olla B (B–D#–F#)
• VI: C (C–E–G)
• VII: D (D–F#–A)

Lihtne ja levinud kitarriprogressioon on näiteks Em–C–G–D või Em–G–D–C, mis toimib paljudes pop-, rock- ja folk-loogikates.

Kuidas E-moll sobib kitarrile?

Kitarrile on E-moll eriti meelepärane mitmel põhjusel:

• Avatud häälestus (E A D G B E) sisaldab madalat E-keelt, mis annab loomuliku resoneeriva aluse Em-akordile.
• Em-akordi mängimiseks piisab sageli paarist avatud keele kasutamisest (näiteks standardne Em: 0-2-2-0-0-0), mis teeb selle lihtsaks ja kõlavaks nii algajale kui ka edasijõudnule.
• Avatud E-keel võimaldab kasutada droninoote (püsiv E), arpeggioid ja rikkaid helikuhje, mida klassikaline ning akustiline kitarr hindavad.

Näpunäited kitarrimängijale:

• Proovi mängida Em-i arpeggiona, lastes avatud E-keelt kõlada kui bassinooti.
• Kombineeri Em-i sus4- või add9-variantidega, et saada huvitavamaid värve (nt Emadd9: 0-2-2-0-0-2).
• Kasutades kapotot saate hoida Em-i kõla, kuid nihutada heledust vastavalt lauljale või ansambli vajadusele.

E-moll ja metal

E-moll on väga populaarne ka raskema kõlaga muusikas. Põhjused:

• Madala E-keele olemasolu annab tugeva, jõulise bassefekti — oluliselt tähtis metalis.
• Power-akordid (5-akordid) ja palm-muted riffid kõlavad madalal E-l hästi ja annavad raskuse ja selguse kombinatsiooni.
• Tellitud häälestused nagu Drop D või Drop C võimaldavad veel madalamaid ja agressiivsemaid riffivõimalusi, säilitades samas E-molliga sarnase tonaalsuse (kui algne artikulatsioon on E-põhine).

Klassikaline kasutus ja näited

Nagu mainitud, on E-moll olnud populaarne ka klassikalises repertuaaris — nii kitarrit kui sümfoonilist kirjutist arvestades. Felix Mendelssohn kasutas E-molli sageli, näiteks tema viiulikontsert "Violin Concerto in E minor" on üks tuntumaid näiteid E-molli kasutamisest sümfoonilises löögis. Kitarrirepertuaaris tasub otsida e-mollis palaid, kuna see toon sobib hästi nii meloodiate kui saadeakordide jaoks.

Kokkuvõte

E-moll on muusikaliselt mitmekülgne ja tehniliselt kitarrile sobiv võtmetoon. Selle tööriistakomplekt — avatud E-keel, naturaalne ja harmooniline mollivärving ning tihe seos metal'i ja klassikalise traditsiooniga — teeb E-mollist ühe enimkasutatavatest ja kergesti äratuntavatest mollidest. Harjutades skaalid, tüüpprogressioonid ning erinevad mollivariandid (naturaalne, harmooniline, meloodiline) aitab paremini mõista, kuidas E-moll erinevates stiilides kõlab ja toimib.

Küsimused ja vastused

K: Mis on e-moll?

K: Mitu terti on selle võtmesignatuuris?

K: Milline on e-molli suhteline duur?

K: Miks on see klassikalise kitarrimuusika puhul populaarne?

K: Miks on see populaarne heavy-metal-muusikas?

K: Kes on tuntud selle võtme sagedase kasutamise poolest?

Otsing