F-duur on F-duuril põhinev duurskaala. Selle põhisignatuuris on kaheksa diagonaali.
Selle suhteline moll on d-moll ja selle paralleelne moll on f-moll, mis tavaliselt asendatakse e-molliga.
Osa Richard Straussi "Metamorphosenist" kasutab Fis-duuri, mida üks kommentaator on nimetanud "kibedaks enharmooniliseks paroodiaks" teose varasematele Es-duuri ilmingutele.
Et muusika lugemine ja kirjutamine oleks lihtsam, kirjutatakse F-duur tavaliselt kui selle enharmooniline ekvivalent E-duurile.
Parandatud ja täiendatud ülevaade — Fis‑duur (F♯-duur)
Fis‑duur (tähistus F♯) on duurihelistik, mille põhitooniks on Fis (F♯). Tavaline Fis‑duuri heliskala (järjestatud helid) on:
- F♯ – G♯ – A♯ – B – C♯ – D♯ – E♯ – F♯
Fis‑duuri võtmesignatuuris on kuus risti: F♯, C♯, G♯, D♯, A♯ ja E♯. Kuna E♯ on sama heli kui F (enharmooniliselt), võib noodikirjas E♯ kasutamine mõnele lugejale esialgu tunduda ebatavaline.
Suhteline ja paralleelne moll
- Selle suhteline moll (minor) on D♯‑moll (D#‑moll), mis jagab sama võtmesignatuuri.
- Selle paralleelne moll on F♯‑moll (fis‑moll) — sama alumine aste, aga mollisüsteemis.
Enharmoonilised vasted ja notatsioonipõhjused
Fis‑duuri enharmooniline vaste on Ges‑duur (G♭‑duur). Kuigi kaks heli kõlavad samamoodi klaveril jms, on nende noodikirjutus erinev: Fis‑duur kirjutatakse kuue ristiga, Ges‑duur kuue bemolliga. Paljud heliloojad ja noteerijad eelistavad teatud olukordades G♭‑kirjutust (Ges‑duuri), sest see võib harmoonia ja modulatsioonide lugemise teha loogilisemaks (näiteks modulatsioonilt B♭‑ või E♭‑vöönditesse).
Põhikordid ja harmoonia
- Tonika (I): F♯–A♯–C♯ (F♯‑duuri põhikolm)
- Dominant (V): C♯–E♯–G♯ (C♯‑duuri suurtriodis E♯ kasutatakse notatsiooniliselt tähta tähenduses)
- Subdominant (IV): B–D♯–F♯
Praktiline kasutus
Kuigi Fis‑duur esineb nii klaveri- kui orkestriteostes, valitakse see võtmes sageli teadlikult helitusse või instrumentide häälestuse tõttu. Mõned heliloojad kasutavad Fis‑duuri värvuse ja erilise heliliseisundi tõttu, teised eelistavad kirjutada sama kõla Ges‑duuris mugavama noodikirja tõttu.
Näited ja kommentaar
Kõnealuses lauses originaaltekstis mainitakse nutikaid või eripäraseid kasutusi — näiteks Richard Straussi osa "Metamorphosen" nimetatud fragmenti — kus Fis‑duuri valik on seotud teose tonaalse struktuuri ja enharmooniliste viidetega.
Nõuandeid noodikirjutajale
- Kui teos moduliseerib tihti võtmetesse, kus bemollid on loogilisemad, kaaluge Ges‑duuri kasutamist.
- Kui harmoonia või orkestreering nõuab selget F♯‑kontseptsiooni (näiteks meloodiline keskendumine F♯‑toonile), on Fis‑duur sageli sobivam hoolimata E♯ kasutamisest noodis.
Kui soovite, võin lisada artiklile näite noodikirjast (skaala notatsiooniga), klahvistiku või orkestrikeskkonna tähelepanekuid ning tuntud teoste loendi, mis Fis‑duuris on kirjutatud. Samuti võin parandada artikli pealkirja, kui tahtsite tegelikult kirjutist F‑ või Fis‑duuri kohta — praegune originaal ja pealkiri on omavahel vastuolus.
