Teoreetilised võtmed (muusikateooria): määratlus ja enharmoonilised vasted
Avasta muusikateooria teoreetilised ehk võimatud võtmed, nende määratlus ja enharmoonilised vasted — miks G♯-duuri asemel kasutatakse A♭-duuri ning lugemise raskused.
Muusikateoorias on teoreetilised võtmed või võimatud võtmed sellised võtmed, mille võtmesignatuur sisaldab vähemalt ühte topelt- või topelt-õrmtooni. Lihtsamalt öeldes tekivad teoreetilised võtmed siis, kui võtmesignatuurisse peaks lisama topeltrakendused (näiteks topeltriste või topeltbemolle), mis muudaksid võtmesignatuuri lugemise ja kirjutamise ebamugavaks.
Topeltriste ja topeltbemolle kasutatakse muusikas küll aktsidentaalidena (noodirealatsioonides), kuid neid paigutatakse harva võtmesignatuuri. Enamik eestikeelseid noodikirjutamise tavaid eelistab lihtsamaid enharmoonilisi vastetusi (nagu A♭-duur asemel G♯-duur), sest liiga keerulised võtmesignatuurid raskendavad lugemist ja partituuri korrektset tõlgendamist.
Näiteks G♯-duuri võtmesignatuur sisaldaks F
(F topeltrist). G♯-duuri skaal oleks noodistuses: G♯, A♯, B♯, C♯, D♯, E♯, F## (F topeltrist), G♯. Kuigi selles skaalis olevad helid kõlavad võrdselt temperatuuri puhul täpselt nagu A♭-duuri noodid, kirjutatakse enamikul juhtudel pigem A♭-duuri, sest selle võtmesignatuur on lihtsam. Selliseid võtmepaare nimetatakse enharmooniliselt samaväärseteks (st nad annavad võrdsed klahvid ja kõlad võrdses temperamendis).
Levinumad näited enharmoonilisest samaväärsusest ja teoreetilistest võtmetest:
- G♯-duur ≈ A♭-duur (G♯-duuri märkimiseks peaks võtmesignatuuris esinema topeltrist)
- D♯-duur ≈ E♭-duur
- A♯-duur ≈ B♭-duur
- E♯-duur ≈ F-duur (E♯ on heliliselt F)
- B♯-duur ≈ C-duur
Miks teoreetilisi võtmeid tavaliselt vältitakse:
- Loetavus: võtmesignatuurid, mis sisaldavad topeltaktsidentaale, muutuvad raskesti loetavaks ja vigadele avatumaks.
- Praktilisus: interpreedile ja noodikirjutajale on lihtsam kasutada enharmoonilist vastet (vähem aksidentaale) kui lugeda ja arvutada topeltrakendusi.
- Tuunimine: võrdses temperamendis on enamik teoreetilisi võtmihelisid enharmooniliselt samad nagu lihtsamal vastel; seega pole kõlaliselt põhjust keerulist kirja kasutada, välja arvatud teoreetilised või kontrapunkti põhjendused.
Tuunimise ja ajaloolise praktika aspekt: temperamendist sõltub, kas enharmooniliselt samaväärsed võtmed kõlavad tõepoolest identse kõrgusega. Võrdne temperamend (equal temperament) teeb need helid identseks, ent ajaloolistes temperamendisüsteemides (nt meantone, värvimasside jaoks kasutatud süsteemid) võisid enharmoonilised astmed kõlada erinevalt — seega võis mõnel juhul olla põhjendatud kirjutada üks või teine sõnastus vastavalt harmoonilisele funktsioonile.
Praktiline nõuanne noodikirjutajale ja arrangöörile: kui harmooniline funktsioon ei nõua väga spetsiifilist enharmoonilist nimetust, eelista selgeimat ja lihtsaimat võtmesignatuuri. Kui aga modulatsioon või teoreetiline analüüs nõuab konkreetset helinimekirja (nt kontrapunktis või tonaalses analüüsis), võib teoreetiline võtmesignatuur mõnikord olla õigustatud — siiski enamasti mitte võtmesignatuuri, vaid üksikute nootide aktsidentaalidena.
Enharmooniline ekvivalentsus
Lääne muusikapalal on tavaliselt algtoon, mille sees võib mõni lõik minna teise, tavaliselt algtooniga tihedalt seotud võtmesse. (Tavaliselt originaalile lähedane ümber viiendikupiir.) Kui võti on ringi tipu lähedal (nullist või vähese juhuslikkusega võtmesignatuur), on mõlema võtme kirjutamine lihtne - lisatakse väike arv täiendavaid terid või terid. Kui aga koduklahv on ringi alumise osa lähedal (paljude aktsidentaalidega võtmesignatuur), võib osutuda vajalikuks kasutada enharmoonilist ekvivalentsi, sest ainuüksi aktsidentaalide lisamine annab tulemuseks liiga paljude aktsidentaalidega võtme, mida on lihtne mängida või kirjutada.
Viiendikaring, mis näitab suurt ja väikest võtit
Vajadus arvestada teoreetilisi võtmeid
Kummagi viiendikuringi kolmest alumisest kohast võib mõlemad enharmoonilised ekvivalendid kirjutada ilma topeltkõrguse või topeltflatsita ja seega ei liigitata neid "teoreetilisteks võtmeteks":
| Major (minor) | Võtmesignatuur |
| Major (minor) | Võtmesignatuur |
| B (G♯) | 5 teravikuga |
| C♭ (A♭) | 7 korterit |
| F♯ (D♯) | 6 teravikuga |
| G♭ (E♭) | 6 korterit |
| C♯ (A♯) | 7 teravikuga |
| D♭ (B♭) | 5 korterit |
Aga kui suhteline võti on ringjoone vastaspoolel, siis teoreetiliselt tähendaks sellele võtmele moduleerimine nii paljude terade või diagonaalide lisamist, et võtmesignatuuri tuleks kirjutada topelt-širid ja topelt-lagid. Järgmised võtmed (kuus neist on eespool nimetatud võtmete paralleelsed duur/moll võtmed) nõuaksid kuni seitse topelt-širpi või topelt-lease'i:
| Key | Võtmesignatuur | |
| D♭ moll (= C♯ moll) | 8 korterit | F♭ major |
| G♭ moll (= F♯ moll) | 9 korterit | B-duur |
| C-moll (= h-moll) | 10 korterit | E-dur |
| f-moll (= e-moll) | 11 korterit |
|
| h-moll (= a-moll) | 12 korterit | D-duur |
| e-moll (= d-moll) | 13 korterit | G-duur |
| a-moll (= g-moll) | 14 korterit | C-duur |
| G♯ major (= A♭ major) | 8 teravikuga | E♯ moll |
| D♯ major (= E♭ major) | 9 teravikuga | B♯ moll |
| A♯ major (= B♭ major) | 10 teravikuga |
|
| E♯-duur (= F-duur) | 11 teravikuga | C-moll |
| B-duur (= C-duur) | 12 teravikuga | g-moll |
| F-duur (= G-duur) | 13 teravikuga | d-moll |
| C-duur (= D-duur) | 14 teravikuga |
|
Näiteks kui E-duuris kirjutatud teos peaks moduleerima viiendiku võrra ülespoole H-duurile, mis asub selle kõrval ringil ja samal pool ringi, on märkimine selge ja lihtne; lisatakse veel üks tera, et teha viis tertsi. Kui see moduleeritaks uuesti, saaks sellest F♯-duur, mis on kirjutatud kuue teraga. Järgmisel modulatsioonil C♯-le on seitse tertsi. Kuid järgmine modulatsioon oleks teoreetilises võtmes G♯, mis vajaks kaheksandat tertsi, et eelmisest F♯ noodist saaks võtmesignatuuris F. Et vältida teoreetilisi võtteid, kirjutatakse uus osa tavaliselt enharmooniliselt samaväärses võtmes A♭-duur.
| · v · t · e Diatoonilised skaalad ja võtmed | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Tabelis on näidatud terade või terade arv igas skaalas. Miinusskaalad on kirjutatud väikseima tähega. | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on teoreetilised võtmed?
V: Teoreetilised võtmed on muusikalised võtmed, mille võtmesignatuurid sisaldavad vähemalt ühte topeltmõrsku või topeltkõrget.
K: Miks paigutatakse võtmesignatuuris harva topeltflaat ja topelt-širss?
V: Topeltlauseid ja -kõrvalisi kasutatakse juhuslikena, kuid neid paigutatakse harva võtmesignatuuri, sest see muudaks võtmesignatuuri lugemise väga keeruliseks.
K: Mis on näide teoreetilisest võtmevahendi kohta?
V: Teoreetilise võtme näide on G♯-duur, mille võtmesignatuuris on F.
K: Kuidas kirjutada muusikat, kasutades seda teoreetilist võtit?
V: Me võime kirjutada muusikat, kasutades seda teoreetilist võtit, kirjutades seda samade nootidega kui A♭-duur, sest need kaks võtit on enharmooniliselt samaväärsed.
K: Mida tähendab enharmooniliselt samaväärne?
V: Enharmooniliselt samaväärne tähendab, et kahes erinevas muusikalises võtmes on täpselt samad noodid.
K: Miks me kasutame muusika üleskirjutamisel võrdset temperatuuri? V: Me kasutame muusika üleskirjutamisel võrdset temperatuuri, et kõik noodid kõlaksid ühtmoodi, sõltumata nende asukohast skaalal.
Otsige