D♭-moll on teoreetiline võti, mille toonika on D♭ (des). Selle võtmesignatuur oleks ebapraktikaliselt keeruline: tavapärastes noodiproovides nõuaks D♭-moll seitset b‑märke (B♭, E♭, A♭, D♭, G♭, C♭, F♭) ning ühte dubla (B♭♭ ehk B‑dubla). Seetõttu kirjutatakse D♭-molli praktikas tavaliselt selle enharmoonilise ekvivalendina C♯-moll, mille võtmesignatuur on lihtsam (neli risti).

Skaalid ja noodistik

  • D♭-looduslik moll: D♭ – E♭ – F♭ – G♭ – A♭ – B♭♭ – C♭
  • D♭-harmooniline moll: D♭ – E♭ – F♭ – G♭ – A♭ – B♭♭ – C♮ (tavaliselt kirjutatav prefentsiaalselt keerulisemalt)
  • D♭-meloodiline moll (üles): D♭ – E♭ – F♭ – G♭ – A♭ – B♭♭ – C♮ (alla tulles sama kui looduse vorm)
  • Võtmesignatuur: teoreetiliselt B♭, E♭, A♭, D♭, G♭, C♭, F♭ + B♭♭ (üks dubla)

Miks kasutatakse C♯-molli?

Põhjus on praktiline: D♭-molli notatsioon sisaldab mitmeid dubla- ja ebatavalisi ettekirjutusi, mis muudavad lugemise ja trükkimise raskeks. Enharmooniliselt võrdne C♯-moll nõuab vaid neli risti (F♯, C♯, G♯, D♯) ning on seetõttu selgem ja standardsem. Paljud partituurid, väljaanded ja heliloojad eelistavad seetõttu C♯-molli, välja arvatud juhul, kui tonaalne kontekst või keelpillide ja puupuhkpillide transpositsioonid tingivad D♭-kujule jäämise.

Näited repertuaarist

Seda notatsioonieelist ilmestavad mitmed heliteosed, kus tonaalselt esinevad fraasid võivad olla D♭-molli ulatuses, kuid praktilistel kaalutlustel on nad kirjas C♯-mollina. Näiteks on kirjeldatud, et Gustav Mahleri temaatiline motiiv „der kleine Appell“ („väike üleskutse“) esineb 4. sümfoonias D♭-molli tonaalsuses, samas kui 5. sümfoonias sama motiiv on kirjas C♯-mollis. Mahleri 9. sümfoonia Adagio's ilmub soolofagoti teema algselt D♭-mollis, kuid naaseb partitsioonis veel korduvalt C♯-mollis. Samuti on leitud Bruckneri 8. sümfoonia Adagio fraase, mis on tonaalselt D♭-mollilised, ent partituuris esitatud C♯-mollina.

Praktiline märkusi

  • Toonilised efektid ja harmooniline värv võivad teoreetiliselt paremini väljenduda D♭-kujul, mistõttu mõnikord säilitatakse see tähistus muusikalise loogika tõttu.
  • Kaasaegsed väljaanded ja kirjastajad lähtuvad sageli loetavusest ning muudavad noodistiku enharmooniliselt lihtsamaks (C♯-moll), eriti orkestripartituurides.
  • Instrumentaalselt (näiteks klaveril või puupuhkpillidel) puudub enharmooniline erinevus heli tasandil, kuid noodikirja valik mõjutab mängija lugemismugavust ja transpositsioone.

Kokkuvõttes on D♭-moll huvitav teooriast lähtuv võti, mis muusika praktilisel põhjusel enamasti asendatakse ergonoomsema ja selgema enharmoonilise ekvivalendiga C♯-moll.