D♭-moll – teoreetiline võti ja enharmooniline ekvivalent C♯-moll
D♭-moll on teoreetiline võti, mille toonika on D♭ (des). Selle võtmesignatuur oleks ebapraktikaliselt keeruline: tavapärastes noodiproovides nõuaks D♭-moll seitset b‑märke (B♭, E♭, A♭, D♭, G♭, C♭, F♭) ning ühte dubla (B♭♭ ehk B‑dubla). Seetõttu kirjutatakse D♭-molli praktikas tavaliselt selle enharmoonilise ekvivalendina C♯-moll, mille võtmesignatuur on lihtsam (neli risti).
Skaalid ja noodistik
- D♭-looduslik moll: D♭ – E♭ – F♭ – G♭ – A♭ – B♭♭ – C♭
- D♭-harmooniline moll: D♭ – E♭ – F♭ – G♭ – A♭ – B♭♭ – C♮ (tavaliselt kirjutatav prefentsiaalselt keerulisemalt)
- D♭-meloodiline moll (üles): D♭ – E♭ – F♭ – G♭ – A♭ – B♭♭ – C♮ (alla tulles sama kui looduse vorm)
- Võtmesignatuur: teoreetiliselt B♭, E♭, A♭, D♭, G♭, C♭, F♭ + B♭♭ (üks dubla)
Miks kasutatakse C♯-molli?
Põhjus on praktiline: D♭-molli notatsioon sisaldab mitmeid dubla- ja ebatavalisi ettekirjutusi, mis muudavad lugemise ja trükkimise raskeks. Enharmooniliselt võrdne C♯-moll nõuab vaid neli risti (F♯, C♯, G♯, D♯) ning on seetõttu selgem ja standardsem. Paljud partituurid, väljaanded ja heliloojad eelistavad seetõttu C♯-molli, välja arvatud juhul, kui tonaalne kontekst või keelpillide ja puupuhkpillide transpositsioonid tingivad D♭-kujule jäämise.
Näited repertuaarist
Seda notatsioonieelist ilmestavad mitmed heliteosed, kus tonaalselt esinevad fraasid võivad olla D♭-molli ulatuses, kuid praktilistel kaalutlustel on nad kirjas C♯-mollina. Näiteks on kirjeldatud, et Gustav Mahleri temaatiline motiiv „der kleine Appell“ („väike üleskutse“) esineb 4. sümfoonias D♭-molli tonaalsuses, samas kui 5. sümfoonias sama motiiv on kirjas C♯-mollis. Mahleri 9. sümfoonia Adagio's ilmub soolofagoti teema algselt D♭-mollis, kuid naaseb partitsioonis veel korduvalt C♯-mollis. Samuti on leitud Bruckneri 8. sümfoonia Adagio fraase, mis on tonaalselt D♭-mollilised, ent partituuris esitatud C♯-mollina.
Praktiline märkusi
- Toonilised efektid ja harmooniline värv võivad teoreetiliselt paremini väljenduda D♭-kujul, mistõttu mõnikord säilitatakse see tähistus muusikalise loogika tõttu.
- Kaasaegsed väljaanded ja kirjastajad lähtuvad sageli loetavusest ning muudavad noodistiku enharmooniliselt lihtsamaks (C♯-moll), eriti orkestripartituurides.
- Instrumentaalselt (näiteks klaveril või puupuhkpillidel) puudub enharmooniline erinevus heli tasandil, kuid noodikirja valik mõjutab mängija lugemismugavust ja transpositsioone.
Kokkuvõttes on D♭-moll huvitav teooriast lähtuv võti, mis muusika praktilisel põhjusel enamasti asendatakse ergonoomsema ja selgema enharmoonilise ekvivalendiga C♯-moll.
Skaalad ja võtmed
· v · t · e Diatoonilised skaalad ja võtmed | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Tabelis on näidatud terade või terade arv igas skaalas. Miinusskaalad on kirjutatud väikseima tähega. |
Küsimused ja vastused
K: Mis on d-moll?
V: D-moll on teoreetiline võti, mis põhineb muusikalisel noodil D♭.
K: Mitu di-moll on d-moll võtmes?
V: D-moll'i võtmes on seitse terti ja üks topeltterti.
K: Miks kirjutatakse tavaliselt selle enharmooniline ekvivalent C♯-moll?
V: Kuna selles on nii palju di-♭-moll kirjutatakse tavaliselt selle enharmooniliseks ekvivalendiks C♯-moll, sest selles on nii palju di-♭-moll.
K: Kas te oskate selle kohta näite tuua?
V: Mahleri neljanda ja viienda sümfoonia temaatiline motiiv "der kleine Appell" ("üleskutse") on 4. sümfoonias d♭-mollis kirjutatud, kuid 5. sümfoonias on see C♯-mollis. Tema 9. sümfoonia Adagio's ilmub soolofagoti teema esmalt d♭-mollis, kuid tuleb veel kaks korda tagasi c♯-mollis nootides. Bruckneri 8. sümfoonia Adagio sisaldab samuti fraase, mis on tonaalselt d♭-mollis, kuid kirjutatud c♯-mollina.
K: Kas on veel näiteid muusikast, mis on kirjutatud mõlemas võtmes?
V: Jah, Mahleri neljanda ja viienda sümfoonia temaatilises motiivis "der kleine Appell" ("üleskutse") ja Bruckneri 8. sümfoonia Adagio's on mõlemad fraasid, mis on tonaalselt d♭-mollis, kuid kirjutatud c 266f-mollina.