Gis-duur on duurskaala, mis põhineb muusikalisel noodil Gis (G#). Tegemist on teoreetilise võtmega, sest selle täpne noodistik nõuab topeltriste ja seetõttu kirjutatakse praktikas enamasti selle enharmoonilisena välja As-duur (A-flat major). Gis-duuri skaalas on noodid: G# – A# – B# – C# – D# – E# – F## – G# (kus F## tähistab F topeltristi).

Võtmesignatuur ja notatsioon

Gis-duuri võtmesignatuur sisaldab kuut risti (F, C, G, D, A, E) ning seega viiakse seitsmendale asteile (F) vajaduse korral topeltristina (F##). Praktikas teeb see võtme kirjutamise ja lugemise keeruliseks, sest paljud noodid ja akordid nõuavad lisaks võtmesignatuurile ka eraldi topeltriste ja keerukaid arvestusi. Seetõttu eelistatakse paljudes väljatrükkides As-duuri (neli b-märki) või lihtsalt enharmoonilist ümberkirjutust.

Skaala astmed ja harmonilised suhted

  • Tonic (I): G#
  • Supertonic (II): A#
  • Mediani (III): B#
  • Subdominant (IV): C#
  • Dominant (V): D#
  • Submediant (VI): E#
  • Leading tone (VII): F##
  • Paralleelne moll: Gis-moll (G#-moll)
  • Teoreetiline alamol: E#-moll (E# minor) — praktiliselt sageli käsitletakse selle enharmoonilist vastet

Kasutus ja näited repertuaarist

Kuigi Gis-duur on harva kasutusel puhastena (põhjusena peamiselt notatsioonilised raskused), esineb see sekundaarsete võtmevöönditena ja modulatsioonidena mitmetes suuremates teostes. Näiteks leiab väljendusi barokk- ja romantilises repertuaaris:

  • Bachi "Hästi tempereritud klaveri" teostes võib kohata modulatsioone ja fraase, kus tekib efektne üleminemine gis-duuri poole — see annab teosele kromaatilise ja värvilise kõla.
  • Romantilise perioodi pianoteostes, näiteks mõnede Chopini cis-moll nokturnide lõikudes, esineb lühiajaline kasutus gis-duuri toonikas või selle tuletistes, et saavutada eriline tonaalne värv.
  • Mõned prelüüdid ja fuugad, mis algavad mollist, lõpevad Picardi-tertsiga ja võivad seeläbi liikuda lühiajaliselt suure duuri juurde (näiteks gis-duuri lõpp), mis loob üllatava ja valgustatud lõpusongi.

Tähelepanuväärne on, et originaaltekstidena ja vanemates väljaannetes võib gis-duuri notatsioon olla varieeruv — heliloojad ja kirjastajad valisid tihti praktilisema enharmoonilise väljaande (As-duur) kirjaliku lihtsuse huvides.

Miks valida As-duur?

As-duur on gis-duuri enharmooniline vastet ja seda kirjutatakse palju sagedamini, sest selle võtmesignatuur (neljaga bemollid) on lihtsam lugeda ning vältida topeltriste ja keerukaid akordistikuid. Seetõttu kasutatakse klassikalises noodikirjas, orkestratsioonis ja väljaannetes pigem As-duuri, kui helitähendusel pole spetsiaalset teoreetilist eesmärki.

Kokkuvõtlikult: gis-duur on huvitav teoreetiline võtmevariant, mille skaalaline ülesehitus nõuab kuut risti ja ühte topeltristi. Muusikalises praktikas kohtame seda enam modulatsioonina või lühiajalisena, samas kui püsivaks võtmesignatuuriks eelistatakse tavaliselt selle enharmoonilist vastet, As-duuri.