A-duur (või A-võti) on duurskaala, mille põhinoodiks on A. Selle võtmesignatuuris on kolm risti (C#, F# ja G#). A-duuri nootide järjestus täisskaalana üles: A – B – C# – D – E – F# – G# – A. Peamised kolmnurgakordid (I, IV, V) on A, D ja E. Selle suhteline moll on fis-moll.
Teoreetilised omadused
A-duur on tavapärases diatoonilises harmoonias rahulik ja särav võtmeisend. Selle kolm risti muudavad C- ja G-noote teravaks, mis võimaldab erksaid paralleele ning lihtsustab mängimist keelpillidel ja klaveril. A-duuri peamised astmepöörded ja kohtadest moodustuvad akordid sobivad hästi modulatsioonideks E-duuri (dominant) ja Fis-duuri suunas.
A-duur on ka eriline mõnes harmoonilises konstruktsioonis: A-duur on ainus võtmevorm, kus 2 ^ {\displaystyle {\hat {2}}}
neapoliidi kuuendikakord vajab nii as- kui ka naturaalaktsia. See tähendab praktiliselt, et neapoliidi (bII) helilerakorra ja selle kuuesed kujutised nõuavad sageli kromaatilisi muutusi, mida tuleb häälduses ja orkestreerimisel arvesse võtta.
Kasutus ja eripärad eri instrumentidel
Viiulile sobib A-duur eriti hästi, sest paljud avatud keelte helid (A, E) resoneerivad ja annavad soojuse ning vabaduse vabas positsioonis mängimiseks. Peter Cropper on nimetanud A-dur'i "kõige täielikumalt kõlavaks võtmeformaadiks viiulile" seetõttu, et instrumenti saab selles võtmes kasutada kogu kõlavauluga.
Klarnetimuusikas on A-duur tähtis: Mozart kasutas A-duuris klarnetit sageli — näiteks tema klarnetikontsert ja klarnetikvintett on mõlemad A-duuris. Paljud löökpillidele ja orkestrile kirjutatud teosed nõuavad timpani häälestamist A- ja E-nootidele, sest timpani on sageli seatud A ja E viiendiku kaugusele üksteisest (enamikes teistes võtmetes on need tavaliselt neljandi võrra lahus).
Kitarril ja klaveril pole A-duuri mängimist tavaliselt raske pidada; kitarril on avatud A-keel abiks akordimürina saavutamisel, klaveril on aga kolm risti, mis nõuavad kindlat ettevalmistust ja akordikuvahetusi.
Repertuaar ja näited
A-duuris on kirjutanud palju heliloojaid nii sümfooniate, kontsertide kui kammermuusika jaoks. Kuigi A-duuris ei ole nii palju sümfooniaid kui D-duuris või G-duuris, leidub selles võtmes olulisi töid eriti romantika ajastust. Näited:
- Beethoveni Sümfoonia nr 7 (A-duur) — tugev ja energiline teos, mis illustreerib A-duuri helivärvi.
- Bruckneri Sümfoonia nr 6 (A-duur) — suursugune romantiline kõlapilt.
- Mendelssohni Sümfoonia nr 4 (\"Italia\", A-duur) — helge ja päikeseline iseloom.
- Mozarti klarnetikontsert ja klarnetikvintett (mõlemad A-duuris) — näited A-duuri sobivusest puupuhkpillidele.
Kammermuusikas kasutatakse A-duuri laialdaselt. Johannes Brahms, César Franck ja Gabriel Fauré on kirjutanud A-duuris olulisi viiulisonaate, mis kasutavad võtme soojuse ja erksuse eeliseid. Mozart kasutas A-duuris klarnetit sageli, sest A-klarnet annab selges ja soojas kõlas sobiva timbri.
Iseloom ja esteetilised seosed
Christian Friedrich Daniel Schubart kirjeldas A-duuri kui võtit, mis sobib „süütu armastuse avalduste, ... lootuse, et lahkumishetkel näeb oma armastatut taas; noorusliku rõõmsameelsuse ja Jumala usalduse jaoks”. See kirjeldus peegeldab ajaloolist arusaama, et eri võtmed kannavad eripärast emotsionaalset laengu ja värvingut.
Praktilised märkused muusikutele
- Viisnurk- ja positsioonitöö viiulis: A-duur toetab avatud keelte resonantsi — kasuta seda, et saada erksat, ühtlast kõla.
- Klaverimängijal tasub pöörata tähelepanu kümblustele ja teravuste järjekorrale, et vältida vigu esinemisel.
- Orkestrimängus kontrolli timpani häälestust eelnevalt (A ja E on tavaline seadistus A-duuris), eriti kui teos sisaldab modulatsioone teistesse võtmetesse.
Kokkuvõttes on A-duur mitmekülgne ja kõlav võtmeisend, mida on kasutatud nii intiimses kammermuusikas kui ka suureskaalalistes sümfoonilistes teostes. Selle helivärv on eriline — selge, soe ja sageli rõõmsameelne — ning sobib paljude väljenduslike vajaduste teenimiseks.
