Anton Bruckner

Life

Bruckneri isa oli organist ja koolmeister ühes väikeses Austria külas. Juba nelja-aastaselt ilmutas Bruckner muusikalist annet. Ta mängis pisikesel viiulil hümnimänge ja leidis seejärel akordid, mis sobisid nende juurde perekonna spinetil. Kui ta oli kümneaastane, mängis ta mõnikord jumalateenistustel küla orelil. Pärast isa surma 1837. aastal sai temast kloostrikooli kooripoiss, kus 1848. aastal sai temast kloostrikiriku organist. Sel ajal alustas ta ka heliloominguga ja kirjutas Requiemi d-mollis. Talle meeldis Schuberti ja Mendelssohni muusika ning need mõjutasid tema kompositsioonikäsitlust.

Kuigi ta oli St Florianis õnnelik, ütlesid sõbrad talle, et ta peaks otsima paremat tööd. Nad panid teda kandideerima Linzi katedraali organisti kohale, mille ta ka kergesti sai. Vahepeal püüdis ta rohkem õppida harmooniat ja võttis kuulsa õpetaja Simon Sechteri juures kursuse. Seejärel läbis ta orkestratsiooni kursuse õpetaja Otto Kitzleri juures. Ta hakkas väga huvituma romantiliste heliloojate nagu Liszt, Berlioz ja eriti Wagneri muusikast. Aastal 1864 kirjutas ta d-moll messi koorile ja orkestrile, milles on selgelt näha Wagneri mõju. 1866. aastal lõpetas ta esimese oma üheksast sümfooniast. Ta kirjutas ka mõned väga kaunid motetid, mis kuuluvad 19. sajandi parima rooma-katoliku kiriku jaoks kirjutatud muusika hulka.

1866. aastal veetis ta pärast närvikokkupõrget kolm kuud sanatooriumis. Hilisematel aastatel kannatas ta sageli depressiooni all.

1868. aastal sai temast Viini konservatooriumi professor, kus ta õpetas harmooniat ja kontrapunkti. See oli suurepärane töökoht. Oma elu viimased 25 aastat veetis ta õpetamise ja sümfooniate komponeerimise kõrvalt. Ta reisis ka ja andis orelikontserte Pariisis Notre Dame'is ning Londonis Royal Albert Hallis ja Crystal Palace'is.

Tema muusika oli oma aja kohta väga moodne ja mõnele, sealhulgas kuulsale muusikakriitikule Eduard Hanslickile, ei meeldinud see. Hanslick ütles, et Bruckner komponeeris nagu Wagner, kuid kuigi Bruckner oli Wagnerilt õppinud, ei kopeerinud ta teda lihtsalt. Bruckneri muusikas on näha tema enda tugevat isiksust. Hanslick, kes eelistas Brahmsi sümfooniaid, tegi Brucknerile palju halba, kirjutades tema muusikale halbu arvustusi. Ta oli Viini ülikooli muusikaosakonna dekaan ja ei tahtnud, et Brucknerit nimetataks ülikooli õppejõuks. Siiski sai Bruckner selle töökoha 1875. aastal. Ta muutus üha kuulsamaks, eriti pärast seda, kui suur dirigent Arthur Nikisch dirigeeris 1884. aastal Leipzigi Gewandhausis tema 7. sümfoonia esmaettekannet. Talle anti palju autasusid. Tema surma ajal polnud ta veel lõpetanud oma 9. sümfooniat. Ta maeti St Florianisse.

Isiksus

Bruckner jäi alati lihtsaks inimeseks, kes riietus ja käitus nagu keegi väikesest külast. Ta ei tundnud end kunagi väga enesekindlalt ja küsis alati teistelt inimestelt, kas ta on piisavalt hea oma tööks. Ta ei abiellunud kunagi ega pidanud kellegagi korralikku suhet, kuigi armus mitmesse noorde naisesse.

Muusika ja saavutused

Bruckneri sümfooniad näitavad imelist võimet arendada ideid aeglaselt ja pika aja jooksul. Mõned aeglased osad kestavad umbes 30 minutit. Tema muusika areneb järk-järgult suurte kulminatsioonideni sarnaselt orelimuusikaga. Tema scherzod (kolmandad osad) on meloodilised tantsulised osad, mis sageli kõlavad nagu kantritantsud. Tema muusika näitab suuri harmoonilisi ja polüfoonilisi oskusi. Bruckner tegi oma muusikasse sageli parandusi (muudatusi). See tekitab tänapäeval sageli probleeme dirigentidele, sest nad peavad otsustama, millist versiooni kasutada. Paljud muusikud arvavad, et sageli olid Bruckneri esimesed versioonid parimad. Muudatused olid sageli kärped, et muuta sümfoonia lühemaks, et orkestrid seda tõenäolisemalt mängiksid, kuid kärped rikuvad muusika voolavust. Tänapäeval tunnustame Brucknerit kui üht suurimat sümfooniakirjanikku ja ka suurt koorimuusika heliloojat.