Dis-moll on moll skaala, mis põhineb noodil D ♯-l. Selle võtmesignatuuris on kuus risti (F♯, C♯, G♯, D♯, A♯ ja E♯). Naturaalne dis-moll on seega: D♯ – E♯ – F♯ – G♯ – A♯ – B – C♯ – D♯. Harmoonilises vormis tõstetakse seitsmes aste C♯ → C♯
(C topelt-rist), mis annab iseloomuliku dis-molli harmoonse kuju. Meloodilisel mollil tõstetakse ülesmineku ajal nii kuuendat kui seitsmendat astet (B → B♯ ja C♯ → C♯), laskumisel aga tavaliselt naaseb skaala naturaalvormi.
Enharmoonia ja seotud toonid
Es-moll on dis-molli enharmooniline ekvivalent (D♯ = E♭). Selle suhteline duur on Fis-duur (F♯-duur) ja paralleelne duur on Dis-duur; viimane aga on praktiliselt ebapraktiline, kuna sisaldab mitmeid topelt-riste ning seda asendatakse tavaliselt Es-duuriga.
Notatsiooni- ja mängitavuse eripärad
Dis-moll on teoreetiliselt korrektselt määratletud, kuid praktilises partituuri- ja instrumendikirjutamises tekitab see sageli keerukusi. Tuntuim probleem on topelt-ristide kasutamine (nt C♯ → C♯), mis teeb lugemise ja mõnel instrumentl mugava mängimise raskemaks. Näiteks
- harfil on pedaalide süsteem, mis lubab pedaalidel olla madal, neutraalne või kõrge (flat, natural, sharp) — topelt-risti jaoks sobivat pedaaliasendit ei ole, mistõttu dis-molli väljendamine harfil võib olla tehniliselt ebamugav;
- klahvpillidel ja orkestril esineb sageli eelistus kirjutada enharmooniliselt lihtsamasse Es-molli või kasutada transpositsioone, et vältida topelt-märgendeid.
Mõnikord kirjutatakse kuue risti võtmesignatuuri partituure bassivõtmel erandlikult nii, et A-dis (A♯) on ülemisel real; see on harva kasutatav formaat, sest see erineb tavapärasest diskant- ja bassi paigutusest ning võib lugemist raskendada.
Kasutuspraktika ja repertuaar
Selle võtme poolest on kirjutatud muusikat suhteliselt vähe — seda peetakse sageli lugemiselt ja orkestreerimiselt raskeks. Seetõttu leidub rohkem teoseid klahvimuusikas kui laiaulatuslikku orkestriteoses. Paljud heliloojad ja arranžeerijad eelistavad orkestrile või puhkpillidele üle viieseks või heliliselt mõistetavamaks transmuteerida (nt ümber kirjutada lihtsamasse võtmesse või kasutada enharmoonilist Es-molli), et vältida liigset transkribeerimist ja topelt-riste puhkpillipartituurides.
Kõige kuulsam klaveriteos selles võtmes on Aleksandr Skrjabini Etüüd op. 8 nr. 12, mis sageli tuuakse näitena dis-molli väljendusrikkusest ja klavereetilisest efektist. Ka mõned teised vene heliloojad — näiteks M. Ljapunov — kasutasid seda kõlaomaduse tõttu mitmetes klaveritöödes. Selliste näidete tõttu kohtab dis-molli peamiselt klaveri- ja klahvimuusikas, harvem orkestriteoste originaalvõtmena.
Soovitused orkestreerimisel ja transponerimisel
Kui tuleb orkestreerida või kirjutada osad puhkpillidele, on tavapraktika:
- kui võimalik, kaaluda enharmoonilist ümberkirjutust Es-molli (E♭-molli), mis teeb puhkpillipartid lihtsamini loetavaks;
- puhkpillide kirjutamisel pöörata erilist tähelepanu transponimise reeglitele — lihtsamad enharmoonilised valikud vähendavad vigu ja muudavad lugemise kiiremaks;
- arranžeerijad soovitavad mõnikord transponeerida kogu teose mõne poole võrra üles või alla (sõltuvalt helivärvist ja soorituspraktikast), et saavutada orkestrile sobivam ja puhtam partii.
Kokkuvõtlikult on dis-moll huvitav, värviküllane ja väljendusrikas võtmevalik, ent praktiliste notatsiooniprobleemide tõttu esineb seda peamiselt klahvimuusikas ning orkestrites eelistatakse sageli lihtsamaid enharmoonilisi variante.
