Dis-moll (D♯-moll) – teooria, võtmeomadused ja tuntud teosed
Dis-moll (D♯-moll) – põhjalik ülevaade teooriast, võtmeomadustest ja tuntud teostest; enharmoonia, esitustehnika ja kuulsate klaveriteoste analüüs.
Dis-moll on moll skaala, mis põhineb noodil D ♯-l. Selle võtmesignatuuris on kuus risti (F♯, C♯, G♯, D♯, A♯ ja E♯). Naturaalne dis-moll on seega: D♯ – E♯ – F♯ – G♯ – A♯ – B – C♯ – D♯. Harmoonilises vormis tõstetakse seitsmes aste C♯ → C♯
(C topelt-rist), mis annab iseloomuliku dis-molli harmoonse kuju. Meloodilisel mollil tõstetakse ülesmineku ajal nii kuuendat kui seitsmendat astet (B → B♯ ja C♯ → C♯), laskumisel aga tavaliselt naaseb skaala naturaalvormi.
Enharmoonia ja seotud toonid
Es-moll on dis-molli enharmooniline ekvivalent (D♯ = E♭). Selle suhteline duur on Fis-duur (F♯-duur) ja paralleelne duur on Dis-duur; viimane aga on praktiliselt ebapraktiline, kuna sisaldab mitmeid topelt-riste ning seda asendatakse tavaliselt Es-duuriga.
Notatsiooni- ja mängitavuse eripärad
Dis-moll on teoreetiliselt korrektselt määratletud, kuid praktilises partituuri- ja instrumendikirjutamises tekitab see sageli keerukusi. Tuntuim probleem on topelt-ristide kasutamine (nt C♯ → C♯), mis teeb lugemise ja mõnel instrumentl mugava mängimise raskemaks. Näiteks
- harfil on pedaalide süsteem, mis lubab pedaalidel olla madal, neutraalne või kõrge (flat, natural, sharp) — topelt-risti jaoks sobivat pedaaliasendit ei ole, mistõttu dis-molli väljendamine harfil võib olla tehniliselt ebamugav;
- klahvpillidel ja orkestril esineb sageli eelistus kirjutada enharmooniliselt lihtsamasse Es-molli või kasutada transpositsioone, et vältida topelt-märgendeid.
Mõnikord kirjutatakse kuue risti võtmesignatuuri partituure bassivõtmel erandlikult nii, et A-dis (A♯) on ülemisel real; see on harva kasutatav formaat, sest see erineb tavapärasest diskant- ja bassi paigutusest ning võib lugemist raskendada.
Kasutuspraktika ja repertuaar
Selle võtme poolest on kirjutatud muusikat suhteliselt vähe — seda peetakse sageli lugemiselt ja orkestreerimiselt raskeks. Seetõttu leidub rohkem teoseid klahvimuusikas kui laiaulatuslikku orkestriteoses. Paljud heliloojad ja arranžeerijad eelistavad orkestrile või puhkpillidele üle viieseks või heliliselt mõistetavamaks transmuteerida (nt ümber kirjutada lihtsamasse võtmesse või kasutada enharmoonilist Es-molli), et vältida liigset transkribeerimist ja topelt-riste puhkpillipartituurides.
Kõige kuulsam klaveriteos selles võtmes on Aleksandr Skrjabini Etüüd op. 8 nr. 12, mis sageli tuuakse näitena dis-molli väljendusrikkusest ja klavereetilisest efektist. Ka mõned teised vene heliloojad — näiteks M. Ljapunov — kasutasid seda kõlaomaduse tõttu mitmetes klaveritöödes. Selliste näidete tõttu kohtab dis-molli peamiselt klaveri- ja klahvimuusikas, harvem orkestriteoste originaalvõtmena.
Soovitused orkestreerimisel ja transponerimisel
Kui tuleb orkestreerida või kirjutada osad puhkpillidele, on tavapraktika:
- kui võimalik, kaaluda enharmoonilist ümberkirjutust Es-molli (E♭-molli), mis teeb puhkpillipartid lihtsamini loetavaks;
- puhkpillide kirjutamisel pöörata erilist tähelepanu transponimise reeglitele — lihtsamad enharmoonilised valikud vähendavad vigu ja muudavad lugemise kiiremaks;
- arranžeerijad soovitavad mõnikord transponeerida kogu teose mõne poole võrra üles või alla (sõltuvalt helivärvist ja soorituspraktikast), et saavutada orkestrile sobivam ja puhtam partii.
Kokkuvõtlikult on dis-moll huvitav, värviküllane ja väljendusrikas võtmevalik, ent praktiliste notatsiooniprobleemide tõttu esineb seda peamiselt klahvimuusikas ning orkestrites eelistatakse sageli lihtsamaid enharmoonilisi variante.
Skaalad ja võtmed
| · v · t · e Diatoonilised skaalad ja võtmed | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Tabelis on näidatud terade või terade arv igas skaalas. Miinusskaalad on kirjutatud väikseima tähega. | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on dis-moll?
V: Dis-moll on mollskaala, mis põhineb D♯-l. Selle võtmesignatuuris on kuus terti ja selle enharmooniline ekvivalent on es-moll.
K: Milline on dis-molli suhteline duur?
V: Dis-duur-molli suhteline duur on Fis-duur.
K: Milline on dis-molli paralleelne duur?
V: Dis-duur-molli paralleelne duur asendatakse tavaliselt Es-duuriga, sest Dis-duuri kaks topeltkõrget teevad selle kasutamise ebapraktiliseks.
K: Miks Bach kirjutab kaheksanda prelüüdi es-mollis, kuid sellega kaasneva fuuga dis-mollis?
V: Bach otsustas kirjutada kaheksanda prelüüdi es-mollis, kuid saatva fuuga dis-mollis, sest selles võtmes kirjutatud muusikat peeti väga raskesti loetavaks, mistõttu klassikalise ajastu jooksul kirjutati peamiselt selles võtmes vähe muusikat.
Küsimus: Kes kirjutas Etüüdi op 8 nr 12?
V: Etüüdi op 8 nr 12 kirjutas vene helilooja Skrjabin.
Küsimus: Mitu pala kirjutas Ljapunov, kasutades kummaski variandis seda võtmesignatuuri?
V: Ljapunov kirjutas kolm teost, milles kasutas kummalgi kujul seda võtmesignatuuri - tema teine etüüd op 11, "Variatsioonid vene teemale" op 49 ja Klaverikontsert nr 1 op 4.
K: Kuidas tuleks märkida puhkpillid, kui nad mängivad muusikat, mis on kirjutatud klaverile selles võtmesignatuuris?
V: Kui puhkpillid mängivad muusikat, mis on kirjutatud klaverile selles võtmes, tuleks nende osad kirjutada f-mollis, mitte es-mollis.
Otsige