Des-duur (D♭-duur) – definitsioon, helistik, tunnusjooned ja näited

Des-duur (D♭) selgitus, helistik, tunnusjooned ja näited — põhiteooria, paralleel- ja suhteline moll ning näited Chopini, Debussy ja Dvořáki loomingust.

Des‑duur (D♭‑duur) on D♭‑toonil põhinev duurskaala. Selle põhisignatuuris on viis bemollimärki: B♭, E♭, A♭, D♭ ja G♭. Skaala helid on D♭ — E♭ — F — G♭ — A♭ — B♭ — C — D♭.

Suhteline moll on traditsioonilises nimetuses h‑moll, kuid tegelikult (inglise/rahvusvahelise nimetuse järgi) on D♭‑duuri suhteline moll B♭‑moll. Paralleelne moll D♭‑duurile on D♭‑moll, mis on aga teoreetiliselt ebasoodsas notatsioonis (sisaldab kaheksa bemolli, sealhulgas topeltbemolle) ja seetõttu asendatakse sageli selle enharmoonekvivalendiga cis‑molliga (C♯‑moll).

Des‑duur on enharmoonekvivalentne cis‑duuriga (C♯‑duur). Praktiliselt kasutatakse sageli D♭‑duuri, sest selle viis bemolli on mängitav ja loetav, samas kui cis‑duur sisaldaks seitset risu (risti) ning D♭‑molli teoreetilisus (kaksikbemollid) teeb need varem mainitud variandid ebamugavamaks notatsiooniliselt.

• Põhitoonika: D♭ (toonika)
• Subdominant: G♭
• Dominant: A♭
• Tüüpilised kolmhelid: D♭‑duur (I), G♭‑duur (IV), A♭‑duur (V)

Muusikalises karakteris seostatakse D♭‑duuri sageli pehme, sooja ja veidi unise kõlaga – osalt selle mustadel klahvidel põhineva mängumugavuse tõttu klaveril. Sellel võtmel on rikkalik harmooniline võimalikkus ning see sobib eriti hästi lüüriliste ja impressionistlike helimaastike väljendamiseks.

Levinud näited repertuaarist, kus kasutatakse D♭‑duuri või selle enharmoone, on:

• Frédéric Chopini Prelüüd nr 15 Op. 28 („Raindrop”) — põhiliselt D♭‑duur, keskosa modulatsioon cis‑mollisse (C♯‑moll).
• Chopini Fantaisie‑Impromptu — teos on peamiselt cis‑mollis, aga keskosa liigub vastupidiselt D♭‑duuri poole (enharmooniline seos).
• Claude Debussy „Clair de lune” — peetakse sageli D♭‑duuri teoseks, kus leidub jätkuvalt modulatsioone cis‑mollile ja tagasi.
• Antonín Dvořáki „Uue maailma” sümfoonia (IX) aeglase osa (Largo) — suure osa materjalist saab kokku D♭‑duuris ning esineb ka lühikesi modulatsioone cis‑mollile või cis‑duurile (enharmooniliselt seotud piirkonnad).

Notatsiooni ja praktikaga seotud tähelepanekud:

• D♭‑molli (paralleelne moll) otsene kirjutamine on harva praktiline, kuna see nõuaks topeltbemolle; seetõttu kirjutatakse selliseid hetki tavaliselt C♯‑mollina.
• Klavessiinil ja klaveril on D♭‑duur sageli mugav mängida, sest olulised noodid langevad mustadele klahvidele, mis aitab leida ergonomiliselt loogilisi positsioone ja melodilisi kujundeid.

Kokkuvõttes on Des‑duur (D♭‑duur) muusikas oluline ja värviline võtmevariant, mis pakub harmoonilist rikkust ning on eriti levinud klaverirepertuaaris ja impressionistlikus helikeeles. Selle enharmoonekvivalent cis‑duur/‑moll esineb tihti kui notatsiooniline alternatiiv keerulisemate bemollistruktuuride vältimiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on D♭ major?

K: Kui palju on D♭-duuri võtmesignatuuris asu?

K: Milline on D♭-duuri suhteline moll?

K: Mis on D♭-duuri paralleelmoll?

Küsimus: Millisesse võtmesse moduleerib Chopin Prelüüdis nr 15 D-duur keskosas?

K: Miks Chopin läheb oma Fantaisie-Impromptu keskmises osas üle D-duurile?

Küsimus: Millisesse võtmesse lülitub Antonín Dvořáki "Uue maailma sümfoonias" aeglase osa olulises osas?

Otsing