F-duur: definitsioon, omadused, seotud mollid ja pillide transpositsioon

F-duur (või F-võti) on muusikaline duurskaala, mis algab F-ga. Selle helistik on nootide järjekorras F–G–A–B♭–C–D–E–F ning võtmemärgisena on F-duuril üks bemoll (B♭).

Selle suhteline moll on d-moll ja selle paralleelne moll on f-moll. Suhteline moll tähendab, et mõlemal on sama võtmemärgis (üks bemoll), kuid erinev toonika (F-duuri toonika on F, d-mollil D).

F-duur on inglissarve, basstorni, F-sarve, F-trumpi ja bassvagna tuuba kodutoon. See tähendab, et kui soovite, et need pillid kõlaksid F-duuris, peate kirjutama C-duuris. Enamik neist kõlab täiusliku kvindi võrra madalamalt kui kirjutatud, välja arvatud F-trompet, mis kõlab täiusliku kvindi võrra kõrgemal. (Ka bassett-sarv kõlab sageli oktavi ja viiendiku võrra madalamalt.)

Omadused ja harmoonia

F-duur on muusikas sageli seostatud sooja, rahuliku ja pastoriaalse kõlaga. Võtme peamised akordid (kolmikud) selles helistikus on:

  • I (F) – toonika;
  • ii (Gm) – väike sekundaarne akord;
  • iii (Am) – kesmine moll;
  • IV (B♭) – alaharmooniline suurakord;
  • V (C) – dominant (tavaliselt C või C7 F-i tagasi juhtimiseks);
  • vi (Dm) – suhteline moll;
  • vii° (E°, dim) – juhtnoodi väike vähendatud akord.

Tavapärased harmoonilised liinid ja progressioonid F-duuris hõlmavad I–IV–V–I ning ii–V–I tüüpi liikumisi. Modulatsioonid lähenevad sageli lähivõtmetesse nagu C-duur (V), B♭-duur (IV) või d-moll (vi).

Skala detailid ja aste‑nimed

F-duuri astmed ja nende nimetused:

  • I – toonika: F
  • II – suur sekund: G
  • III – suur tertsi: A
  • IV – puhvik / suur neljas: B♭
  • V – dominant: C
  • VI – suur kuues / kõrvalseis: D
  • VII – suur seitsmes / juhtnoot: E

Skala fü̈üsiiline kuju (nootide intervallide järjekord): suur sekund, suur tertsi, väike sekund, suur sekund, suur sekund, suur sekund, väike sekund (F → G → A → B♭ → C → D → E → F).

Transpositsioon ja puhkpillid

Puhkpillide puhul tuleb meeles pidada nende transpositsiooni: paljud pillid, mis on tähistatud kui "in F", ei kõla otse nagu kirjutatud, vaid helisevad kvindi võrra madalamalt (või kõrgemalt). Seetõttu kirjutatakse nende partii teises võtmes, et pillist kostuks concert‑F. Näiteks: enamik F‑puhkpille (näiteks sarvudes ja mõnes tuubis) kõlab täiusliku kvindi võrra madalamalt, nii et nende partii tuleb kirjutada kvindi võrra kõrgemas võtmes (praktikas: concert F saavutamiseks kirjutatakse partii C‑duuris). F‑trompet aga käitub vastupidiselt ja kõlab täiusliku kvindi võrra kõrgemal, seega tuleb selle transpositsiooni võtta arvesse kirjutamisel. Bassett‑sarv võib tihti kõlada oktavi ja viiendiku võrra madalamalt, mis on samuti oluline arvestada orkestratsioonis.

Ajalooline ja praktiline kasutus

F‑duuri on palju kasutatud nii suurvormides kui ka kammermuusikas — eriti pillikoostöös, kus puhkpillid on olulisel kohal, kuna paljud barokiajastu ja klassikalise aja orkestratsioonid olid kohandatud puhkpillide mugavatele võtmetele. Näiteks Francesco Maria Veracini Dresdenis prints Friedrich Augustuse jaoks kirjutatud kuuest overtuurist enamik on kas F-duuris või B-duuris, sest printsi orkestris oli palju puhkpille, mis mängisid kõige paremini nendes toonides.

Tuntud orkestriteosed F‑duuris on sageli kirjeldatud kui "maastikulikud" või "põllumajanduslikud" (pastoraalsed) — näiteks on Beethoven'i 6. sümfoonia (Pastoraal) kirjutatud F‑duuris. F‑duur sobib hästi vasakpoolsetele pillide rühmadesse ja klaveriga soojade, selgete akordiliigendustega repertuaari jaoks.

Kokkuvõte

F‑duur on üks lihtsamaid ja muusikalises praktikas laialt kasutatavaid duurvõtmeid: võtmemärgiks on üks bemoll (B♭), helistik on F–G–A–B♭–C–D–E–F, suhteline moll d‑moll ja paralleelne f‑moll. Orkestratsiooni ja puhkpillide puhul tuleb arvestada transpositsiooni eripärasid, et partii kõlaks soovitud concert‑toonil.

F-duur heliloomingu nimekiri

Skaalad ja võtmed

·         v

·         t

·         e

Diatoonilised skaalad ja võtmed

Circle of fifths

Korterid

Teravikud

Major

väike

Major

väike

0

C, a

1

F

d

G

e

2

B♭

g

D

b

3

E♭

c

A

f♯

4

A♭

f

E

c♯

5

D♭

b♭

B

g♯

6

G♭

e♭

F♯

d♯

7

C♭

a♭

C♯

a♯

8

F♭

d♭

G♯

e♯

Tabelis on näidatud terade või terade arv igas skaalas. Miinusskaalad on kirjutatud väikseima tähega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on F-duur?


V: F-duur (või F-võti) on muusikaline duurskaala, mis algab F-ga. Selle võtmesignatuuris on üks diagonaal.

K: Mis on F-duuri suhteline moll?


V: F-duuri suhteline moll on d-moll.

K: Mis on F-duuri paralleelmoll?


V: F-duuri paralleelmoll on f-moll.

K: Millised instrumendid on F-duuri võtmes?


V: F-duuri võtmes olevad instrumendid on näiteks metsasarv, bassett-sarv, F-sarv, F-trompet ja bassi-Wagner-tuba.

K: Kuidas kõlavad need instrumendid, kui need on kirjutatud C-duuris?


V: Enamik neist pillidest kõlab C-duuris kirjutades täiusliku kvindi võrra madalamalt, välja arvatud trompet inF, mis kõlab täiusliku kvindi võrra kõrgemalt. Ka bassett-sarv kõlab sageli oktavi ja viiendiku võrra madalamalt.

Küsimus: Miks kirjutas Veracini oma Overtuurid prints Friedrich Augustusele enamasti kas B- või F-duuris?



V: Veracini kirjutas oma "Overtuurid prints Friedrich Augustusele" enamasti kas B- või F-duuris, sest printsi orkestris oli palju puhkpille, mis mängisid kõige paremini nendes toonides.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3