Cis-duur (C♯-duur) — definitsioon, omadused, enharmoonia ja näited

Cis‑duur (C♯‑duur) — selge definitsioon, heliomadused, enharmoonia ja rikkalikud näited (Bach, Liszt, Ravel). Õpi teooriat ja praktilist kasutust muusikas.

Autor: Leandro Alegsa

C♯-duur (või C‑is toonikuna nimetatud Cis-duur) on duurhelistik, mille põhisignatuuris on seitse ristikest ehk seitse ♯ (F♯, C♯, G♯, D♯, A♯, E♯, B♯). See tähendab, et heliskaala noodijärjestus on: C♯ – D♯ – E♯ – F♯ – G♯ – A♯ – B♯ – C♯. (E♯ kõlab enharmooniliselt nagu F, B♯ nagu C.)

Omadused ja teoreetiline ülesehitus

  • Astmete intervallid: täisherk (kogu) – täisherk – poolherk (pool) – täisherk – täisherk – täisherk – poolherk, nagu igas duuril.
  • Tonika (I): C♯–E♯–G♯ (C♯-dur kolmkõla). Dominant (V): G♯–B♯–D♯. Subdominant (IV): F♯–A♯–C♯.
  • Diatoonilised kolmkõlad (teoreetiline nimetamine):
    • I: C♯ – E♯ – G♯ (C♯)
    • ii: D♯ – F♯ – A♯ (D♯m)
    • iii: E♯ – G♯ – B♯ (E♯m)
    • IV: F♯ – A♯ – C♯ (F♯)
    • V: G♯ – B♯ – D♯ (G♯)
    • vi: A♯ – C♯ – E♯ (A♯m) — see suhtev moll
    • vii°: B♯ – D♯ – F♯ (B♯ dim)

Suhteline ja paralleelne moll, enharmoonia

Selle suhteline moll on a♯-moll (A♯ minor), mis jagab sama häälestussüsteemi, ja paralleelne moll on c♯-moll (C♯ minor). C♯-duuri enharmooniline ekvivalent on D♭-duur, mis kõlab samade helidena, kuid on kirjas teisiti (D♭-duuris on viis b‑märki: B♭, E♭, A♭, D♭, G♭). Paljud heliloojad eelistavad notatsiooniliselt lihtsamat D♭-duuri, kuna see nõuab vähem ristikeste.

Kasutuspraktika ja noodistamine

  • Kirjapildilt on C♯-duur üks "raskemaid" võtmeid, sest kõik seitse tooni on tähistatud ristikestega; see võib muuta lugemise ja partituuri tindijälje keerukamaks orkestri ja puhkpillide jaoks.
  • Klaverite ja klahvipillide jaoks ei ole sagedasti suuremat probleemiks, seetõttu kohtab C♯-duuri rohkem klaverirepertuaaris, eriti heliloomes, kus teoreetiline täpsus või tonaalne värv on oluline.
  • Sisse- ja väljamuutustes ning moduleerimisel võivad ilmneda ka topeltristikestid, mille õige nimetamine on teoreetiliselt vajalik.

Harfi häälestus

Kui harf on häälestatud Cis-duurile, seatakse harpede pedaalid selliselt, et iga keel vastab oma ristikesele (st pedaalid on ülespoole ehk ristikese asendisse viidud). See muudab harfi keelte efektiivse vaba pikkuse lühemaks, mistõttu instrument kõlab tavapärasest vähem resoneerivalt ja helivärv muutub veidi pingulatumaks — seda tuleks arvestada, kui valiakse C♯-duuri häälestus pikemate, kõlavaatefektiga palade mängimisel.

Näited ja repertuaar

Kuigi paljud heliloojad eelistavad D♭-duuri notatsiooniliselt lihtsamana, leidub tähtsaid teoseid, kus on kasutatud C♯-duuri tonaalsust. Näiteid:

  • Johann Sebastian Bach kasutas C♯-duuri prelüüdide ja fuugade hulgas — tema "Hästi tempereritud klaver" sisaldab töid, mis ekspluateerivad temperamendi ja klaveri tonaalset paindlikkust.
  • Maurice Ravel valis C♯-duuri tonaalse keskme oma klaveripalas Ondine teosest "Gaspard de la nuit", et saavutada eriline värvi- ja veetoon.
  • Franz Liszt kasutab võimsaid tonaalseid nihetesid; näiteks tema Ungari rapsoodia nr. 6 sisaldab üleminekuid D-duurist Cis-duuri, mis annavad teosele erilise helilise efekti.
  • Louis Vierne kasutas Messe solennelle'i viimases osas C♯-duuri, näidates, et seda võtmet kasutatakse ka suuremates kirikumuusika ja organi tekstuurides.

Märkused esitajale

  • Klaverimängijad: C♯-duuris on käte positsioonid ja astmeviited loogilised, kuid tähelepanu nõuab suur hulk ristikesi — harjutamisel on kasulik mõelda enharmooniliselt (F/E♯) ja sujuvalt kasutada käe paigutust.
  • Orkestratsioon: orkestriosade koostamisel võib D♭-duuri kasutamine muuta pilliosad lugejale lihtsamaks; siiski võib C♯-duur anda teisele helivärvile ja täpsusele väärtust, eriti klaveri- või klahviosa kontekstis.

Kokkuvõttes on C♯-duur teoreetiliselt korrektne ja heliliselt iseloomulik võtmevalik, mida kasutatakse teadlikult tonaalse efekti ja klahvistiili saavutamiseks, ent praktikas eelistatakse sageli selle enharmoonilist vaste D♭-duuri lihtsuse tõttu.

Tõusev ja langev C-duur skaala.Zoom
Tõusev ja langev C-duur skaala.

Küsimused ja vastused

K: Mis on C♯ major?


V: C♯-duur (või Cis-duur) on C♯-duuril põhinev duurskaala. Selle põhisignatuuris on seitse terti.

K: Milline on C♯-duuri suhteline moll?


V: C♯-duuri suhteline moll on a♯-moll.

K: Mis on C♯-duuri paralleelmoll?


V: C♯-duuri paralleelmoll on C♯-moll.

K: Milline on Cis-duuri enharmooniline ekvivalent?


V: Cis-duuri enharmooniline ekvivalent on D♭-duur.

K: Kuidas mõjutab harfi häälestamine selles võtmes mängimiseks selle heli kvaliteeti?


V: Kui harf on häälestatud selles võtmes mängimiseks, on kõik pedaalid asetatud alumisse asendisse, mis muudab harfi vähem resoneerivaks, kuna kõik keeled on lühemad.

K: Miks eelistab enamik heliloojaid kasutada hoopis D-duur?


V: Enamik heliloojaid eelistab kasutada D-duur, sest selles on ainult viis diis-duurt, võrreldes seitsme teraga samas noodis Cis-duuris.

K: Kas on olemas tuntud teoseid, mis on kirjutatud spetsiaalselt selle põhitooni jaoks?


V: Jah, Johann Sebastian Bach kirjutas Prelüüdi ja fuuga nr 3 "Hästi tempereritud klaveri" mõlemast raamatust selles võtmes, Franz Liszt vahetas võtmed D-duurist selle vastu oma "Ungari rapsoodia nr 6" alguse lähedal, Maurice Ravel kasutas seda tooniliseks võtmeks "Ondine" oma klaverisarjas "Gaspard de la nuit" ja Louis Vierne kasutas seda "Messe solennelle" lõpupalana.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3