Topeltpeatamine (topeltpeatus) – viiulil ja keelpillidel kahe noodi mängimine
Topeltpeatamine viiulil ja keelpillidel: tehnika, ajalooline taust ja harjutused edasijõudnutele — Bachist Paganinini virtuooslike satsideni.
Topeltpeatamine tähendab kahe noodi mängimist korraga keelpillidel, tõmmates vibu korraga üle kahe keelpilli ning samal ajal "peatades" kaks nooti, vajutades sõrmedega sõrmelauale: üks sõrm kummalegi mängitavale keelele. Selliste instrumentide puhul nagu viiul, mängib mängija enamasti ühte nooti korraga, kuid topeltpeatamine ehk topeltpeatus on levinud ja oluline tehnika nii soololauludes kui kammer- ja orkestritöös. Kahe lahtise keelega korraga mängimine ei ole raske, kuid kahe keelega korraga sõrmitsemine võib olla väga keeruline, mistõttu on topeltpillimängimine edasijõudnud tehnika. Mõnikord kirjutatakse partituurides ka kolmekordseid või neljakordseid peatamisi, mida nimetatakse üldiselt mitmekordseks peatamiseks, ehkki viiulil pole tavatingimustes võimalik korraga üheskoos täielikult kõlada kolme või nelja noodi täisväärtuslikult – sild (sild) on kõver, et vibu saaks mängida ühel keelel ilma et mängija kogemata teisi keeli lööks. Mitmekordset peatamist tehakse tihti nii, et esmalt mängitakse kahte keelt ja seejärel, lastes nende kahe helil kõlada, mängitakse kiiresti ülejäänud helid, tekitades arpeggio-efekti.
Intervallid ja kõla
Topeltpeatamistes esinevad kõige sagedamini intervallid nagu suur- ja väike ters, neljandik, kvint, sekst ja oktaav ning unison. Iga intervalli kõla ja kasutus sõltub heliloojast ja stiilist: näiteks kolmanda ja kuuenda intervalliga ehk paralleelsed tersid ja sekstid on omased barokk- ja klassikalisele harmooniale, samas kui oktaavid ja kvintid annavad eriti tugeva ja puhta kõla. Lahtised keelpillid (nt avakeeled) annavad eriti resonantse ja vabad helid, seetõttu kasutatakse topeltpeatamist tihti koos avakeeltega, et saavutada rikkalik kõla.
Tehnika — vasak ja parem käsi
Edukas topeltpeatamine nõuab head koordinatsiooni vasaku käe sõrmede ja parema käe vibu vahel. Olulised punktid:
- Vasak käsi: sõrmede täpne paigutus ja vajalik surve. Intonatsioon peab olema täpne mõlemas noodis — sageli nõuab see kompromissi sõrmeasendites ja kontaktpunkti leidmist, kus mõlemad noodid kõlavad puhtalt.
- Parem käsi (vibu juhtimine): vibu trajektoor peab olema stabiilne, et vibu joondus tabaks täpselt mõlemat keelt. Mõnikord on vaja veidi suuremat rõhku ja aeglasemat vibu, et mõlemad noodid valju ja selgelt välja tuleksid.
- Vibrato: vibrato võib topeltpeatusel olla piiratum — seda kasutatakse ettevaatlikult, et mitte muuta intonatsiooni või häirida teise noodi kõla. Sageli rakendatakse vibratot ainult ühel noodil (eriti meloodilisemates kontekstides).
Notatsioon ja repertuaar
Topeltpeatamised on olnud tähtsal kohal eri ajaloolistes žanrites. Renessansiaegses muusikas kasutati neid harmoonilise tiheduse saavutamiseks. Barokiajastu heliloojad, nagu Johann Sebastian Bach Saksamaal või Arcangelo Corelli Itaalias, kirjutasid sageli soolopillidele topeltpeatusi, et saavutada polyfoonia ja harmoonia illusiooni ühel pillil. Sama tehnika kordub ka klassikal- ja romantikaperioodil ning on eriti levinud virtuooslikus ja soolorepertuaaris — näiteks Niccolò Paganini ja teised romantikud kasutasid topeltpeatusi efektina ja tehnilise demonstratsioonina.
Kolm- ja neljakordsed peatamised
Kuigi tehniliselt võimatu on tavaliselt viiulil korraga täielikult ja üheaegselt lasta kõlada kolme või nelja keele ühtlane helikõla (seda piirab silla kurvatuur), kirjutatakse partituurides kolmekordsed ja neljakordsed akordid. Neid mängitakse tavaliselt arpeggio-na ehk rulli-laadselt: esmalt kahe keelega, lastes neil kõlada, seejärel tõmmatakse kiiresti üle ka teised keeled, et tekiks mulje mitmekordsest akordist. Mõnel juhul kasutatakse ka erilisi tehnikuid, kuid üldiselt on tegu arpeggio-motiiviga, mitte täisristse kõlaga kõigist keeltest korraga.
Harjutused ja nõuanded
- Alusta aeglaselt ja keskendu intonatsioonile — mängi topeltpeatuseid toonikast läbi seitsmendate positsioonideni, korrates iga intervalli eri positsioonides.
- Praktiseeri ühe noodi peenhäälestamist (nt avakeel + sõrmitud keel) enne, kui lisad teise noodiga kooskõla.
- Tööta vibujoonelusega peegeldades kaamera ees või peegli ees, et näha, kas vibu tabab mõlemat keelt üheaegselt.
- Harjuta topeltpeatuseid skaalide ja arpeggio-dega — nii harjutad nii vasaku kui parema käe koordinatsiooni.
- Pööra tähelepanu reljeefile: mõnikord aitab väiksem vibu rõhk ja kiiremad löögid; teinekord on vaja aeglasemat, raskemat vibu, et mõlemad noodid kõlaksid võrdselt.
- Kui partituur nõuab kolmekordset või neljakordset peatamist, harjuta arpeggio-lähenemist: esmalt kaks keelt, lastes neil kõlada, siis kiiresti üle teistele keeletele.
Tüüpilised vead ja kuidas neid vältida
- Ebastabiilne vibujoon — kontrolli vibu paralleelsust silla suunas.
- Üks noodidest on alati vagu — kontrolli vasaku käe survet ja sõrme täpsust.
- Liiga palju vibratot mõlemal noodil korraga — see võib muuta intervalli tajutavat täpsust.
- Ebaõige salasõrme paigutus — mõnikord on vaja sõrmi veidi ümber asetada, et mõlemad noodid oleksid puhtad.
Topeltpeatamine on rikastav oskus, mis avab võimalusi harmoonia ja tekstuuri loomiseks ühel viiulil või teisel keelpillil. Praktika ja teadlik tehnika aitavad saavutada puhta, värvika ja kõlavõimsa topeltpeatusse, mida nõutakse nii barokkmeistrite kui romantiliste virtuooside muusikas.
Küsimused ja vastused
K: Mis on topeltpeatamine?
V: Topeltpeatamine on keelpillide puhul kasutatav tehnika, mille puhul mängitakse kahte nooti korraga, vajutades sõrmedega sõrmelauale ja tõmmates keelpilli üle kahe keelpilli.
K: Kas on raske mängida kahte lahtist keelet korraga?
V: Ei, kahe avatud keelpilli mängimine korraga ei ole raske.
K: Mis on mitmekordne peatamine?
V: Mitmekordne peatamine, mida mõnikord nimetatakse ka kolmekordseks või neljakordseks peatamiseks, on see, kui viiulil mängitakse korraga kolme või nelja nooti. Seda tehakse nii, et mängitakse esmalt kahte keelet ja seejärel kiiresti ülejäänud kahte keelet, lastes samal ajal nende kahe keelte helil kõlada.
K: Millal kasutati mitmekordset peatamist palju?
V: Renessansiaegses muusikas kasutati viiulimängus palju mitmekordset peatamist.
K: Kes olid mõned heliloojad, kes kasutasid oma muusikas sageli topeltpeatamist?
V: Barokiajastu heliloojad, nagu Johann Sebastian Bach Saksamaal või Arcangelo Corelli Itaalias, nõudsid sageli topeltpeatamist, kui nad kirjutasid soolopillidele. Seda kasutati palju ka romantikaperioodi heliloojate, näiteks Niccolò Paganini, virtuooslikus muusikas.
Otsige