Triosonaat: barokksonaat kahele viiulile ja basso continuole
Triosonaat: barokksonaat kahele viiulile ja basso continuole — ajalugu, vorm ja meistriteosed (Corelli, Bach). Sissevaade, analüüs ja esituse juhend.
Triosonaat on barokiajastu muusikavorm, kus on kolm iseseisvat häält ehk osa. Kuigi selle nimi viitab kolmele häälele, nõuab tüüpiline esituspraktika sageli neli muusikut: kaks mängijat ülemistes häältes ja kaks continuo-rollis (bass + klahvpill või organ). Triosonaadid olid eriti populaarsed 17. sajandil ja 18. sajandi alguses — perioodil, mida nimetatakse barokkperioodiks.
Formaalselt koosneb triosonaat kolmest eraldi häälevõrgustikust: kahest ülemisest meloodilisest häärest ja ühest madalast basso-continuo hääleosast. Kaks ülemist häält jagavad sageli sama muusikalist materjali, imiteerivad või vastutavad teineteisele, olles tavaliselt võrdse tähendusega. Kolmas, madalaim hääl annab harmoonilise ja rütmilise aluse.
Basso continuo tähendab basso partiid, mida „realiseeritakse” ehk täiendatakse klahvi- või noodivõimalikku akordilist instrumendi ja bassiinstrumendi koostööga. Tavaliselt mängib basso continuot üks madal keelpill (näiteks tšello või bassviool / violone) ja üks klahvpill või muu akordiline instrument (näiteks klahvpill või klahvpill — linkidena on siin toodud üldised terminid). Sellepärast näeb reas, et kolmas osa on trio „kolmas” hääl, aga teoreetiliselt võivad olla neli mängijat.
Mõlema peamise triotüübi hulka kuuluvad sonata da chiesa (kirikusonaat) ja sonata da camera (kaamera-/salonisonaat). Kirikusonaadid on sageli tõsisema, mitmeosalise formaadiga (näiteks aeglane–kiire–aeglane–kiire) ja võivad lõppeda ka fuugaga. Kaamera- või kammersonaadid koosnevad tihti tantsuliku iseloomuga osadest, kus iga osa on omaette tantsulaad.
Mõned tuntud varajase baroki triosonaadide kogud on näiteks Arcangelo Corelli teosed. Tema triosonaadid — kogumikud, mis on tähistatud numbritega opus 1 ja 3 — on kirjutatud sonata da chiesa vormis, samas kui teised väljaanded käsitlevad tantsulisi sonata da camera tüüpi seadeid. Corelli triosonaadid on sageli kahe viiulipartiiga ja continuoga ning need mõjutasid tugevalt hilisemat itaalia ja Euroopa kammermuusikat.
Johann Sebastian Bach kasutas triosonaadi tehnikat mitmes kontekstis. Tema Muusikaline ohver sisaldab triosonaati viiulile, flöödile ja continuole. Lisaks kirjutas Bach mitu triosonaati orelile, mida mängib üks muusik: mõlemad käed kasutavad eri manuaale, nii et kõlab nagu kaks eraldiseisvat instrumenti, ja organisti jalad mängivad pedaalidel bassi. Need organisonaadid on kirjutatud ühejooneliste partiidena — iga hääl on peamiselt meloodialiin, mitte rikka akordilise tekstuuriga — mistõttu saab samu teoseid sageli edukalt interpreteerida ka teiste koosseisudega (näiteks kaks viiulit pluss tšello ja klavessiin).
Sarnast trioteknikat leidub ka Bachilt kirjutatud sonaadides ühe meloodiapilli ja klahvpilli jaoks: siin mängib meloodiline instrument (tõenäoliselt viiul või flööt) ülemist häält, klahvpilli parema käe partii moodustab teise hääle ja klahvpilli vasaku käe bassiosa on kolmas hääl — seega on need tegelikult triosonaadid, kuigi Bach ei kasuta alati selle termineid.
Lisaks Corellile ja Bachile on triosonaate kirjutanud paljud teised baroki heliloojad, näiteks Tomaso Albinoni, Henry Purcell, Dieterich Buxtehude, Georg Friedrich Händel, Georg Philipp Telemann, Johann Pachelbel ja Antonio Vivaldi. Iga autor lähtub oma stiilist ja praktilistest vajadustest, mistõttu triosonaatide tekstuur ja vorm võivad varieeruda — alates pigem polifoonilistest, kontrapunktilistest teostest kuni rohkem tantsulike ja meloodiliselt suunatud sonaadideni.
Kaasaegne esitustraditsioon taastab tihti ajaloolise praktikaga kooskõlas basso continuo rolli: klahvi- või plokkpilli ja bassiinklusiivne koosmäng annab rikkaliku harmoonilise toe, kuid teose põhisünergia põhineb siiski kolmel eraldi häälel. Seetõttu on triosonaat hea näide baroki tekstuuri selgest kombinatsioonist — kolmas hääl loob harmoonilise selgroo, kaks ülemist tegelevad meloodilise ja kontrapunktilise suhtlusega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on triosonaat?
V: Triosonaat on nelja pilli jaoks mõeldud muusikatüüp, mis oli väga populaarne 17. ja 18. sajandil, mida tuntakse ka kui barokiaega. See on kirjutatud kolmele häälele (kolm osa) ja seda võib mängida kolmel erineval instrumendil.
Küsimus: Mitu mängijat on tavaliselt kaasatud triosonaadi mängimisse?
V: Triosonaadi mängimisel osaleb tavaliselt neli mängijat - kaks ülemist häält, mis jagavad samu muusikalisi teemasid, sageli üksteist imiteerides, ja saatemängija, mida tavaliselt mängivad kaks instrumenti, näiteks tšello või bassviool ja klahvpill, näiteks klahvpill. Cembalomängija vasaku käe noodid moodustavad triosonaadi kolmanda osa.
Küsimus: Kes on kirjutanud mõned parimad triosonaadid?
V: Arcangelo Corelli kirjutas mõned parimad triosonaadid. Tema kogumiku nummerdatud oopused 1 ja 3 nimetati "sonata da chiesa", mille neli osa lõppes fuga, samas kui tema oopused 2 ja 4 olid "sonata da camera" tüüpi, kus iga osa oli omamoodi tants.
Küsimus: Millised teised heliloojad kirjutasid triosonaate?
V: Triosonaate on kirjutanud veel Tomaso Albinoni, Henry Purcell, Dieterich Buxtehude, Georg Friedrich Händel, Georg Philipp Telemann, Johann Pachelbel ja Antonio Vivaldi.
Küsimus: Kas Bach on kirjutanud teoseid, mida võiks pidada triosonaatideks?
V: Jah - Johann Sebastian Bach kirjutas teose "Muusikaline pakkumine" viiulile, flöödile ja continuole, mida võiks pidada triosonaadiks. Samuti kirjutas ta kuus orelitriosonaati, mida üks mängija mängis, kasutades oma käsi erinevatel manuaalidel (klahvpillidel), et kõlada nagu kaks erinevat instrumenti, samal ajal kui tema jalad mängivad pedaalidel kolmanda osa jaoks; neid teoseid võib mängida ka teiste instrumentidega, näiteks kaks viiulit ja tšello koos klavessiiniga. Lisaks sellele on ta kirjutanud mitmeid teoseid ühele meloodiapillile (tavaliselt viiulile või flöödile) ja klavessiinile, mis on tegelikult triod, kuid ei ole selgesõnaliselt nii märgistatud.
Otsige