Triosonaat
Triosonaat on neljale instrumendile mõeldud muusikatüüp, mis oli väga populaarne 17. sajandil ja 18. sajandi alguses: see on periood, mida tuntakse kui barokkperioodi.
Triosonaat on kirjutatud kolmele häälele (kolm osa), teisisõnu, seda võib mängida kolmel erineval instrumendil. Kaks ülemist häält jagavad samu muusikalisi teemasid. Sageli imiteerivad nad üksteist. Nad on võrdse tähtsusega. Kolmandat osa, kõige madalamat osa, mängib basso continuo, mis tähendab, et see on saatemäng. Seda continuo't mängivad tavaliselt kaks instrumenti: tavaliselt tšello või bassviool ja klahvpill, näiteks klahvpill. See teeb muidugi neli mängijat. Siiski on klavessiinimängija vasaku käe noodid samad, mis tšello noodid. See on trio "kolmas" osa.
Mõned parimad triosonaadid on Arcangelo Corelli omad. Tema triosonaatide kogumik, mis kannab numbreid opus 1 ja 3, on sonata da chiesa: neli osa (aeglane-kiire-kiire-hiljem-kiire), mis lõpeb fuga. Tema op 2 ja 4 sonaadid on sonata da camera tüüpi: iga osa on omamoodi tants. Corelli triosonaadid on kahele viiulile ja continuole.
Johann Sebastian Bach kirjutas muusikalise ohvrile triosonaadi viiulile, flöödile ja continuole.
Bach kirjutas ka kuus triosonaati orelile. Neid mängib üks mängija. Orelimängija kaks kätt mängivad kumbki erinevatel manuaalidel (klahvidel), nii et need kõlavad nagu kaks erinevat instrumenti. Kolmandat osa mängivad organisti jalad pedaalidel. Iga osa on rangelt ühejooneline (ei mingeid akorde, mitte kunagi rohkem kui kolm nooti korraga), nii et neid teoseid saab mängida ka teiste instrumentidega (nt kaks viiulit ja tšello koos klavessiiniga).
Bach kirjutas ka sonaate ühele meloodiapillile ja klavessiinile. Need teosed on tegelikult triosonaadid, kuigi ta ei nimeta neid triosonaatideks. Meloodiline instrument (tavaliselt viiul või flööt) mängib ülemist osa, tšempionist mängib parema käega teist osa ja kolmas osa on tema vasaku käe nootide alumine osa.
Mõned teised heliloojad, kes on kirjutanud triosonaate, on Tomaso Albinoni, Henry Purcell, Dieterich Buxtehude, Georg Friedrich Händel, Georg Philipp Telemann, Johann Pachelbel ja Antonio Vivaldi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on triosonaat?
V: Triosonaat on nelja pilli jaoks mõeldud muusikatüüp, mis oli väga populaarne 17. ja 18. sajandil, mida tuntakse ka kui barokiaega. See on kirjutatud kolmele häälele (kolm osa) ja seda võib mängida kolmel erineval instrumendil.
Küsimus: Mitu mängijat on tavaliselt kaasatud triosonaadi mängimisse?
V: Triosonaadi mängimisel osaleb tavaliselt neli mängijat - kaks ülemist häält, mis jagavad samu muusikalisi teemasid, sageli üksteist imiteerides, ja saatemängija, mida tavaliselt mängivad kaks instrumenti, näiteks tšello või bassviool ja klahvpill, näiteks klahvpill. Cembalomängija vasaku käe noodid moodustavad triosonaadi kolmanda osa.
Küsimus: Kes on kirjutanud mõned parimad triosonaadid?
V: Arcangelo Corelli kirjutas mõned parimad triosonaadid. Tema kogumiku nummerdatud oopused 1 ja 3 nimetati "sonata da chiesa", mille neli osa lõppes fuga, samas kui tema oopused 2 ja 4 olid "sonata da camera" tüüpi, kus iga osa oli omamoodi tants.
Küsimus: Millised teised heliloojad kirjutasid triosonaate?
V: Triosonaate on kirjutanud veel Tomaso Albinoni, Henry Purcell, Dieterich Buxtehude, Georg Friedrich Händel, Georg Philipp Telemann, Johann Pachelbel ja Antonio Vivaldi.
Küsimus: Kas Bach on kirjutanud teoseid, mida võiks pidada triosonaatideks?
V: Jah - Johann Sebastian Bach kirjutas teose "Muusikaline pakkumine" viiulile, flöödile ja continuole, mida võiks pidada triosonaadiks. Samuti kirjutas ta kuus orelitriosonaati, mida üks mängija mängis, kasutades oma käsi erinevatel manuaalidel (klahvpillidel), et kõlada nagu kaks erinevat instrumenti, samal ajal kui tema jalad mängivad pedaalidel kolmanda osa jaoks; neid teoseid võib mängida ka teiste instrumentidega, näiteks kaks viiulit ja tšello koos klavessiiniga. Lisaks sellele on ta kirjutanud mitmeid teoseid ühele meloodiapillile (tavaliselt viiulile või flöödile) ja klavessiinile, mis on tegelikult triod, kuid ei ole selgesõnaliselt nii märgistatud.
