Shehnai — Lõuna-Aasia puhkpill: ajalugu, kasutus ja meistrid

Shehnai — Lõuna-Aasia puhkpill: avasta selle ajalugu, rituaalne kasutus, tähtsamad meistrid nagu Ustaad Bismillah Khan ning traditsioonid India ja Pakistani tseremooniatel.

Shehnai on Lõuna-Aasia muusikainstrument, mida tavaliselt mängitakse abielude ja muude tseremooniate, riituste ja rituaalide ajal. Sõna ise on moslemi/türgi päritolu, kombineerides "Sheh" (või "Shah") — "kuninglik" — ja "-Nai" või "Ney", mis viitab flöödi- või reedipillile. Shehnai sugulane, surnai, mida mängitakse ka India ja Pakistani põhja- ja loodepiirkondades (ning laiemalt Kesk- ja Lähis-Idas tuntud zurna-sugulane), esineb eriti traditsioonilistes väljaku- ja ratsutamisüritustel.

Ajalugu ja päritolu

Shehnai on arenenud keskaja õhkkonnas Lõuna-Aasia muusikalise traditsiooni ja välismaiste (peamiselt keskaegse Kesk-Aasia ja Pärsia) reedipillide mõjutuse sulamana. See seostub nii hindu kui ka moslemi tseremooniatega ning on alates 18.–19. sajandist tugevama kohaliku klassikalise rolli leidnud. Instrumenti seostatakse tihti suurema pidulikkuse ja pühalikkusega kui lihtsat flööti.

Ehitus ja heliomadused

Shehnai on puidust (tavaliselt shisam/rosewood või muu tahke puu) toru, mille ü helisüsteem põhineb kahel suust täidetaval roodil (double reed), mis loob eristuva tuka-õhuliselt vibreriva heli. Põhiomadused:

• Toruke, tavaliselt 20–30 cm pikkune, mõnikord koos metallist või puidust kellaosaga, mis amplifitseerib heli;
• Fingerite augud — tavaliselt 6–7 auguga, mis võimaldavad skaala ja ornamentide mängu;
• Topeltrood (reed) on valmistatud kanepivarrastest (cane) ja nõuab regulaarselt valmistamist ning kohandamist;
• Hääl on särav, veidi nasaalne ja kantav — sobib hästi õue- ja avatud ruumi esituseks ning häälekaks liikumiseks koos vokaalsete ornamentidega.

Mängutehnika ja muusikaline roll

Mängimiseks puhutakse otse roodi keskelt, rool kontrollib õhuvoolu ja tekib iseloomulik reed-heli. Shehnai mängu iseloomustab:

• Ornamentika: meend (liiguvad helid), gamak (väristused), murki ja snelle fraasid — need annavad indianiseeritud väljendi;
• Improvisatsioon: Hindustani klassikas mängitakse alaap-e ehk sissejuhatusi, järgneb raga areng (jor, jhala) ning lühemad taalamustrid;
• Võime katta nii melodilist (solo) kui rituaalset funktsiooni (templi- ja pulmaportreed, protsessioonid);
• Mõnikord kasutavad mängijad ring- või tsirkulaarset hingamist, et hoida pikemaid fraase katkestusteta.

Piirkondlikud variandid ja sarnased instrumendid

Kuigi shehnai on eelkõige Põhja-India ja Pakistani klassikalise ja rituaalse muusika instrument, on regioonis mitmeid sugulasvorme:

• Surnai/zurna: tugevam ja läbilõikavam heli, levinud Kesk-Aasias ja Lähis-Idas ning Pakistani mõnes piirkonnas;
• South India: sealne suur ja väga vali reedipill on nadaswaram (nadasvaram või nadaswari), mis on tehniliselt sarnane, kuid suurem ja kasutusel templi- ja pulmamuusikas Lõuna-Indias — seega pole nadaswaram otseselt sama mis shehnai, vaid temaga seotud lähedane liik;
• Kohalikes folk-traditsioonides leidub instrumente, mis kannavad erinevaid nimesid ja ehituslikke nüansse vastavalt piirkonnale.

Kuulsad meistrid

Ustaad Bismillah Khan (1916–2006) on rahvusvaheliselt tuntud shehnai-meister, kes tõstis instrumenti Hindustani klassikalise muusika lavale ja andis sellele prestiiži. Tema panus hõlmas nii kontserttore kui ka filmimuusika ja rahvamuusika esitlusi. Ta pälvis India kõrgeima autasu Bharat Ratna ning mitmeid teisi auhindu. Lisaks temale on tuntud kohalikke ja kaasaegseid meistreid, kes arendavad mängutehnikat, reedivalmistust ja repertuaari.

Hooldus, häälestus ja reedivalmistus

Shehnai reedid vajavad sagedast kohandamist ja asendamist: reedide vormimine mõjutab otseselt intonatsiooni ja timbrit. Puidu õlitamine ja instrumenti kuivas, tolmuvabas kohas hoidmine pikendab eluiga. Häälestus ei ole väga fikseeritud nagu klaveril — mängija kohandab reedide ja suustehnika abil vajalikku kõrgust; tihti kasutatakse harmoniumit või sruti kasti taustaheliks ja intonatsiooni kontrollimiseks.

Tänapäevane kasutus ja kultuuriline tähtsus

Shehnai jätkab rolli traditsioonilistes tseremooniates (abielud, templipidustused, avalikud festivalid), kuid esineb ka kontserdilaval, filmi- ja popmuusikas ning üha enam fusiivses ja eksperimentaalses muusikas. Instrumenti peetakse piduliku atmosfääri kandjaks ning selle heli seostub Lõuna-Aasia kultuuris sageli rõõmu, pühalikkuse ja nostalgilise melanhooliaga.

Märkus: Shehnai ja sarnased reedipillid on tehniliselt ja kultuuriliselt mitmekesised; nimed ja ehitus võivad piirkonniti erineda — see tähendab, et üks instrument võib kanduda erinevate traditsioonide ja nimi all, kuid säilitada oma funktsiooni tseremoniaalses ja klassikalises muusikas.

Ustaad Bismillah Khani peetakse Shehnai maestriks.

Otsing