Kirikumuusika: ajalugu, vormid ja roll kristlikus jumalateenistuses

Kirikumuusika on muusika, mis on mõeldud kristliku jumalateenistuse osaks kirikutes, kabelites, katedraalides või mujal, kus kristlased kohtuvad jumalateenistusele. Kirikumuusika on püha (religioosne) muusika, kuid mitte igasugune religioosne muusika ei ole kirikumuusika. Mõni muusika võib olla inspireeritud religioonist, kuid see ei pruugi olla kirikumuusika. Näiteks mõned laulud räägivad religioonist, kuid need ei pruugi olla kirikumuusika. Kuigi selles kasutatakse Requiem-messu sõnu, on Verdi Requiem kirjutatud kontserdisaalis esitamiseks. Britteni "War Requiem" on kirjutatud esitamiseks katedraalis, kuid see ei olnud mõeldud jumalateenistuse osaks, seega ei peeta seda tavaliselt "kirikumuusikaks".

Ajalooline ülevaade

Kirikumuusika areng on tihedalt seotud kristluse ajaloo ja liturgiliste tavade muutumisega. Vähimale kohale jääb tavaliselt laul: algusaegadel domineerisid lihtsad hümnid ja ühehäälne koraal ehk kõlav kordus, mida hiljem täienesid mitmehäälsed vormid.

Varajases kristluses tekkisid erinevad vaimuliku laulu traditsioonid, neist kuulsaim on gregooriuse laul. Keskajast pärinev chant ehk kirikulaul kujunes aluseks mitmehäälsele muusikale. Keskaja ja varauusaaja polyfoonia (mitmehäälsus) arenes edasi ja saavutas tipptaseme renessansi heliloojate seas.

Renessanssiperioodil rõhutati tasakaalustatud polüfooniat (näiteks Giovanni Pierluigi da Palestrina looming). Barokiajastu tõi kaasa suurema kontrapunkti ja instrumentaalsete saatjatega teoseid ning katse siduda jumalateenistuse muusikat emotsioonidega (näiteks orelipartiidid, cantata-d). Sellest perioodist on tuntud heliloojad nagu Claudio Monteverdi, kes kirjutas nii vana kui ka uue stiili teoseid: vanas stiilis kirikumuusika jaoks (mida tollal nimetati "stilo antico") ja uues stiilis ilmaliku muusika jaoks (mida nad nimetasid "stilo moderno").

Klassisism ja romantism tõid kirikumuusikasse suurema orkestratsiooni ja lauluteatri mõjutusi — sedasorti katsetused tekitasid ka piiri liturgilise ja kontsertmuusika vahel (nt Verdi ja teised). 20. sajandil laienesid väljendusvahendid veelgi: mõni helilooja lähtus traditsioonidest ja liturgilisest kasutusest, teine otsis uusi sonoriteete ja pidas loomingut rohkem kontsertmuusikaks (nt Britten).

Vormid ja žanrid

Koraal ja koorilaul: lihtsad laulud või hümnid, mille eesmärk on hõlbustada koguduse ühist laulmist.
Kooriteosed: motetid, missad, kantaatid, oodid ja oratooriumid, mis kasutavad liturgilisi või piibellikke tekste.
Missavorm: missa ehk liturgia osadele kirjutatud teosed (Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus, Agnus Dei jne).
Requiem: missa surnutele — eksisteerib nii liturgiliselt suunatud kui ka kontserdiks mõeldud Requiem'ite traditsioon.
Motett: tavaliselt lühike mitmehääline vaimulik laul, paindlik teksti ja vormi poolest.
Kantaat ja oratoorium: laiemad teosed, mis võivad jutustada piibellikke lugusid või käsitleda liturgilisi teemasid; sageli kasutatud koguduse- või kontserdikontekstis.
Psalmi- ja hümnilaulmine: psalmid ja hümnid on olnud keskne osa jumalateenistusest, eriti protestantlikes traditsioonides (nt luterlik koralaad).
Kiriklikud improvisatsioonid ja organorepertuaar: preludiumid, postludiumid, orelisoolod ja improvisatsioonid teenivad nii liturgilist funktsiooni kui ka muusikalist täiendust.

Instrumendid ja esituse vormid

Orel on kirikumuusikas üks tähtsamaid instrumente, sest selle kõlapilt katab ruumi ja toetab nii koore kui ka koguduse laulmist. Samas on ajalooliselt kasutatud palju teisi instrumente: keelpillid ja puhkpillid olid alates barokiajast tavapärased, ja mõnes traditsioonis kasutatakse kitarrit või akustilisi pille kaasaegsemates jumalateenistustes.

Esitus võib olla mõeldud otseselt liturgiliseks funktsiooniks (laulmise ja palve toetuseks) või kontsertlikuks kuulamiseks. See vahe määrab sageli ka teose vormi ja instrumentatsiooni: liturgilised teosed kipuvad olema funktsionaalsemad ja lihtsamini kaasaskantavad, kontserditeosed seevastu võivad olla palju keerukamad ja pikemad.

Roll jumalateenistuses

Kirikumuusika teenib mitut eesmärki:

Liturgeetiline funktsioon: muusika aitab struktureerida jumalateenistust (sissepääs, palved, loetud osad, lõpetamine) ning tõstab esile olulisi tekste ja hetki.
Koguduse osaluse suurendamine: laulmine ühendab koguduse ja muudab teenistuse aktiivseks osalemiseks — eriti olulised on lihtsad koraalid ja hümnid.
Palve ja meditatsioon: kontemplatiivsed laulud ja instrumentaalsed vahepalad loovad ruumi vaikseks palveks ja sügavamaks keskendumiseks.
Kateetiline ja liturgiline rõhutamine: muusika aitab edasi anda teoloogilisi sõnumeid, palveid ja piibellikke tekste emotsionaalsel ja meeldejääval viisil.
Kultuuriline ja sotsiaalne roll: kirikumuusika peegeldab kohalikke keeli, muusikalisi maitseid ja ajaloolisi traditsioone; see võib olla ka kogukondlik identiteedi kandja.

Keel ja liturgilised reformid

Kirikumuusika keel oleneb liturgia keelest: katoliku traditsioonis oli pikka aega valdav ladina keel, kuni 20. sajandi teoloogia- ja liturgiareformid (nt Vatican II) võimaldasid laiemalt kasutada rahvakeeli. Protestantlikes kirikutes on varasest ajast alates tähtsal kohal olnud kohalik keel ja rahvalaulud (nt luterlik koral). See muutus mõjutas oluliselt repertuaari ja sellega seotud heliloomingut.

Mitmekesisus traditsioonide lõikes

Kirikumuusika ei ole ühtne: idakirikud järgivad oma liturgilist muusikatraditsiooni (bütsantslik chant ja idakreeka-õigeusu repertuaar), lääne kirikutes domineerib lääne kristliku liturgia muusika (gregooriuse laul, polüfoonia, orelikultuur). Anglikaani traditsioon on arendanud oma anthem- ja service-vormi, luterlik traditsioon rõhutab korale ja kantaatilist pärandit.

Tänapäev ja tulevik

Tänapäeval eksisteerib kirikumuusika laias spektris: traditsiooniline gregooriuse laul kõrvuti kaasaegsete laulukombinatsioonidega, mis ammutavad pop-, folk- või jazzi mõjutusi. Mõnes kirikus kasutatakse bändi ja elektroonilisi instrumente, teistes püütakse säilitada ajaloolisi esitustraditsioone. Samuti jätkub diskussioon selle üle, mis kvalifitseerub kirikumuusikaks versus kontserdiks mõeldud vaimuliku teemaga muusikaks — oluline on kontekst ja kavatsus: kas muusika teenib jumalateenistust või kõlab publikule kontserdina.

Kokkuvõtlikult on kirikumuusika mitmekesine ja muutuv ala, mis ühendab liturgiat, teoloogiat, kultuuri ja muusikalisi traditsioone, et toetada koguduse palvet, laulmist ja jumalateenistuse vormi.

Mõned naised laulavad kristlikku kirikumuusikat

Muusika kiriku varajases ajaloos

Kristliku jumalateenistuse varase ajaloo jooksul levisid kirikud läbi paljude Rooma impeeriumi riikide. Kasutati nendes riikides juba olemasolevaid muusikalisi traditsioone, nii et oli suur mitmekesisus. Muusikainstrumente seostati kuradiga ja tantsimisega, mistõttu neid peeti kurjadeks ja neid ei lubatud kirikutes kasutada. Ainus muusika, mis oli kirikutes lubatud, oli laulmine. 4. sajandil võttis Milano piiskop Ambrosius kasutusele antifoni ja julgustas uute hümnide koostamist. Psalmid olid varakristliku jumalateenistuse oluline osa. Responsoriaalpsalmid olid psalmid, mida laulis üks inimene (keda võis nimetada "lugejaks") ja kogudus võis vastata salmi lõpus millegi lihtsa, näiteks "Alleluuia". Ajapikku arenes välja "antifooniline psalmilaulmine". See tähendas, et koor seisab vastastikku vastastikku ja nad laulavad psalmi salme vaheldumisi (kõigepealt on kord ühel poolel, siis teisel). Antifoonilist psalmilaulu võib kuulda tänapäevalgi anglikaani katedraalides.

Katoliku kirikus kuuldud muusikat nimetati lauluks või regilauluks, mida sageli nimetatakse "gregooriuse lauluks" (Püha Gregorius Suure järgi, kes oli paavst aastatel 590-604). Tekst (sõnad, mida lauldi) olid liturgia standardsõnad. Missa sõnu musitseerisid paljud heliloojad. Muusikat surnute jaoks nimetati Requiem-messuks. Samuti oli muusika Vesperiks ja Compline'ile. Kuni 16. sajandini kasutati orelit ainult laulude saateks. Renessansiajastul kirjutasid paljud suured heliloojad, nagu Giovanni da Palestrina ja Orlande de Lassus, katoliku kiriku jaoks polüfoonilist muusikat. Nad kirjutasid sageli motette: lühikesi teoseid, mis põhinevad tekstidel, mis ei olnud osa liturgiast.

Reformatsiooniks nimetatud perioodil eraldusid mõned protestantlikud rühmad katoliku kirikust. Sellest ajast alates arenes katoliku ja protestantlik muusika erinevalt.

Evangeelne kirikumuusika

Martin Luther alustas protestantlikku liikumist Saksamaal. Luteri kirikus oli koorilaul muusikalise jumalateenistuse tähtsaim osa. Luther ise komponeeris palju koraalimuusikaid. Need on nagu hümnid. Suur Johann Sebastian Bach rajas suure osa oma orelimuusikast kooraalile (neid palasid nimetatakse kooraaliprelüüdideks). Koor laulis sageli motette. Mõnikord muutusid need kooripalad väga pikaks ja muutusid kantaatideks. Sõnad ei pärinenud liturgiast, vaid olid luuletajate väljamõeldud või võetud Piiblist. Bach kirjutas kiriku jaoks umbes 200 kantaati. Ta kirjutas ka kaks suurt passiooni, mis jutustavad Jeesuse ristisurmast. Teised heliloojad, kes on andnud oma panuse Euroopa protestantlikku kirikumuusikasse, on Heinrich Schütz, Jan Pieterszoon Sweelinck, Dietrich Buxtehude, Johann Pachelbel ja Felix Mendelssohn-Bartholdy.

Katoliku kirikumuusika

Katoliku kiriku muusika hõlmab instrumentaalmuusikat, nagu näiteks "kirikukantaadid". Arcangelo Corelli ja Wolfgang AmadeusMozart on kirjutanud mitmeid näiteid neist. Mozart kirjutas ka mitu missat. 16. ja 17. sajandi suurte itaalia heliloojate hulka, kes kirjutasid kirikumuusikat, kuuluvad Giovanni Gabrieli ja Claudio Monteverdi. 19. sajandil kirjutasid Rheinberger ja Max Reger romantilises stiilis muusikat. Selle aja prantsuse heliloojad kirjutasid stiili, mis sarnanes ilmaliku muusikaga.

Kirikumuusika Inglismaal

Kui kuningas Henry VIII lahkus katoliku kirikust, asutas ta oma kiriku, mida tuntakse anglikaani kirikuna. Paljud suured heliloojad kirjutasid muusikat anglikaani jumalateenistuse jaoks. Nende koorimuusika oli enamasti jumalateenistuste ja hümnide muusika. Nad kirjutasid ka palju hümnilaulu. Oluliste heliloojate hulka kuuluvad William Byrd (kes kirjutas ka katoliku kirikumuusikat) ja Thomas Tallis renessansiajastul, Orlando Gibbons ja Henry Purcell barokiajastul ning hilisematel perioodidel Samuel Sebastian Wesley, Charles Stanford, Ralph Vaughan Williams, Edward Bairstow, William Mathias ja John Rutter.

Kirikumuusika Ameerika Ühendriikides

Kirikumuusika Ameerika kirikutes arenes esialgu sarnaselt Euroopa muusikaga. Ameerika jumalateenistuse aluseks oli "Book of Common Prayer". Nii puritaanid kui ka baptistid pidasid koguduse laulmist oluliseks. 18. sajandil reisisid kirikukoolide laulumeistrid kirikus ringi, et püüda õpetada inimesi kirikus õigesti laulma. Kõige kuulsam neist laulumeistritest oli William Billings. Kuna enamik inimesi ei osanud lugeda, kujunes välja süsteem, mida nimetati Lined-out Hymnody, kus preester laulis rea ja kogudus kopeeris teda. Hiljem sajandil, "Esimese suure ärkamise" ajal, muutusid populaarseks selliste inglise heliloojate nagu Isaac Watts ja Charles Wesley hümnilaulud.

19. sajandil kohtusid erinevate kirikute esindajad laagrites. Neid juhtisid evangelistid. Laulud peegeldavad usku, et patused saavad päästetud, kui nad teevad meeleparandust. Olulisteks mõjutajateks said mustanahaliste muusika ja rahvamuusika. Laulud muutusid meloodilisteks ja neil olid sageli refräänid. Sajandi keskpaigas muutusid pühapäevakoolide lapsed väga populaarseks ja paljud laulud kirjutati nende jaoks. Ka evangeeliumilaulud ja neegrite vaimulikud laulud said väga laialdaselt kasutusse ja mõjutasid kirikumuusika arengut Ameerikas.

Kirikumuusika õigeusu kirikus

Kirikumuusika on Ida-Euroopa riikide õigeusu kirikus alati lauldud. See põhineb Bütsantsi muusikatraditsioonil.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kirikumuusika?

V: Kirikumuusika on muusika, mis on mõeldud kristliku jumalateenistuse osaks kirikutes, kabelites, katedraalides või kõikjal, kus kristlased kohtuvad jumalateenistuseks. See on püha (religioosne) muusika.

K: Kas kogu religioosne muusika on kirikumuusika?

V: Ei, osa religioossest muusikast võib olla inspireeritud religioonist, kuid see ei pruugi olla kirikumuusika. Näiteks mõned laulud räägivad religioonist, kuid need ei pruugi olla kirikumuusika.

K: Kas Verdi "Requiem" ja Britteni "War Requiem" on näited kirikumuusikast?

V: Kuigi Verdi Requiem kasutab Requiem-messu sõnu, on see kirjutatud kontserdisaalis esitamiseks ja seda ei peeta tavaliselt "kirikumuusikaks". Samamoodi on Britteni "War Requiem" kirjutatud esitamiseks katedraalis, kuid see ei olnud mõeldud jumalateenistuse osana, nii et seda ei peeta tavaliselt "kirikumuusikaks".

K: Kuidas on kirikumuusika aja jooksul muutunud?

V: Kirikumuusika on kristluse ajaloo jooksul väga palju muutunud, sest eri kirikud muutsid pidevalt oma arusaamu sellest, milline peaks olema muusika osa jumalateenistuses.

K: Milline on kõige levinum kirikumuusika vorm?

V: Enamik kirikumuusikat põhineb laulmisel ja kasutab sageli liturgia sõnu (jumalateenistusel kasutatavad sõnad).

K: Millist instrumenti kasutatakse kõige sagedamini kirikumuusika mängimiseks?

V: Orel on kõige olulisem muusikainstrument, mida kasutatakse kirikumuusika mängimiseks, kuigi aeg-ajalt on kasutatud ka paljusid teisi pille.

K: Kas kirikumuusikat kirjutanud heliloojad kasutasid traditsioonilisi või moodsaid stiile?

V: Paljudel ajalooperioodidel kasutasid kirikumuusikat kirjutanud heliloojad pigem traditsioonilisi kui moodsaid stiile. See kehtis eriti 17. sajandi alguses, kui sellised heliloojad nagu Claudio Monteverdi kasutasid kirjutades sageli kahte erinevat stiili: ühte vana stiili kirikumuusika jaoks (mida nad nimetasid "stilo antico") ja ühte uut stiili ilmaliku (mitte-religioosse) muusika jaoks (mida nad nimetasid "stilo moderno").