Kirikumuusika

Muusika kiriku varajases ajaloos

Kristliku jumalateenistuse varase ajaloo jooksul levisid kirikud läbi paljude Rooma impeeriumi riikide. Kasutati nendes riikides juba olemasolevaid muusikalisi traditsioone, nii et oli suur mitmekesisus. Muusikainstrumente seostati kuradiga ja tantsimisega, mistõttu neid peeti kurjadeks ja neid ei lubatud kirikutes kasutada. Ainus muusika, mis oli kirikutes lubatud, oli laulmine. 4. sajandil võttis Milano piiskop Ambrosius kasutusele antifoni ja julgustas uute hümnide koostamist. Psalmid olid varakristliku jumalateenistuse oluline osa. Responsoriaalpsalmid olid psalmid, mida laulis üks inimene (keda võis nimetada "lugejaks") ja kogudus võis vastata salmi lõpus millegi lihtsa, näiteks "Alleluuia". Ajapikku arenes välja "antifooniline psalmilaulmine". See tähendas, et koor seisab vastastikku vastastikku ja nad laulavad psalmi salme vaheldumisi (kõigepealt on kord ühel poolel, siis teisel). Antifoonilist psalmilaulu võib kuulda tänapäevalgi anglikaani katedraalides.

Katoliku kirikus kuuldud muusikat nimetati lauluks või regilauluks, mida sageli nimetatakse "gregooriuse lauluks" (Püha Gregorius Suure järgi, kes oli paavst aastatel 590-604). Tekst (sõnad, mida lauldi) olid liturgia standardsõnad. Missa sõnu musitseerisid paljud heliloojad. Muusikat surnute jaoks nimetati Requiem-messuks. Samuti oli muusika Vesperiks ja Compline'ile. Kuni 16. sajandini kasutati orelit ainult laulude saateks. Renessansiajastul kirjutasid paljud suured heliloojad, nagu Giovanni da Palestrina ja Orlande de Lassus, katoliku kiriku jaoks polüfoonilist muusikat. Nad kirjutasid sageli motette: lühikesi teoseid, mis põhinevad tekstidel, mis ei olnud osa liturgiast.

Reformatsiooniks nimetatud perioodil eraldusid mõned protestantlikud rühmad katoliku kirikust. Sellest ajast alates arenes katoliku ja protestantlik muusika erinevalt.

Evangeelne kirikumuusika

Martin Luther alustas protestantlikku liikumist Saksamaal. Luteri kirikus oli koorilaul muusikalise jumalateenistuse tähtsaim osa. Luther ise komponeeris palju koraalimuusikaid. Need on nagu hümnid. Suur Johann Sebastian Bach rajas suure osa oma orelimuusikast kooraalile (neid palasid nimetatakse kooraaliprelüüdideks). Koor laulis sageli motette. Mõnikord muutusid need kooripalad väga pikaks ja muutusid kantaatideks. Sõnad ei pärinenud liturgiast, vaid olid luuletajate väljamõeldud või võetud Piiblist. Bach kirjutas kiriku jaoks umbes 200 kantaati. Ta kirjutas ka kaks suurt passiooni, mis jutustavad Jeesuse ristisurmast. Teised heliloojad, kes on andnud oma panuse Euroopa protestantlikku kirikumuusikasse, on Heinrich Schütz, Jan Pieterszoon Sweelinck, Dietrich Buxtehude, Johann Pachelbel ja Felix Mendelssohn-Bartholdy.

Katoliku kirikumuusika

Katoliku kiriku muusika hõlmab instrumentaalmuusikat, nagu näiteks "kirikukantaadid". Arcangelo Corelli ja Wolfgang AmadeusMozart on kirjutanud mitmeid näiteid neist. Mozart kirjutas ka mitu missat. 16. ja 17. sajandi suurte itaalia heliloojate hulka, kes kirjutasid kirikumuusikat, kuuluvad Giovanni Gabrieli ja Claudio Monteverdi. 19. sajandil kirjutasid Rheinberger ja Max Reger romantilises stiilis muusikat. Selle aja prantsuse heliloojad kirjutasid stiili, mis sarnanes ilmaliku muusikaga.

Kirikumuusika Inglismaal

Kui kuningas Henry VIII lahkus katoliku kirikust, asutas ta oma kiriku, mida tuntakse anglikaani kirikuna. Paljud suured heliloojad kirjutasid muusikat anglikaani jumalateenistuse jaoks. Nende koorimuusika oli enamasti jumalateenistuste ja hümnide muusika. Nad kirjutasid ka palju hümnilaulu. Oluliste heliloojate hulka kuuluvad William Byrd (kes kirjutas ka katoliku kirikumuusikat) ja Thomas Tallis renessansiajastul, Orlando Gibbons ja Henry Purcell barokiajastul ning hilisematel perioodidel Samuel Sebastian Wesley, Charles Stanford, Ralph Vaughan Williams, Edward Bairstow, William Mathias ja John Rutter.

Kirikumuusika Ameerika Ühendriikides

Kirikumuusika Ameerika kirikutes arenes esialgu sarnaselt Euroopa muusikaga. Ameerika jumalateenistuse aluseks oli "Book of Common Prayer". Nii puritaanid kui ka baptistid pidasid koguduse laulmist oluliseks. 18. sajandil reisisid kirikukoolide laulumeistrid kirikus ringi, et püüda õpetada inimesi kirikus õigesti laulma. Kõige kuulsam neist laulumeistritest oli William Billings. Kuna enamik inimesi ei osanud lugeda, kujunes välja süsteem, mida nimetati Lined-out Hymnody, kus preester laulis rea ja kogudus kopeeris teda. Hiljem sajandil, "Esimese suure ärkamise" ajal, muutusid populaarseks selliste inglise heliloojate nagu Isaac Watts ja Charles Wesley hümnilaulud.

19. sajandil kohtusid erinevate kirikute esindajad laagrites. Neid juhtisid evangelistid. Laulud peegeldavad usku, et patused saavad päästetud, kui nad teevad meeleparandust. Olulisteks mõjutajateks said mustanahaliste muusika ja rahvamuusika. Laulud muutusid meloodilisteks ja neil olid sageli refräänid. Sajandi keskpaigas muutusid pühapäevakoolide lapsed väga populaarseks ja paljud laulud kirjutati nende jaoks. Ka evangeeliumilaulud ja neegrite vaimulikud laulud said väga laialdaselt kasutusse ja mõjutasid kirikumuusika arengut Ameerikas.

Kirikumuusika õigeusu kirikus

Kirikumuusika on Ida-Euroopa riikide õigeusu kirikus alati lauldud. See põhineb Bütsantsi muusikatraditsioonil.