Orlande de Lassus — renessanssikomponist ja polüfoonia meister
Orlande de Lassus — renessanssikomponist ja polüfoonia meister: kirikumuusika suurmees (c.1532–1594), kelle loominguga võrdlevad Palestrinaga.
Orlande de Lassus (kelle nime kirjutatakse ka Orlandus Lassus, Orlando di Lasso, Roland de Lassus või Roland Delattre) (sündinud Monsis, Hainaut, tõenäoliselt 1532 ; surnud Münchenis, 14. juunil 1594) oli prantsuse-flamanni helilooja, kes elas renessansi lõpul. Lassus ja Palestrina on selle aja kaks kuulsaimat heliloojat, kes kirjutasid kirikumuusikat polüfoonilises stiilis.
Elulugu lühidalt
Orlande de Lassus sündis Hainaut' kubermangu pealinnas Monsis ja sai varakult muusikalise hariduse. Noore mehena töötas ja reisis ta laialdaselt Euroopas, viibides mitu aastat ka Itaalias ning teistes kultuurikeskustes, kus ta kohtus ja õppis erinevaid stiile. Keskaegse renessansi säravaimate kunstnike hulka tõusis ta, kui teda kutsuti Baieri hertsogi õukonda Münchenisse, kus ta veetis suure osa oma elust ja oli õukonna kapellmeisterina hinnatud nii kirikumuusika kui ka ilmalike teoste looja.
Muusikaline stiil ja teosed
Lassus oli erakordselt viljakas helilooja: talle omistatakse ligikaudu 2 000 teost, mis hõlmavad väga erinevaid žanre. Tema loomingusse kuuluvad
- missad ja motetid (ladina keeles) ning muu kirikumuusika,
- madrigalid ja villanellad (itaalia keeles),
- chanson'id (prantsuse keel) ja saksa lied'id (saksa keel),
- psalmid, penitentsiaalsed laulud ja ilmalikud laulud eri meeleoludega.
Tema muusika iseloomustab meisterlik polüfoonia, selge tekstimõistlikkus ja tonaalne ning kohati isegi kromaatiline värvikus. Lassus oskas ühendada põhja‑euroopa (franco‑flamanni) kontrapunkti rangema tehnika Itaalia ilmaliku väljendusrikkusega, muutes ta nii kirikliku kui ka ilmaliku repertuaari mõjukaks uuendajaks. Ühe kuulsama ja tehniliselt eripärasema teosena tuuakse tihti esile Prophetiae Sibyllarum, kus on tunda julgeid harmoonilisi eksperimente.
Positsioon ja pärand
Orlande de Lassus oli oma eluajal Euroopas väga kuulus ja austatud. Ta teenis kaua Müncheni õukonda ning tema teosed levisid ulatuslikult trükis ja käsikirjas üle kontinendi. Tema looming on mõjutanud nii kaasaja heliloojaid kui ka hilisemat muusikalist arengut, sest ta oskas siduda traditsioonilise polüfoonia uute väljendusvõimalustega.
Tänapäeval jääb Lassus renessansi üheks tähtsaimaks figuuriks: tema motetid ja madrigalid on püsiv osa vokalansamblite repertuaarist, tema teoseid uuritakse ja salvestatakse laialdaselt ning neid peetakse oluliseks sillaks kesk- ja varauusaja muusikaliste stiilide vahel.
Orlande de Lassus.
Life
Ta sündis Monsis Hainaut' provintsis Madalamaades, mis on enamasti see, mis on tänapäeval Madalmaade ja Belgia lõunaosa. Tema lapsepõlvest teame väga vähe. On olemas lugu, et kui ta oli kooripoiss, rööviti ta kolm korda teise kiriku poolt, kes tahtis teda oma kooris laulma panna, sest tal oli ilus hääl. Selle loo tõesuse kohta puuduvad tõendid. Kaheteistkümneaastaselt lahkus ta oma kodumaalt ja läks Sitsiiliasse Mantuasse, hiljem Itaaliasse Milanosse ja seejärel Napoli, kus ta töötas kuni 1550. aastate alguseni. Seejärel siirdus ta Rooma, kus ta töötas Toscana suurhertsogile, kellel oli seal suur majapidamine. Aastal 1553 sai temast Rooma Basilica di San Giovanni in Laterano maestro di cappella. See oli suurepärane ametikoht vaid 21-aastase mehe jaoks. Siiski jäi ta sinna vaid aastaks. Hiljem, 1555. aastal, võttis Palestrina selle ametikoha vastu. Lassus lahkus Roomast, et minna koju Madalamaale oma haigete vanemate juurde, kuid selleks ajaks, kui ta koju jõudis, olid nad mõlemad surnud.
Me ei ole kindlad, mida ta selle aja ja 1554. aasta vahel tegi. Ta võis minna Prantsusmaale ja Inglismaale. Aastal 1555 naasis ta Madalamaale ja lasi Antwerpenis välja anda mõned oma esimesed teosed. Aastal 1556 liitus ta Baieri hertsog Albert V õukonnaga, kes oli väga huvitatud muusikast ja püüdis muuta oma riigi muusika sama heaks kui Itaalia muusika. Lassus oli üks paljudest seal töötanud hollandlastest ja kaugelt kõige kuulsam. Tundub, et ta oli Münchenis õnnelik ja jäi sinna elama. 1558. aastal abiellus ta hertsoginna teenijatütrega; neil sündis kaks poega, kellest mõlemast said heliloojad. Aastaks 1563 oli Lassus saanud maestro di cappella'ks. Ta jäi sinna oma elu lõpuni, kuigi mitmed teised kuningad ja aristokraadid pakkusid talle tööd teistes kohtades. Tal oli palju autasusid, sealhulgas sai ta paavsti poolt rüütliks.
1590. aastal hakkas tema tervis halvenema. 1594. aastal otsustas tema tööandja, et Lassuse palkamine läheb talle liiga kalliks maksma, nii et ta kirjutas talle kirja, milles teatas, et ta on vallandatud (et tal ei ole enam tööd). Lassus ei näinud seda kirja kunagi, sest veel samal päeval suri ta.
Tema muusika
Lassus komponeeris palju kirikumuusikat. Ta pidi komponeerima missasid hommikuste ja õhtuste jumalateenistuste jaoks. Paljud neist on paroodilised missad, mis tähendab, et nende aluseks olid teiste kompositsioonide meloodiad. Teised olid mõjutatud Veneetsia heliloojatelt.
Ta kirjutas palju motette, mida tõenäoliselt lauldi ka jumalateenistustel. Mõnes neist motettidest ilmutab ta huumorimeelt. Näiteks üks tema motettidest teeb nalja kehvade lauljate üle: muusika peatub ja algab ning torkab. See oli omamoodi muusikaline nali. Mõnikord pidi ta kirjutama muusikat eriliste sündmuste jaoks. Ta oli käinud mitu korda Itaalias ja õppinud itaalia polüfoonilise muusika kirjutamise viisi.
Lassus kirjutas ka palju laule nii prantsuse keeles (chansons) kui ka saksa keeles (Lieder). Ta kirjutas ka madrigale. Ta kirjutas isegi joogilaule.
Ta ei ole kunagi kirjutanud midagi, mis oleks puhtalt instrumentaalmuusika.
Orland di Lassus (Roland de Lattre). (Idealiseeritud portree).
Otsige