Cipriano de Rore
Cipriano de Rore (sündinud 1515 või 1516 Ronse'is, Flandrias; surnud 1565. aasta septembris Parmas) oli renessansiajastul elanud helilooja. Ta oli flaamlane, kuid veetis kogu oma täiskasvanuelu Itaalias. Nimi de Rore on tõeline flaami nimi, mitte itaaliapäraseks muudetud nimi. Ta oli üks tähtsamaid madrigalide heliloojaid 16. sajandil.
Life
Rore'i varasest elust on väga vähe teada. Ta sündis väikeses linnas nimega Ronse (Renaix) tänapäeva Belgias. Võimalik, et ta sai muusikatunde Antwerpenis. Arvatakse, et Parma Margareta võttis ta 1533. aastal ühe oma teenijana Itaaliasse. Margaret, kes oli Karl V. illegaalne tütar, oli väga rikas ja abiellus Medici perekonda. Rore jätkas ilmselt Itaalias muusika õppimist.
Oma muusikaväljaannetes nimetatakse de Rore'i Adrian Willaert'i "õpilaseks". Me ei tea, kas see tähendab, et ta sai Willaertilt tunde või lihtsalt õppis Willaerti muusikat uurides komponeerima. Tema esimene madrigaalide raamat ilmus 1542. aastal, seejärel ilmus kaks motettide raamatut.
1546. aastal läks Rore Ferrarasse, kus ta oli maestro di cappella (koorijuht) Ta kirjutas Ferraras palju muusikat. Ta töötas hertsog Ercole II d'Este heaks. Ta kirjutas missasid, motette, šansoone ja palju madrigale, millest mõned käsitlesid Ferrara õukonnas toimuvat. Hertsog andis talle tähtsa autasu. Rore kirjutas muusikat ka Münchenis elanud Albrecht V Baieri jaoks.
Ta jättis oma töö Ferraras ja läks tagasi Flandriasse, kus ta leidis, et tema kodulinn Ronse oli sõjas hävitatud. Ta läks tagasi Ferrarasse, kuid ei saanud oma vana töökohta tagasi. Pärast järjekordset Flandrias käimist naasis ta Itaaliasse ja sai tööd Parmas, kuid sealne muusika ei olnud väga hea. Lühikest aega oli tal väga tähtis töö maestro di cappella Püha Markuse kirikus. Adrian Willaert oli just surnud. Kuid Rore pidas seda ametit vaid aasta, naasis 1564. aastal Parmasse ja suri seal järgmisel aastal.
Teosed ja mõju
Rore on kõige paremini tuntud oma itaalia madrigalide poolest, kuid ta kirjutas ka palju kirikumuusikat, sealhulgas missasid ja motette. Ta õppis Josquini muusikat õppides. Tema madrigalid põhinevad Willaerti stiilil. Talle meeldis kirjutada tihedat kontrapunkti ja panna hääled üksteist palju imiteerima. Enamik tema seatud sõnadest olid tõsised sõnad, mitte kergekaalulised ja lõbusad. Ta kasutas sageli kromaatikat. Ta arendas oma muusikalist stiili palju oma eluajal. Tema muusika oli väga oluline itaalia madrigali arengus ja viis tee Monteverdi madrigalideni.
