Carlo Gesualdo

Life

Gesualdo pärines aristokraatlikust perekonnast. Ta sündis tõenäoliselt Venosas, kuid me ei tea peaaegu midagi tema varasest elust. Me teame, et ta oli väiksena väga huvitatud muusikast ja tundis väga vähe huvi kõige muu vastu. Ta mängis luuti, klavessiini ja kitarri.

Mõrvad

1586. aastal abiellus Gesualdo oma esimese nõbu Donna Maria d'Avalosega, kes oli Pescara markii tütar. Kaks aastat hiljem algas tal armulugu Andria hertsogi Fabrizio Carafaga. Kaks aastat ei teadnud tema abikaasa tema armulisest suhtest midagi. Siis tuli ta ühel päeval ootamatult oma paleesse tagasi (ta võis aimata, et midagi on toimumas) ja leidis nad armastamas. Ta mõrvas nad mõlemad nende voodis. Seejärel jättis ta nende surnukehad palee ette, et kõik saaksid neid näha. Tol ajal Itaalias ei saanud aadlimeest arreteerida ega karistada. Keegi võis siiski tahta teda kättemaksuks tappa, mistõttu ta põgenes Gesualdo linna, kus tal oli loss.

Paljud inimesed kuulsid mõrvadest. Kuulsad luuletajad nagu Tasso kirjutasid sellest luuletusi. Gesualdo arreteerimiseks ei tehtud siiski midagi. Mõned inimesed rääkisid tollal, et ta mõrvas ka ühe Maria lapse, sest arvas, et ta ei pruugi olla selle isa. Teised inimesed ütlesid isegi, et ta mõrvas oma ämma, kui too tuli ja tahtis teda kättemaksuks tappa, kuid me ei tea, kas see oli tõsi.

Ferrara aastad

1594. aastal läks Gesualdo Ferrara linna, mis oli kuulus muusikast, mida komponeerisid kaasaegsed heliloojad, kes eksperimenteerisid uute ideedega. Ta veetis seal kaks aastat ja kirjutas oma esimese madrigaliteose. Seal abiellus ta teise naisega, kes oli hertsog Alfonso II d'Este vennatütar. Paar kolis 1597. aastal tagasi Gesualdosse.

Tagasipöördumine Gesualdosse ja viimased aastad

Pärast seda, kui ta 1597. aastal Ferrarast oma Gesualdo lossi naasis, püüdis ta muuta linna kuulsaks muusikaga. Ta kutsus mõned Itaalia kuulsaimad muusikud enda juurde tööle. Kuna ta oli väga rikas, võis ta seda endale lubada. Kuid musitseerimine toimus ainult tema lossis (trükkimine koos Giovanni Giacomo Carlinoga). Gesualdo veetis oma viimased eluaastad tegemata midagi muud kui muusikat. Ta ei lahkunud peaaegu kunagi oma lossist.

Gesualdo uus abielu ei olnud õnnelik. Tema naine ütles, et mees on julm ja üritas temast lahutada. Ta veetis palju aega lossist eemal ja kirjutas talle vihaseid kirju.

Elu lõpul kannatas ta depressiooni ja hullumeelsuse all. Me ei tea, kas see oli tingitud sellest, et ta tundis end mõrtsukana halvasti, kuid tõenäoliselt tundis ta end tõesti süüdi. Ta lasi sageli oma teenijatel teda lüüa. Ta kirjutas ka väga kummalisi kirju kardinalile, milles palus tal saata talle osa oma surnud onu luustikust, sest ta arvas, et need jäänused muudavad teda paremaks.

Gesualdo suri üksi oma lossis. Kabel, kuhu ta maeti, hävis 1688. aasta maavärinas. Taasehitatud kirikus on endiselt hauaplaat.

Tema muusika

Meie arvates on tõenäoline, et Gesualdo tundis kogu oma elu jooksul hirmsasti süütunnet oma sooritatud mõrvade pärast ja need süütunned on kuulda tema muusikas. Tema madrigalide sõnad on sageli väga emotsionaalsed: need räägivad "armastusest", "valust", "surmast", "ekstaasist", "agooniast". Muidugi on ka teised madrigaliheliloojad selliseid sõnu kasutanud, kuid Gesualdo muusika on tõesti äärmuslik. See on sageli metsikult kromaatiline. Teised heliloojad ei kopeerinud tema stiili.

Ta kirjutas nii vaimulikke (religioosseid) kui ka ilmalikke (mitte-religioosseid) laule ning mõningaid pillimuusikaid. Tema kõige kuulsamad teosed on tema kuus avaldatud madrigaaliraamatut (aastatel 1594-1611) ning tema Tenebrae Responsories, mis on väga sarnased madrigalidele, kuid kasutavad teksti Kristuse ristisurma kohta käivast passiooniloos.