See artikkel räägib heliloojast; Itaalia linna kohta vt Gesualdo.

Carlo Gesualdo, tuntud kui Gesualdo da Venosa (sündinud tõenäoliselt 8. märtsil 1566; surnud 8. septembril 1613), Venosa vürst ja Conza krahv, oli itaalia muusikakomponist, luteerija ja mõrvar. Ta elas renessansiaja lõpul. Ta on kuulus oma kaunilt ekspressiivsete madrigalide poolest, mis on kirjutatud väga kromaatilises stiilis (kasutades palju terasid ja diagonaale). Teda mäletatakse ka kohutava mõrva toimepanemise eest.

Elulugu

Carlo Gesualdo sündis aristokraatlikus perekonnas ja päris noorelt tiitli ja varanduse. Ta sai muusikalise hariduse ning kokkupuude tollaste Itaalia keskustega – eriti Neapoli ja Ferrara ümbrusega – mõjutas tema stiili. Gesualdo abiellus noorukina, kuid tema isiklik elu sai pöörde 1590. aastal, kui ta mõrvas oma esimese naise Maria d'Avalose ja tema armukese, Don Fabrizio Carafa, pärast nende avastatud suhet. Tegemist oli julma ja avaliku vägiteoga, mis jääb tema elu kõige tuntumaks ja skandaalsemaks sündmuseks.

Pärast mõrva ei saanud Gesualdo pikaajalist karistust: tema aadelliku seisus ning tollased sotsiaalsed ja õiguslikud olud aitasid tal vältida tavapärast kohtulikku karistust. Mõned allikad näitavad, et ta sai mingil kujul amnestiaks või jäi suhteliselt karistuseta. Pärast neid juhtumeid ta abiellus uuesti – tema teine naine oli Eleonora d’Este, kes kuulus tuntud Este dünastiasse; see sidus teda Ferrara muusikalise õhkkonnaga. Suurem osa tema hilisemast elust möödus sundinud eraldatult, peamiselt oma lossi valdustes, kus ta jätkas komponistina tegutsemist.

Muusikaline looming

Gesualdo looming eristub tugeva emotsionaalse väljendusrikkuse ja harukordse harmoonilise julguse poolest. Tema madrigalid on tihti väga dramaatilised, iseloomustatud tugeva kromaatilisuse ja ootamatute dissonantside ning nootide järjestuste (modulatsioonide) kasutusega, mis rõhutavad teksti tähendust ja meeleolu. Ta kasutas jõulist sõnasära (word painting) ja hetkekaupa muutuvaid tonaalsusi, mis olid oma ajastu kontekstis erakordsed.

Lisaks ilmalikele madrigalidele kirjutas ta ka sakraalmuusikat, eriti tuntud on tema hilisemad Tenebrae-responsoriumid (pühakirjalised palved ja motetid) ja muud pühateosed. Tema viimased vihikud näitavad ühtlasi kunstniklikku küpsust ja helikeele otsingulist suunda, kus renessansi tehnika põimub juba varajase baroki väljendusviisidega.

Stiil ja pärand

Gesualdo muusika mõju ilmneb hilisemas muusikaloos eelkõige tema harmooniliste riskide ja ekspressiivsete võtetena. Kuigi tema tehnika oli paljudele kaasajal arusaamatu või vastuoluline, on tänapäeval tema lood kõrgelt hinnatud just oma julge harmoonilise keele ja tekstikeskse väljenduse pärast. 20. sajandil toimunud huvi varajase muusika ning uuemate interpreteerivate seansside järele tõi tema teosed taas tähelepanu keskmesse – salvestused ja kontserdid on aidanud tema muusikalist pärandit laiemalt tutvustada.

Vaidlused ja legendid

Gesualdo isiku ja tegude ümber on tekkinud palju legende, mõnigi neist liialdatud või vastuoluline. Arvatakse, et ta oli vihane ja vaevatud hingega inimene, kes põdes meeleoluhäireid ja käitus vahel enesekeskelt. Samas on ajaloolased hoiatatud vahet teha dokumenteeritud faktide ja romantiliste või sensatsiooniliste jutustuste vahel. Tema kuulsus "mõrvari-heliloojana" on jätnud tumeda varju tema muusikalisele saavutusele, kuid just see vastuolu on osaliselt põhjuseks, miks tema elu ja looming püsivad avalikus huviorbiidis.

Järeldus

Carlo Gesualdo jääb muusikaloos murranguliseks figuraaks: tema helikeel ja intensiivne ilmekus tegid temast ühe renessansi eriskummalisemaid ja uuenduslikumaid heliloojaid. Samal ajal varjutab tema nimi ka traagiline ja vägivaldne minevik, mis on andnud tema eluloole ja loomingu tõlgendustele hulgaliselt psühholoogilisi ja kultuurilisi tõlgendusi. Tänapäeval kuuluvad tema teosed paljude varajase muusika ansamblite repertuaari ning jätkavad publiku ja teadlaste huvi äratamist.