Guillaume Dufay — vararenaissance'i prantsuse‑flamandi helilooja (u. 1397–1474)

Tema testamendi järgi tundub, et ta sündis tõenäoliselt Beerselis, mis asub Brüsseli lähedal tänapäeva Belgias. Ta oli tundmatu preestri ja Marie Du Fayt nimelise naise ebaseaduslik laps. Kui ta oli väike, kolis Dufay koos emaga Cambraisse, kus nad elasid ühe sugulase juures, kes oli sealse katedraali kanoonik. Dufay näitas peagi üles muusikalist annet ja sai katedraalis muusikahariduse. Ta laulis sealses kooris. Kui ta oli alles 16-aastane, sai ta Cambrai lähedal kaplani ametikoha. Ta sõitis Konstanzisse kohtumisele.

Alates novembrist 1418 kuni 1420 oli ta Cambrai katedraali alamdiakon. 1420. aastal lahkus ta taas Cambraist ja töötas Itaalias Riminis ühe rikka perekonna juures. 1424. aastal naasis ta Cambraisse, sest sugulane, kelle majas tema ema elas, oli haige. Pärast sugulase surma läks ta tagasi Itaaliasse. Ta töötas Bolognas ühe kardinali juures. Temast sai diakon ja seejärel preester.

Kui kardinal pidi 1428. aastal Bolognast lahkuma, läks Dufay Rooma, et töötada paavsti heaks. Temast sai paavstliku koori liige. Aastal 1434 sai ta Savoia maistre de chappelle'ks. Ta näib olevat Roomas lahkunud, kui paavstlikul kooril tekkisid rahaprobleemid. Ometi oli ta 1435. aastal taas paavstliku koori teenistuses, kuid seekord Firenzes. 1436. aastal kirjutas Dufay piduliku moteti "Nuper rosarum flores", mis on üks tema kuulsamaid kompositsioone ja mida lauldi Brunelleschi katedraali kuppli pühitsemisel Firenzes.

Sel perioodil algas ka Dufay pikaajaline koostöö Ferrara d'Este perekonnaga, kes olid renessansi tähtsamaid muusikapatroonid. Ta võis nendega tutvuda oma esimese Itaalias viibimise ajal. Rimini ei olnud Ferrarast kaugel ja ta veetis aega mõlemas linnas, kus ta sai rahalist toetust.

Sel ajal jätkusid vaidlused paavsti ja Baseli kirikukogu vahel. Dufay arvas, et võib jääda ilma töökohast, ja läks tagasi Cambraisse. Selleks, et saada Cambrais kanoonikuks, oli tal vaja juriidilist kraadi, mille ta sai 1437. aastal; 1436. aastal võis ta õppida Torino ülikoolis. Üks esimesi dokumente, milles teda Cambrais mainitakse, on dateeritud 27. detsembriga 1440, kui talle anti 36 partiid veini Püha Johannese püha puhul. Me ei tea, kui kaua ta seda jõi.

Dufay viibis 1440. aastatel Cambrais. Samal ajal oli ta ka Burgundia hertsogi teenistuses. Cambrais olles töötas ta koos Nicolas Grenoniga katedraali noodikogu täieliku uuendamise kallal. See tähendas, et ta pidi kirjutama suure kogumi polüfoonilist muusikat jumalateenistuste jaoks. Ta töötas ka katedraali administratsioonis. 1444. aastal suri tema ema, kes maeti katedraali; 1445. aastal kolis Dufay selle inimese majja, kes oli vahetult enne seda olnud kanoonik. Seda kodu säilitas ta kogu oma ülejäänud elu, kuigi ta veetis veel kuus aastat Itaalias, kus ta kirjutas palju oma kompositsioone. Kui ta uuesti Cambraisse naasis, määrati ta katedraali kanoonikuks. Ta oli selleks ajaks Euroopa kuulsaim helilooja. Ta komponeeris sageli muusikat Burgundia õukonnale ja kohtus paljude nooremate, kuulsaks saavate heliloojatega, nagu Busnois, Ockeghem, Tinctoris ja Loyset Compère. Sel perioodil kirjutas Dufay tõenäoliselt oma messi, mis põhineb laulul "L'homme armé", samuti samale laulule põhineva šansooni. Võib-olla kirjutas ta selle siis, kui Filippus Hea kutsus üles uuele ristisõjale türklaste vastu, kes olid hiljuti Konstantinoopoli vallutanud. Samuti kirjutas ta umbes 1460. aasta paiku Requiem-messi, mis on kadunud.

Pärast mitmenädalast haigust suri Dufay 27. novembril 1474. Ta oli palunud, et tema surma puhul lauldaks tema motett "Ave regina celorum", mille mõne osa vahel oleks loetud armu palveid, kuid selleks ei olnud piisavalt aega, nii et seda oleks saanud korraldada, mistõttu seda lauldi hoopis tema matustel. Dufay maeti Cambrai katedraali Püha Etienne'i kabelisse; tema portree oli graveeritud tema hauakivile. Hilisematel aastatel katedraal hävis ja hauakivi läks kaduma, kuid see leiti 1859. aastal (seda kasutati kaevu katmiseks) ja on nüüd Lille'i Palais des Beaux Arts'i muuseumis.

Dufay muusikat esitati kogu Euroopas. Inimesed, kes tahtsid tema muusikat esitada, pidid selle käsitsi välja kirjutama. Noodiprintimist ei olnud tol ajal veel olemas.

Dufay kirjutas kirikumuusikat, sealhulgas missasid, motetid, magnifikaadid, hümnid, lihtsad laulude seaded ja antifoonid. Tema ilmaliku (mitte-religioosse) muusika hulka kuuluvad rondeaux'd, ballaadid, virelais'd ja mõned muud šansoni liigid. Tema kompositsioonistiil pani aluse järgmistele renessansiajastu heliloojate põlvkondadele. Mõned tema tehnikad olid vanamoodsad. Ta kasutas oma motettides isorütme, mis olid populaarsed keskaegses muusikas. Ta kasutas laulude harmoneerimise viisi, mis sai tuntuks kui fauxbourdon. Ta oli populaarne, sest ta oskas kirjutada meloodiaid, mida oli ilus laulda.