Ökosüsteemiteenused – määratlus, majanduslik väärtus ja tähtsus

Ökosüsteemiteenused: määratlus, nende majanduslik väärtus ja ühiskondlik tähtsus — miks loodus on meie suurim vara ja majanduse alus.

Looduse teenused on termin, mis tähistab viise, kuidas loodus inimesele kasu toob. Tegu on nii otseste kui ka kaudsete hüvedega, mille hulka kuuluvad toidu ja vee varustus, kliima reguleerimine, tolmeldamine, pinnase säilitamine ning kultuurilised, rekreatsioonilised ja esteetilised väärtused. Need teenused ei ole alati turul rahaliselt hinnatud, kuid mõjutavad otseselt inimeste heaolu ja majandustegevust. Robert Costanza ja teised looduskapitali teoreetikud analüüsisid 1990. aastatel looduse teenuseid inimkonnale, püüdes neile anda ühikuline majanduslik tähendus.

Mida mõistetakse ökosüsteemiteenuste all

Ökosüsteemiteenused jagunevad tavaliselt neljaks suuremaks rühmaks:

• Varustavad teenused (provisioning) – näiteks toit, joogivesi, ravimtaimed, toorained;
• Reguleerivad teenused (regulating) – kliima reguleerimine, süsiniku sidumine, veepuhastus, tolmeldamine, üleujutuste leevendamine;
• Kultuurilised teenused (cultural) – vaba aja veetmine, esteetiline väärtus, vaimne ja kultuuriline tähendus;
• Toetavad teenused (supporting) – pinnase teke, toitainete ringlus, elupaikade säilitamine, mis võimaldavad teisi teenuseid eksisteerida.

Majanduslik väärtustamine ja Costanza uuring

Nende seitsmeteistkümne teenuse majanduslik panus on arvutuste kohaselt umbes 33 triljonit USA dollarit aastas, mis on suurem kui kogu inimmajanduse tegevus, mis oli 1990ndate lõpu hinnangute kohaselt umbes 25 triljonit USA dollarit. Costanza ja kaasautorid põhinesid oma hinnangutes teenuste asendamise hinnangulistel kuludel ning võrreldi neid samaväärsete, inimeste poolt toodetavate teenustega. See arvutus tõi esile selge punkti: inimkond ei saa jätkusuutlikult areneda ilma ökosüsteemiteenusteta ja nende kaotuse majanduslikud tagajärjed võivad olla väga suured.

Hindamismeetodid

Ökosüsteemiteenuste majanduslikku väärtust hinnatakse mitmete meetoditega, millest levinumad on:

• turuhindade ja asenduskulude analüüs;
• heuristilised meetodid nagu asenduskulu (replacement cost) ja taastamiskulu (restoration cost);
• valikust sõltuvuse meetodid (contingent valuation) ja valmisolek-maksma (willingness-to-pay) uuringud;
• hedooniline hindamine (nt kinnisvara hind mõjutatuna looduse lähedusest);
• reisikulud (travel cost) ja kasulikkuse funktsioonide modelleerimine rekreatsiooni väärtuse hindamiseks;
• öko-süsteemiteenuste kaardistamine ja ruumiline modelleerimine poliitiliste otsuste toetamiseks.

Piirangud ja kriitika

Hoolimata väärtuslike tähelepanekute tegemisest on ökosüsteemiteenuste rahalisel hindamisel mitmeid piiranguid:

• metoodilised probleemid – topeltarvestuse oht, keeruline põhjus-tagajärg seoste modelleerimine, hinnangute ebakindlus;
• eetilised küsimused – looduse väärtustamine üksnes rahas võib jätta tähelepanuta mitterahalised ja kultuurilised väärtused;
• skaala- ja ruumiprobleemid – lokaalsete teenuste väärtus võib erineda globaalsetest hinnangutest;
• asendatavuse eeldused – mõned teenused ei ole inimtegevusega realistlikult asendatavad;
• poliitiline tõlgendatavus – rahaline number ei taga automaatselt poliitilist tegutsemist, kuna otsused sõltuvad ka huvidest, institutsioonidest ja võimusuhetest.

Mõju poliitikale ja tänapäevased rakendused

Algne Costanza jt analüüs ei tekitanud kohe suurt muutust valitsuse poliitikale ega olnud otseselt määravaks jõuks WTO, IMFi või G8 majandus- ja kaubanduspoliitikale. Küll aga on nende ideed mõjutanud teadus- ja poliitikakeskkonda pikas perspektiivis: tekkisid initsiatiivid ja raamistikud nagu looduskapitalikontod, TEEB (The Economics of Ecosystems and Biodiversity), ÜRO süsteemi keskkonna- ja majandusaruandluse arengud (nt SEEA EEA) ning ettevõtete ja omavalitsuste poolt kasutatavad lähenemised (nt Natural Capital Protocol, Payment for Ecosystem Services).

Miks ökosüsteemiteenused on olulised igapäevases otsustusprotsessis

Arvestades ökosüsteemiteenuste rolli saab neid teadmisi rakendada praktiliselt:

• planeerimisel ja maakasutuse otsustes, et vältida teenuste kadumist (nt märgalade kaitse üleujutuste leevendamiseks);
• maa- ja veeväetuse poliitikates, et säilitada tolmeldajad ja pinnase elujõulisus;
• ettevõtete riskihindamises, kus looduse teenuste vähenemine võib ohustada tarneahelaid;
• rahvusvahelistes kliima- ja looduskaitse algatustes, kus väärtustamine aitab motiveerida investeeringuid taastamisse ja kaitsemeetmetesse.

Soovitused otsustajatele

• integreerida looduskapital ja ökosüsteemiteenused majandusarvestusse ja planeerimisotsustesse;
• kasutada mitmekülgseid hindamismeetodeid ja arvestada mitte-rahaliste väärtustega;
• rakendada ruumilist kaardistamist ja osaluspõhiseid hindamisi, et arvesse võtta kohalike kogukondade väärtusi ja teadmisi;
• toetada poliitikaid, mis säilitavad ja taastavad teenuseid pakkuvaid ökosüsteeme (nt märgalade taastamine, metsade säästlik majandamine, linnahaljastuse edendamine).

Lühidalt: ökosüsteemiteenuste mõistmine ja arvestamine ei ole ainult akadeemiline harjutus — see on praktiline vahend, mis aitab paremini hallata riske, kaitsta inimeste heaolu ja kujundada säästvamat majandust. Costanza jt panus oli selle teema tuntust suurendav algus, millel on olnud ja on jätkuvalt oluline mõju nii teaduslikule diskursusele kui ka praktikale, kuigi poliitiline mõju sõltub riikide ja institutsioonide valmisolekust neid väärtusi tegelikult arvesse võtta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on "Nature'i teenuste" määratlus?

K: Kes analüüsis 1990. aastatel looduse teenuseid inimkonnale?

K: Milline oli nende arvutuste kohaselt seitsmeteistkümne analüüsitud teenuse majanduslik panus?

K: Millise võrdluse tegid looduskapitali teoreetikud loodusteenuste majandusliku kasu arvutamisel?

K: Mida selgitab loodusteenuste majandusliku kasu arvutamine?

K: Millest lähtub looduskapitali teooria?

K: Kas loodusteenuste majanduslikku kasu käsitlev uuring mõjutas oluliselt valitsuse poliitikat, WTO, IMFi või G8 majandus- ja kaubanduspoliitikat?

Otsing