Neotroopika – Lõuna- ja Kesk-Ameerika ökosoon ja vihmametsad
Biogeograafia kontekstis tähendab neotroopiline või neotroopiline üks maailma kaheksast maismaa-ökosoonist. See mõiste kirjeldab suurt geograafilist piirkonda, millel on omapäraneloomastik ja taimestik ning ühised evolutsioonilised ajalugu ja ekologilised tingimused.
See ökosoon hõlmab Lõuna- ja Kesk-Ameerikat, Mehhiko madalikke, Kariibi mere saari ja Florida lõunaosa, sest neis piirkondades on palju ühiseid taime- ja loomarühmi. Neotroopika ulatus on seega väga mitmekesine, hõlmates nii madalikke ja rannikualasid kui ka kõrgeid Andide mäestikke.
Mõnikord kasutatakse seda Lõuna-Ameerika troopilise ala sünonüümina, kuigi ökosoon hõlmab ka Lõuna-Ameerika lõunapoolset parasvöötme piirkonda. Selle looma- ja taimestik erineb lähiarktikast (Põhja-Ameerikast), sest need kaks kontinenti on üksteisest pikalt eraldatud. Panama poolsaare moodustumine ühendas kaks mandrit 2–3 miljonit aastat tagasi, mille järel toimus oluline liigivahetus ja migratsioon (nn Great American Biotic Interchange).
Piirid ja peamised maastikud
Neotroopika hõlmab mitmesuguseid elupaiku ja ökoregioone. Peamised maastikutüübid on:
- Troopilised vihmametsad — laialt levinud, näiteks Amazonase vihmametsad, mis on maailma suurim ja üks kõige liigirohkemaid metsi.
- Andide mäestikud — suure endeemika ja kõrguste vaheldumise tõttu evolutsiooniliselt tähtsad piirkonnad.
- Atlandi metsad (Mata Atlântica) — Brasiilia idarannikul; tugevasti killustatud ja ohustatud, ent väga liigirikkad.
- Savannad ja stepid — nt Cerrado Brasiilias, olulised kõrge taimeliikide mitmekesisuse ning ainulaadsete kohastumistega.
- Märgalad ja pantanaalid — nt Pantanal on üks maailma suurimaid siseveekogusid ja veeelustiku reservuaar.
- Kliimakõrgustike laias spektris — alates troopilistest rannikualadest kuni temperatuursema kliimani Lõuna-Ameerika lõunaosas.
Bioloogiline mitmekesisus
Neotroopikas leidub rohkem troopilisi vihmametsi kui mis tahes teises ökosüsteemis. Need ulatuvad Mehhiko lõunaosast läbi Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika põhjaosa kuni Brasiilia lõunaosani ning hõlmavad ka Amazonase vihmametsi. Need vihmametsade ökoregioonid on üks tähtsamaid bioloogilise mitmekesisuse varusid Maal. Laiaulatuslik metsade hävitamine 20. sajandi lõpus on seda mitmekesisust teataval määral vähendanud.
Neotroopikas elab erakordselt palju liike: rohkelt roomajaid ja kahepaikseid (sh paljud ohustatud lootilised ja isoleeritud liigid), rikkalik lindude fauna (araadid, kolibid jt), imetajate mitmekesisus (sasikad, ahvid, suured kiskjad nagu jaguaarid) ning tohutud putukate ja taimeliikide hulgad. Paljud liigid on piirkonnale omased (endeemsed) — seda eriti Andide ja Boliivia, Ecuadori ning Brasiilia erinevates ökoregioonides.
Ajalooline ja evolutsiooniline tähtsus
Neotroopika pikaajaline geograafiline isolatsioon ja hilisem ühendumine Põhja-Ameerikaga on kujundanud selle rikkalikku liigikoostist. Panama väina tekkimine võimaldas liikide rännet mõlemas suunas, mis mõjutas nii liigidistributsioone kui ka evolutsioonilisi suhteid. Lisaks on Andide kiire mäestikukõrgustumine loonud uusi öko‑nischede ja soodustanud liigi‑erinemist.
Peamised ohud
- Laiaulatuslik metsaraie ja maa kasutuse muutmine põllumajanduseks (nt soja, karjakasvatus).
- Kaevandamine, nafta- ja gaasiprojektid ning toitainete vool, mis kahjustavad elupaiku.
- Sistemaatiline killustatus, mis vähendab geneetilist voolavust ja elupaikade sidusust.
- Kliimamuutused, mis mõjutavad vihmametsade süsiniku tasakaalu, põuda sagedust ja liikide levikut.
- Invasiooniliigid ja ebaseaduslik jahindus, mis ohustavad kohalikke populatsioone.
Kaitse ja jätkusuutlikkus
Neotroopika kaitse hõlmab loodusparke, kaitsealasid, rahvusparke ja bioloogilise mitmekesisuse koridore, kuid nende tõhusus sõltub rahvusvahelisest koostööst, kohalike kogukondade kaasamisest ja jätkusuutlikest majandustavadest. Palju sõltub ka põlisrahvaste õiguste tunnustamisest ja traditsiooniliste elustiilide kaitsmisest, sest nad on sageli parimad looduse hoidjad oma aladel.
Kokkuvõtlikult on neotroopika maailma bioloogilise mitmekesisuse seisukohast ülioluline ökosüsteemide ja liikide kammertuba. Selle säilitamine nõuab teaduspõhist juhtimist, majanduslike stiimulite ümbermõtestamist ning laiapõhjalist poliitilist ja kogukondlikku toetust.
Küsimused ja vastused
K: Mis on neotroopiline biogeograafia kontekstis?
V: Neotroopiline on üks maailma kaheksast maismaa ökovööndist, mis hõlmab Lõuna- ja Kesk-Ameerikat, Mehhiko madalikke, Kariibi mere saari ja Florida lõunaosa.
K: Millised piirkonnad kuuluvad neotroopilisse ökotsooni?
V: Neotroopiline ökotsoon hõlmab Lõuna- ja Kesk-Ameerikat, Mehhiko madalikke, Kariibi mere saari ja Florida lõunaosa.
K: Kas terminit neotroopiline kasutatakse Lõuna-Ameerika troopiliste piirkondade sünonüümina?
V: Neotroopikat kasutatakse mõnikord Lõuna-Ameerika troopiliste alade sünonüümina, kuigi see hõlmab ka Lõuna-Ameerika lõunapoolset parasvöötme piirkonda.
K: Mille poolest erineb neotroopilise piirkonna loomastik ja taimestik lähisugulastest?
V: Neotroopilise piirkonna loomastik ja taimestik erineb lähisarktilisest piirkonnast, sest need kaks kontinenti on olnud pikka aega lahus.
K: Millal ühendas Panama poolsaare moodustumine kaks kontinenti?
V: Panama poolsaare moodustumine ühendas kaks mandrit 2-3 miljonit aastat tagasi.
K: Milline on neotroopilise ökosooni üks märkimisväärne tunnusjoon?
V: Neotroopiline ökosoon hõlmab rohkem troopilisi vihmametsi kui ükski teine ökosoon.
K: Milline on metsade hävitamise mõju neotroopilise ökosüsteemi bioloogilisele mitmekesisusele?
V: Ulatuslik metsade hävitamine 20. sajandi lõpul on vähendanud neotroopilise ökosooni mitmekesisust märkimisväärselt.