Uus Lõuna-Gröönimaa, mida tuntakse ka Morrelli maa nime all, oli Ameerika kapten Benjamin Morrelli poolt registreeritud mere- ja rannikuala, mille ta väitis avastanud oma kuunaril Wasp märtsis 1823. Morrell esitas selle kohta kirjeldused, sealhulgas täpsed koordinaadid ja rannajoone kirjelduse, ning väitis, et purjetas mööda seda rannikuteist enam kui 300 miili (480 km). Tema teade leidis kajastust tollastes merendustraktaatides, sest Weddelli meri on Antarktikas paiknev raskesti ligipääsetav ja jäise navigeerimise tõttu harva uuritud piirkond. Jäämägede tõttu oli seal liiklemine keeruline ning paljud varasemad vaatlusandmed olid ebatäpsed või vastuolulised. Hilisemad ekspeditsioonid 20. sajandi alguses aga näitasid, et Morrelli poolt kirjeldatud maad tegelikult ei olnud.

Varasemad tingimused ja Morrelli maine

Morrelli reisi ajal oli Weddelli mere geograafia ja rannikuala suuresti tundmatu. See tegi tema väite algul usutavaks — avastused ja kirjelduse puudumine andsid ruumi tõlgendustele. Samas tegi Morrelli kirjeldustes selgelt vigu ning tal oli ka maine inimesena, kellele meeldis lugusid vürtsitada. Need kaks asja tegid paljud meremehed ja teadlased tema väite suhtes skeptiliseks: ühel pool tundmatu piirkond ja teisel pool kahtlus vaatluse täpsuses.

Hilisemad otsingud ja tõestus korda

Juunis 1912 jäi Saksa maadeuurija Wilhelm Filchneri laev Deutschland Weddelli merel jääga kinni ning triivis piirkonnas, kus Morrell oli kirjeldanud uut maad. Filchner otsis seda ala põhjalikult, kuid ei leidnud jälgi maismaast. Merepõhja sondeerimine näitas üle 1500 meetri sügavust, mis viitas sellele, et lähikonnas maad ei ole. Kolm aastat hiljem sattus Ernest Shackleton oma laevaga Endurance samasse vette ja kogemused sarnastes tingimustes kinnitasid samuti, et Morrelli kirjeldatud rannikku ei leitud.

Võimalikud selgitused Morrelli eksitusele

  • Navigeerimis- ja positsioonivead: meremeeste positsiooniarvutused olid 19. sajandil tihti ebatäpsed; Morrell võis eksida laeva asukoha määramisel ja kirjeldada vale piirkonna rannikku.
  • Mälu- ja kirjavead: Morrell kirjutas oma raporti muutumatult alles aastaid hiljem, mistõttu üksikasjad võisid olla moonutatud või valesti meeles.
  • Jäämäed ja jääveelised vaated: kaugel asuvad jäämäed või jäävallid võivad päikeses ja ebasoodsates vaatenurkades sarnaneda maalisele rannikule.
  • Miraažid (Fata Morgana): Antarktika atmosfäärilised ilmingud võivad tekitada tugevaid optilisi moonutusi, mis teevad jäämassiivid või õhukerete esinemise rannikuna nähtavaks — viide sellele nähtusele on ka artiklis mainitud miraaž.
  • Tahteviga või sihikindel moonutamine: üks seletus on ka see, et Morrell võis püüda tähelepanu või mainet kasvatada, ehkki tema jutustuses annab ta au oma kaaslasele, hülgekapten Robert Johnsonile, kes olevat seda maad kaks aastat varem märganud.

Teised märkused ja pärand

1843. aastal teatas silmapaistev Briti mereväeuurija James Clark Ross samuti võimalikust maast Morrelli asukoha lähedal, kuid ka see väide ei leidnud lõpuks kinnitust. Aja jooksul jõudsid morfoloogilised kaardid ja atlasid selliseid väidetavaid maid kas kuvada või eemaldada vastavalt uutele avastustele; paljud nn fantoomi- või peegelsaared kaardilt lõpuks kadusid, kui neid ei õnnestunud kinnitada.

Uus Lõuna-Gröönimaa ehk Morrelli maa on nüüd klassikaline näide nn fantoomsaarest: väidetav geograafiline objekt, mis tehti kuulsaks ühe vaatluse kaudu, kuid mida hilisemad ja täpsustatud uurimised ei kinnitanud. Tänapäevane kaardistus, sonar-sondeeringud ja satelliidipildistamine on sellised eksimused paljuski välistanud, kuid need juhtumid tuletavad meelde polaaruurimise algusaegade raskusi ning vajadust andmete hoolika kontrolli järele.