Uus Lõuna-Gröönimaa

Wasp'i teekond, 1822-23

Esimene etapp, juuni 1822 - märts 1823

19. sajandi alguses oli Antarktika geograafia peaaegu täiesti tundmatu, kuid aeg-ajalt oli täheldatud maismaad. Benjamin Morrell purjetas Lõuna-Sandwichi saartele. Morrel määrati 1822. aastal kuunari Wasp komandöriks kaheaastaseks hülgepüügi-, kaubandus- ja uurimisreisiks Antarktika meredes ja Vaikse ookeani lõunaosas. Lisaks hülgepüügikohustustele oli Morrelil, nagu ta ütles, "kaalutlusõigus uute avastuste tegemiseks". Ta tegi ettepaneku kasutada seda kaalutlusõigust Antarktika merede uurimiseks "ja selle väljaselgitamiseks, kas on otstarbekas ... tungida lõunapoolusele". See pidi olema esimene neljast pikast reisist, mis pidi Morrelli suurema osa järgnevast kaheksast aastast merel hoidma, kuigi ta ei külastanud Antarktist pärast esimest reisi uuesti.

Wasp purjetas New Yorgist lõuna poole 22. juunil 1822. Oktoobri lõpus jõudis ta Falklandi saartele, mille järel Morrell veetis 16 päeva olematute Aurora saarte viljatu otsimisega, enne kui suundus Lõuna-Georgiale, kus laev 20. novembril ankrusse jäi. Morrell märgib oma aruandes vääralt selle ankrukoha asukoha, paigutades selle avamerele umbes 60 miili (97 km) kaugusele saare rannikust edelasse. Seejärel suundus Wasp ida poole, et otsida hülgeid. Morrelli andmetel jõudis laev 6. detsembril kaugele Bouvet' saarele. Ta leidis selle raskesti ligipääsetava saare ilma ilmsete raskusteta. Ajaloolane H. R. Mill märgib, et Morrelli kirjeldus saare füüsilistest omadustest jätab mainimata saare kõige erilisema tunnuse - seda katab alaline jääkate. Morrell üritas seejärel laeva lõuna poole viia. Ta jõudis umbes 60° lõunalaiust ja otsustas pöörduda kirdesse, Kergueleni saarte poole, kus ta 31. detsembril ankrusse jäi.

Pärast mitmepäevast uurimisretke ja ilmselgelt tulusat pitsitamist lahkus Wasp 11. jaanuaril 1823 Kerguelensist, purjetades lõuna ja ida suunas, et 1. veebruaril registreerida oma kaugim idapunkt 64°52'S, 118°27'E. Sellest punktist otsustas Morrell enda andmetel kasutada ära tugevaid idatuuleid ja suundus kiiresti lääne suunas tagasi Greenwichi meridiaanile 0°. Tema aruanne ei sisalda palju üksikasju, kuid näitab, et 23 päevaga läbiti üle 3500 miili (5600 km) pikkune vahemaa. Selle väite usaldusväärsus, et ta on nii kiiresti ja otse sõitnud jääga saastunud vetes, on laialdaselt vaidlustatud, eriti kuna Morrell nimetab reisi ajal lõunapoolseid laiusi, mis hiljem osutusid vähemalt 100 miili sügavamal tollal avastamata Antarktika mandriosas. 28. veebruaril jõudis Wasp Lõuna-Sandwichi saartel asuvale Candlemase saarele. Pärast paari päeva kestnud kütuse otsinguid laeva ahjude toitmiseks Wasp sõitis 6. märtsil lõuna poole, piirkonda, mida hiljem nimetati Weddelli mereks. Kuna meri oli märkimisväärselt jäävaba, liikus Morrell edasi kuni 70°14'S, enne kui ta 14. märtsil pöördus loodesse. Morrelli sõnul oli selle taganemise põhjuseks laeva kütusepuudus; vastasel juhul oleks ta oma väitel võinud nendes avatud vetes viia laeva 85° või võib-olla isegi poolusele. Need sõnad on väga sarnased nendega, mida kasutas Briti maadeuurija James Weddell, et kirjeldada oma kogemusi samas piirkonnas kuu aega varem. See on pannud ajaloolased arvama, et Morrel võis selle lõigu kopeerida Weddeli omast.

Maa nägemine

Järgmisel päeval, 15. märtsil kell 14.00, kui Wasp sõitis loode suunas merel, mis hiljem kandis Weddelli nime, märgib Morrell: "mastist nähti maad, suunaga lääne poole, kaugus 3 leigat" (umbes üheksa miili, 14 km). Tema aruanne jätkub: "Kell pool neli pärastlõunal olime lähedal sellele maismaaosale, millele kapten Johnson oli andnud nime Uus Lõuna-Gröönimaa". Robert Johnson, endine Wasp'i kapten, oli 1821. aastal teinud uurimisreisi piki Antarktika poolsaare läänerannikut. Johnson oli seda nimetanud "Uus Lõuna-Gröönimaa". Morrell viitas juhuslikult Johnstoni kirjeldusele. See näitab, et Morrell eeldas, et see maa, mida ta nägi, oli tegelikult poolsaare idarannik. Ajal, mil ta selle kirjutas, oli tema asukoht sellest poolsaarest umbes 14 kraadi idas. Morrelli reisi ajal ei olnud poolsaare geograafilised omadused veel teada. Morrell kirjeldab hülgejahi jätkumist piki seda rannikut ülejäänud päeva jooksul. Järgmisel hommikul jätkus hülgepüük, kui laev liikus aeglaselt lõuna poole, ja see jätkus, kuni Morrell kutsus "veepuuduse ja kaugele arenenud hooaja tõttu" peatuma. Tema tähelepanekute kohaselt võis umbes 75 miili (120 km) kaugemal lõunas näha lumemägesid.

Morrell pöördus põhja suunas asukohast, mille ta arvutas 67°52'S, 48°11W. Kolm päeva hiljem, 19. märtsil, möödus laev sellest, mida ta pidas maismaa põhjakapsiks (62°41'S, 47°21'W). "See maa on tulvil kõikvõimalikke ookeanilinde," kirjutas Morrell. Ta märgib ka, et nägi 3000 mere elevanti. Kell 10 jättis Wasp "hüvasti Uus-Lõuna-Gröönimaa rõõmutute rannikutega"; pikemas reisikirjelduses seda enam ei mainita. Wasp purjetas Tulevikku, sealt läbi Magellani väina Vaiksesse ookeani, jõudes 26. juulil 1823 Tšiili Valparaisosse.

Alates esimestest meresõitudest lõunapoolses ookeanis 16. sajandil on aeg-ajalt teatatud maadest, mis hiljem osutusid olematuks, nendes vetes. Polaarajaloolane Robert Headland Scott Polar Research Institute'ist on pakkunud välja mitmesuguseid põhjusi nende valehäirete kohta, alates "liiga palju rummist" kuni tahtliku pettusega, mille eesmärk oli meelitada konkureerivad laevad eemale headelt hülgepüügikohtadelt. Mõned neist võisid olla suured jäämassid, mis kandsid kive ja muud jääprahti - määrdunud jää võib näida veenvalt sarnane maismaale. Samuti on võimalik, et mõned neist maadest olid küll olemas, kuid vajusid hiljem vulkaanipursete tagajärjel vee alla. Teised täheldused võivad olla tegelikud maismaad, mis on valesti paigutatud kronomeetri vea, halva ilma või lihtsa ebapädevuse tõttu tehtud vaatlusvigade tõttu.

Bouvet'i saar, kuhu Morrell väidetavalt jõudis 6. detsembril 1822. aastal.


Kapten Benjamin Morrell, kes väitis, et nägi Uus-Lõuna-Gröönimaad.

Morrelli maa otsingud

Uue Lõuna-Gröönimaa olemasolu suhtes tekkis kahtlus, kui 1838. aastal purjetas prantsuse maadeuurija Jules Dumont d'Urville üle Morrelli "põhjakapi" asukoha, kuid ei näinud mingeid märke maast. Need tõendid ja Morrelli kirjelduse üldine iseloom - selle ilmsed vead ja tema maine kui hoopleja, "sama suur ... kui iga autobiograafilise romaani kangelane", nagu ütles Briti geograaf Hugh Robert Mill, sundisid paljusid geograafe hiljem tema väiteid eirama. See skeptitsism jäi püsima isegi pärast seda, kui Sir James Clark Ross teatas 1843. aastal maismaa ilmumisest mitte kaugel Morrelli väidetavast vaatlusest: Ross'i tähelepanekut pakuti aeg-ajalt Morrelli väite toetuseks. Weddelli merre ei tungitud edasi kuni 1903. aastani, mil William Speirs Bruce viis Scotia 74°1'S, kuid sellises meresektoris, mis ei viinud teda Morrelli või Ross'i vaatluste lähedale. Bruce oli Morrelli suhtes siiski üldiselt heatahtlik, kirjutades, et tema väiteid ei tohiks tagasi lükata enne, kui need on täielikult ümber lükatud.

Uus Lõuna-Gröönimaa otsiti esmakordselt sihikindlalt Saksamaa teise Antarktikaekspeditsiooni ajal 1911-13, mida juhtis Wilhelm Filchner. Ekspeditsiooni laev Deutschland oli takerdunud raskesse merejäässe, kui ta üritas Vahsel Bay's kaldabaasi rajada. Selle hilisem triivimine loodesse oli 1912. aasta juuni keskpaigaks viinud laeva Morrelli poolt registreeritud vaatlusest 37 miili (60 km) ida poole. Filchner lahkus 23. juunil laevalt ja sõitis koos kahe kaaslase ja kolme nädala jaoks piisava toiduvaruga üle merejää lääne poole, et otsida Morrelli maad. Päevavalgus piirdus kahe või kolme tunniga päevas ja temperatuur langes -31 °F (-35 °C), mis tegi reisimise raskeks. Nendes tingimustes läbis rühm 31 miili (50 km), tehes sagedasi vaatlusi. Nad ei leidnud mingeid märke maast; läbi jää langetatud pliimass jõudis 1 600 m sügavusele, enne kui joon katkes, mis kinnitas, et läheduses ei ole maad. Filchner jõudis järeldusele, et Morrelli nähtu oli olnud peibutus.

17. augustil 1915 triivis Sir Ernest Shackletoni laev Endurance, mis oli kolm aastat varem nagu Deutschland jäässe kinni jäänud, Morrelli kaardistatud asukohast 10 miili lääne pool asuvasse punkti. Siin registreeris sügavusloendus 1676 senti (10 060 jalga, 3065 m), mis pani Shackletoni kirjutama: "Ma otsustasin, et Morrelli maa tuleb lisada Antarktika saarte ja mandrirannikute pika nimekirja, mis on lahustunud jäämägedeks". 25. augustil tehtud uus sondeerimine 1900 sülda (11 400 jalga, 3500 m) andis Shackletonile täiendava tõendi Uue Lõuna-Gröönimaa mitteolemasolu kohta.

Kuigi Filchneri ja Shackletoni uurimused ja vaatlused võeti vastu kui veenev tõend, et Uus-Lõuna-Gröönimaa on müüt, jäi küsimuseks Sir James Ross'i teatatud maa ilmumine umbes 65° lõunalaiust ja 47° läänepikkust. Ross'i maine oli piisav selleks, et seda võimalust võetaks tõsiselt ja et tema väidetav vaatlus oleks kantud kaartidele ja admiraliteedi kaartidele. 1922. aastal uuris Frank Wild, kes juhtis Shackletoni-Rowetti ekspeditsiooni Quest pardal pärast Shackletoni surma ekspeditsiooni alguses, Ross'i vaatluse asukohta. Midagi ei olnud näha; kuna jääolud ei võimaldanud täpse kohani jõuda, tegi Wild sondeerimise 64°11'S, 46°4'W, mis näitas 2331 sülda (13 986 jalga; 4263 m) vett. See näitas, et maad ei olnud lähedal.

1894. aasta Antarktika piirkondade kaardid, mis näitavad piiratud teadmisi Antarktika geograafiast 70 aastat pärast Morrelli. Alumine kaart tähistab Ross'i ilmumist, kuid mitte Uus-Lõuna-Gröönimaad.

Arvamused ja teooriad

W. J. Millsi sõnul oli Morrellil oma kaasaegsete seas "Lõuna-Ookeani suurima valetaja" maine. Mills nimetab Morrelli väidetavast kaugemast idapoolsest asukohast läände suunduvat teekonda "võimatuks ... uskumatult kiireks, kui jätta kõrvale see, et suur osa teekonnast kulges lõuna pool rannajoont". Seletust otsides pakub Mills välja, et kuna Morrelli aruanne on kirjutatud üheksa aastat pärast reisi, ei pruukinud tal olla ligipääsu laeva logiraamatule ja seetõttu võis ta "tunda end sunnituna leiutama üksikasju, mis tundusid usutavatena", et oma jutustuse püsima jääksid. See seletaks asukoha- ja dateerimisvigade rohkust.

Hugh Robert Mill, kes kirjutas 1905. aastal, enne kui Uus-Lõuna-Gröönimaa mitteolemasolu oli lõplikult tõestatud, viitab Morrelli kirjelduses kirjeldatud juhtumite absurdsusele ja järeldab, et Morrelli eksimuste ja tema harjumuse tõttu lisada oma jutustusse teiste kogemusi, tuleb kõiki tema väiteid käsitleda kui tõestamata. Sellegipoolest möönab ta, et "mees võib olla ignorantne, uhkeldav ja hämar, kuid ometi on ta teinud soliidse töö". Kanada geograaf Paul Simpson-Housley võtab vastu mõistvama lähenemise. Ehkki ta kahtleb paljudes Morrelli juttudes, arvab Simpson-Housley, et läänepoolse teekonna kohta väidetud kiirused ei ole küll kiired, kuid siiski võimatud. Ta usub, et väidetav kaugemal lõunas Weddelli meres, mille Mill kahtluse alla seadis, on täiesti usutav, arvestades, et James Weddell purjetas vaid kuu aega varem neli kraadi kaugemale lõunasse.

Morrelli ausust on nõus kaitsma ka kirjanik Rupert Gould, kes lisas oma 1929. aastal avaldatud kogumikku "Enigmas" pika essee Uus-Lõuna-Gröönimaa kohta. Oletus, et Uus-Lõuna-Gröönimaa vaatlus oli lihtsalt Morrelli väljamõeldis, lükatakse tagasi, eelkõige seetõttu, et Morrelli 500-leheküljelises aruandes on sellele avastusele väga vähe kaalu antud. Gould kirjutab: "Kui Morrell soovis saada teenimatut mainet Antarktika uurijana, siis võiks arvata, et ta oleks võinud seda paremini teha, kui matta oma pièces justificatives pärast nende võltsimist nii mahuka raamatu ühes vääramatus nurgas." Antarktisele pühendatud suhteliselt vähestel lehekülgedel on Morrelli kirjeldus oma avastusest lühike ja täiesti asjalik, andes selle pigem kaks aastat varem kapten Johnsonile kui endale iseendale.

Gould arutab ka võimalust, et Morrell nägi tõepoolest Grahami maa idarannikut, nn Foyn'i rannikut, kuigi see on Uus-Lõuna-Gröönimaa vaatluspunktist 14° lääne pool. Selle toetuseks väidab Gould, et poolsaare idarannik vastab väga täpselt Morrelli kirjeldatud rannajoonele. See teooria eeldab, et Morrell arvutas laeva asukoha valesti, võib-olla seetõttu, et tal puudus korralikuks navigatsioonivaatluseks vajalik kronomeeter. Morrell kirjutab oma kirjelduses, et tal "puudusid mitmesugused merendus- ja matemaatilised vahendid", kuid tema jutustuse muudest osadest selgub, et aeg-ajalt tehtud surnud arvestusarvutus oli erandiks. Igal juhul on 14° pikkusviga väga suur ja umbes 350 miili (560 km) suurune lisateekond Foyni rannikuni tundub liiga suur, et seda oleks saanud läbida kümnepäevase reisi jooksul Lõuna-Sandwichi saartelt, kus laeva asukoht on täpselt registreeritud. Sellegipoolest väidab Gould, et "tõendite tasakaal" näitab, et see, mida Morrell nägi, oli Foyni rannik.

Filchneri seisukohta, et Uus-Lõuna-Gröönimaa väidetavat nägemist võiks seletada miraažiga, kordab Simpson-Housley. Ta oletab, et Morrell ja tema meeskond nägid kõrgemat miraaži. Üks kõrgemate miraažide vorm, mida mõnikord kirjeldatakse kui Fata Morgana, moonutab kaugel asuvaid tasaseid rannajoone või jääservi nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt, nii et need võivad tunduda kõrgete kaljude ja muude tunnuste, näiteks kõrgete mäetipude ja orgude kujul. Shackleton kirjeldab oma ekspeditsiooniaruandes "South" Fata Morgana't, mida ta täheldas 20. augustil 1915, kui tema laev Endurance triivis Uus-Lõuna-Gröönimaa registreeritud asukoha lähedale: "Kaugele jääv pakett on visatud kõrguvateks barjäärilaadseteks kaljudeks, mille jalamil peegelduvad sinised järved ja veesooned. Suured valged ja kuldsed idamaise välimusega linnad tihedate vaheaegade tagant piki neid kaljude tippe viitavad kaugetele mererannikutele ... Jooned tõusevad ja langevad, värisevad, hajuvad ja ilmuvad uuesti lõputu ümberkujundamise stseenis".

Weddelli mere jäämägi "Uue Lõuna-Gröönimaa" piirkonnas, Endurance'i ekspeditsioon augustis 1915. Shackleton täheldas, kuidas maismaailmingud sageli lahenesid jäämägedeks.


Larseni jääkilp Antarktika poolsaare idarannikul.


Näide Fata Morganast, mis on kõrgemate miraažide vorm, mis moonutab jääd või kauget rannajoont, nii et need võivad tunduda kõrgete kaljudega saartena.

Seejärel

Morrelli neli reisi lõppesid lõpuks 21. augustil 1831, kui ta naasis New Yorki. Seejärel kirjutas ta oma "Narrative of Four Voyages", mis avaldati järgmisel aastal. Ta püüdis jätkata meresõidu karjääri, otsides tööd Londonis asuva laevandusfirma Enderby Brothers juures, kuid tema maine oli talle eelnenud ja ta lükati tagasi. Charles Enderby teatas avalikult, et "ta oli temast nii palju kuulnud, et ei pidanud sobivaks temaga mingit lepingut sõlmida". Morrell püüdis 1837. aastal ühineda ka Dumont D'Urville'i Weddelli merre suundunud ekspeditsiooniga, kuid tema teenistusest keelduti taas. Väidetavalt suri ta 1839. aastal ja tema mälestuseks on Morrelli saar (59°27'S, 27°19'W), mis on Lõuna-Sandwichi saarte Lõuna-Thule alarühma kuuluva Thule'i saare alternatiivne nimi. Robert Johnson, kes lõi nime Uus Lõuna-Gröönimaa, kadus koos oma laevaga 1826. aastal, kui ta uuris Antarktika vete ümbruses, mida hiljem hakati nimetama Rossin mereks.