Sir Ernest Henry Shackleton, CVO, OBE FRGS (15. veebruar 1874 – 5. jaanuar 1922) oli tunnustatud polaaruurija ja ekspeditsioonijuht.

Shackleton juhtis kolme suuremat Briti ekspeditsiooni Antarktikasse ning oli üks "Antarktika uurimise kangelasliku ajastu" peategelasi. Tema perekond oli algselt pärit Yorkshire'ist, kuid Shackleton sündis Iirimaal Kildare'ikrahvkonnas. Ta kolis koos oma anglo-iiri perekonnaga Londoni eeslinna Sydenhamisse, kui ta oli umbes kümneaastane.

Varane meretee ja Discovery ekspeditsioon

Täiskasvanuna tegi Shackleton merendusalase karjääri ja liitus 1901–1904 toimunud kapten Robert Falcon Scotti Discovery ekspeditsiooniga kolmanda ohvitserina. Seal omandatud kogemused ja Antarktika tingimustega tutvumine kujundasid tema edasist juhtimist, kuigi ta saadeti tervislikel põhjustel varakult koju.

Nimrodi ekspeditsioon (1907–1909)

Selleks, et parandada varasemaid ekspe- rimentsioone ja proovida uuesti, juhtis Shackleton 1907. aastal Nimrodi ekspeditsiooni. Jaanuaris 1909 alustas ta koos kolme kaaslasega lõunamarssi ja jõudis 88° 23' lõunalaiuseni — 97 geograafilist miili (112 miili, 180 km) lõunapoolusest — mis oli tolle aja kohta kaugeim lõunapoolne edasiminek. Selle saavutuse eest nimetas Edward VII ta rüütliks.

Imperial Trans-Antarctic Expedition ja Endurance

Kuulsust tõi Shackletonile aga 1914–1917 juhtitud Imperial Trans-Antarctic Expedition, mille eesmärgiks oli ületada mandrit. Tema laev Endurance jäi pitseeritud pakijää sisse ja lõpuks uppus. Ekspeditsiooni meeskond pidi talvituma jääväljas, liikudes lõpuks liustike kaudu Elephant Islandi, kust päästmiseks oli vaja organiseerida ohtlik teekond.

Shackleton tegi julguse ja sihikindluse näitena väikese paadiga (James Caird) umbes 800 meremiili pikkuse ülemeeliku reisi ette, et jõuda Lõuna-Georgia saarele, kust ta ja mõned kaaslased ületasid saare mäed ning jõudsid Stromnessi valdkonda, et tuua abi. Tema organiseerimisel ja diplomaatilisel tegutsemisel õnnestus lõpuks kõiki mehi Elephanti saarel päästa — ükski tema meeskonnaliige ei hukkunud.

Juhtimisomadused ja pärand

  • Juhtimine rasketes oludes: Shackletoni otsustusvõime ja hoolivus oma meeskonna vastu peetakse klassikaliseks näiteks, kuidas ellu jääda ääretutes tingimustes.
  • Motiveerija: ta oskas hoida moraali ja organiseerida ressursse viisil, mis aitas säilitada meeskonna elu ja ühtekuuluvust.
  • Inspiratsioon: tema eluloost ja juhtimisstiilist õppitakse juhtimist ja kriisiolukordade lahendamist juhtimiskursustel ja organisatsioonikäitumise koolitustel üle maailma.

Viimased aastad ja surm

Pärast Esimest maailmasõda osales Shackleton veel ühes ekspeditsioonis — Shackleton-Rowett ekspeditsioonil (1921–1922). Ta suri 5. jaanuaril 1922 Questi laeval olles Lõuna-Georgia lähedal; tema matusepaigaks sai Grytviken Lõuna-Georgia saarel. Tema nimi elab edasi arvukates mälestusmärkides, raamatutes ja uurimuses ning mitmetes laevades, koolides ja uurimisasutustes, mis kannavad tema pärandit.

Shackletoni moto ja vaim — kannatlikkus, julgus ja hool teiste vastu — on jätnud püsiva jälje polaaruurimise ajalukku. Tema juhtimise ja julgete tegude kirjeldused on muutunud osaks laiemast kultuurilisest pärandist ning jätkavad uute põlvkondade inspireerimist.