Ernest Shackleton: Briti polaaruurija ja Antarktika ekspeditsioonide juht
Ernest Shackleton — Briti polaaruurija ja Antarktika-ekspeditsioonide juht; saavutas 1909. a. erakordse lõunarekordi, tuntud julguse, juhtimise ja avastuste poolest.
Sir Ernest Henry Shackleton, CVO, OBE FRGS (15. veebruar 1874 – 5. jaanuar 1922) oli tunnustatud polaaruurija ja ekspeditsioonijuht.
Shackleton juhtis kolme suuremat Briti ekspeditsiooni Antarktikasse ning oli üks "Antarktika uurimise kangelasliku ajastu" peategelasi. Tema perekond oli algselt pärit Yorkshire'ist, kuid Shackleton sündis Iirimaal Kildare'ikrahvkonnas. Ta kolis koos oma anglo-iiri perekonnaga Londoni eeslinna Sydenhamisse, kui ta oli umbes kümneaastane.
Varane meretee ja Discovery ekspeditsioon
Täiskasvanuna tegi Shackleton merendusalase karjääri ja liitus 1901–1904 toimunud kapten Robert Falcon Scotti Discovery ekspeditsiooniga kolmanda ohvitserina. Seal omandatud kogemused ja Antarktika tingimustega tutvumine kujundasid tema edasist juhtimist, kuigi ta saadeti tervislikel põhjustel varakult koju.
Nimrodi ekspeditsioon (1907–1909)
Selleks, et parandada varasemaid ekspe- rimentsioone ja proovida uuesti, juhtis Shackleton 1907. aastal Nimrodi ekspeditsiooni. Jaanuaris 1909 alustas ta koos kolme kaaslasega lõunamarssi ja jõudis 88° 23' lõunalaiuseni — 97 geograafilist miili (112 miili, 180 km) lõunapoolusest — mis oli tolle aja kohta kaugeim lõunapoolne edasiminek. Selle saavutuse eest nimetas Edward VII ta rüütliks.
Imperial Trans-Antarctic Expedition ja Endurance
Kuulsust tõi Shackletonile aga 1914–1917 juhtitud Imperial Trans-Antarctic Expedition, mille eesmärgiks oli ületada mandrit. Tema laev Endurance jäi pitseeritud pakijää sisse ja lõpuks uppus. Ekspeditsiooni meeskond pidi talvituma jääväljas, liikudes lõpuks liustike kaudu Elephant Islandi, kust päästmiseks oli vaja organiseerida ohtlik teekond.
Shackleton tegi julguse ja sihikindluse näitena väikese paadiga (James Caird) umbes 800 meremiili pikkuse ülemeeliku reisi ette, et jõuda Lõuna-Georgia saarele, kust ta ja mõned kaaslased ületasid saare mäed ning jõudsid Stromnessi valdkonda, et tuua abi. Tema organiseerimisel ja diplomaatilisel tegutsemisel õnnestus lõpuks kõiki mehi Elephanti saarel päästa — ükski tema meeskonnaliige ei hukkunud.
Juhtimisomadused ja pärand
- Juhtimine rasketes oludes: Shackletoni otsustusvõime ja hoolivus oma meeskonna vastu peetakse klassikaliseks näiteks, kuidas ellu jääda ääretutes tingimustes.
- Motiveerija: ta oskas hoida moraali ja organiseerida ressursse viisil, mis aitas säilitada meeskonna elu ja ühtekuuluvust.
- Inspiratsioon: tema eluloost ja juhtimisstiilist õppitakse juhtimist ja kriisiolukordade lahendamist juhtimiskursustel ja organisatsioonikäitumise koolitustel üle maailma.
Viimased aastad ja surm
Pärast Esimest maailmasõda osales Shackleton veel ühes ekspeditsioonis — Shackleton-Rowett ekspeditsioonil (1921–1922). Ta suri 5. jaanuaril 1922 Questi laeval olles Lõuna-Georgia lähedal; tema matusepaigaks sai Grytviken Lõuna-Georgia saarel. Tema nimi elab edasi arvukates mälestusmärkides, raamatutes ja uurimuses ning mitmetes laevades, koolides ja uurimisasutustes, mis kannavad tema pärandit.
Shackletoni moto ja vaim — kannatlikkus, julgus ja hool teiste vastu — on jätnud püsiva jälje polaaruurimise ajalukku. Tema juhtimise ja julgete tegude kirjeldused on muutunud osaks laiemast kultuurilisest pärandist ning jätkavad uute põlvkondade inspireerimist.
Shackleton noorena
Antarktika
Shackleton läks esimest korda Antarktikasse kapten Robert Scotti 1901-1904. aasta ekspeditsioonil, kuid ta saadeti haiguse tõttu koju. 1907. aastal läks ta uuesti Antarktikasse ja kuulus 1909. aasta jaanuaris rühma, kes kõndis lõunasse kaugemale kui keegi varem, jõudes 190 kilomeetri kaugusele lõunapoolusest. 1912. aastal sai norra maadeuurija Roald Amundsenist esimese lõunapoolusele jõudnud rühma juht. Shackleton otsustas uue eesmärgi, ta tahtis kõndida üle Antarktika ühest küljest teise, ületades lõunapooluse keskel.
Katastroof tabas teda, kui tema laev Endurance jäi jäässe lõksu. Nad veetsid pardal 281 päeva, oodates, et jää uuesti murduks, kuid laev purunes aeglaselt tükkideks. Shackleton ja tema mehed lohistasid oma päästepaate üle paljude miilide lume ja jää, et jõuda merele. Nad panid päästepaatidega purjetama ja jõudsid lõpuks Elevandi saarele. Aprillis 1916 purjetasid Shackleton ja neli teist inimest sadade miilide kaugusele Lõuna-Georgiani, et saada abi sealsest vaalapüügijaamast. See oli 1300 kilomeetri pikkune teekond, mis võttis aega 16 päeva. Kahjuks maandus paat, millega ta sõitis, saare valel poolel ja nad pidid ronima üle mägise keskosa, et jõuda vaalapüügijaama. Päästemeeskond päästis augustis 1916 kõik Elevandi saarelt.
1921. aastal naasis Shackleton Antarktikasse, kavatsedes viia läbi teadusliku tegevuse programmi. Enne, kui ekspeditsioon jõudis seda tööd alustada, suri Shackleton 5. jaanuaril 1922 südameinfarkti tagajärjel, kui tema laev Quest oli Lõuna-Georgias sildunud. Tema abikaasa soovil maeti ta sinna.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Sir Ernest Henry Shackleton?
V: Sir Ernest Henry Shackleton oli polaaruurija, kes juhtis kolme Briti ekspeditsiooni Antarktikasse ja oli üks "Antarktika uurimise kangelasliku ajastu" peategelasi.
K: Kus sündis Shackleton?
V: Shackleton sündis Iirimaal Kildare'i krahvkonnas.
K: Kuhu ta kolis, kui ta oli kümneaastane?
V: Kui ta oli kümneaastane, kolis Shackleton koos oma anglo-iiri perekonnaga Londoni eeslinna Sydenhamisse.
K: Millisel ekspeditsioonil osales Shackleton enne oma ekspeditsiooni juhtimist?
V: Enne oma ekspeditsiooni juhtimist osales Shackleton aastatel 1901-1904 kapten Robert Falcon Scotti Discovery ekspeditsioonil kolmanda ohvitserina.
K: Millise teo eest sai ta rüütliristi tiitli?
V: Tema saavutus, mis tõi talle koju naastes Edward VII rüütliristi tiitli, oli kõige kaugemale lõunapoolsele laiuskraadile jõudmine 88° 23' S, 97 geograafilise miili (112 statuutmiili, 180 km) kaugusel lõunapoolusest.
K: Kui lähedale poolusele see saavutus teda viis?
V: See saavutus tõi ta 112 miili ehk 180 km kaugusele lõunapoolusest.
Otsige