Robert Falcon Scott — Briti mereväeohvitser ja Antarktika-uurija (1868–1912)
Kapten Robert Falcon Scott CVO, RN (6. juuni 1868 - 29. märts 1912) oli inglise kuningliku mereväe ohvitser ja maadeuurija, kes hukkus ekspeditsioonil lõunapoolusele. Ta on laialdaselt tuntud kui Scott of the Antarctic, mis on 1948. aasta filmi pealkiri. Scott oli oma aja üks tuntumaid polaaruurijaid, kelle tegevus mõjutas nii teadust kui ka avalikku kuvandit Antarktika-avastustest.
Scott juhtis kahte ekspeditsiooni Antarktikasse: Discovery ekspeditsioon 1901-04 ja ebaõnnestunud Terra Nova ekspeditsioon 1910-13. Enne Discovery ekspeditsiooni juhtimiseks nimetamist oli Scott teinud tavapärase mereväeohvitseri karjääri Viktoriaani aegses Viktoriaani Suurbritannia rahuaegadel, kus ambitsioonikad ohvitserid otsisid innukalt võimalusi karjääriredeliks. Tema mereline taust andis talle distsipliini ja planeerimisoskuse, kuid polaarolud nõudsid ka erilist füüsilist ja vaimset vastupidavust.
See oli võimalus isiklikuks tunnustuseks, mis ajendas Scotti kandideerima Discovery komandöriks. Tema nimi seostati Antarktikaga, mis oli tema töövaldkond oma elu viimaseks kaheteistkümneks aastaks.
Varasem elu ja karjäär
Scott sündis 1868. aastal keskmise klassi perekonnas inglise idarannikul. Ta astus noorena mereväkke ning edenes kiiresti, teenides eri laevadel ja omandades juhtimiskogemust. Huvi maadeuurimise ja teaduse vastu kasvatasid tolle aja rahvuslikud ideed ning rahvuslik au – võimalus juhtida Antarktikaekspeditsiooni tähendas nii teaduslikku kui ka isiklikku tõusu.
Discovery ekspeditsioon (1901–1904)
Discovery ekspeditsioon (1901–1904) oli Scotti esimene suurem polaarjuhtimine. Selle eesmärkide hulka kuulusid nii teadusuuringud (geoloogia, bioloogia, meteoroloogia) kui ka uurimine, kui kaugele lõunasse inimrühm suudab jõuda. Ekspeditsioon kogus väärtuslikke andmeid ja proove ning kaardistas seni väheuuritud rannikualasid. Scott ja tema meeskond jõudsid tol ajal oluliselt lõunapoole kui varem – see andis aluse edaspidistele retkedele ja teaduslikele avastustele.
Terra Nova ekspeditsioon (1910–1913) ja lõunapooluse võitlus
Terra Nova ekspeditsioon (1910–1913) oli kavandatud nii suurete teaduslike tööde läbiviimiseks kui ka lõunapooluse saavutamiseks. Scotti plaanide hulka kuulus ulatuslik teadustöö ning katse jõuda lõunapoolusele ja tagasi. Ekspeditsiooni ajal oli Scotti suur konkurent norralane Roald Amundsen, kes varjatud plaaniga viis oma meeskonna lõunapoolusele ja jõudis sinna enne britte (Amundsen jõudis lõunapoolusele 14. detsembril 1911).
Scott jõudis lõunapoolusele 17. jaanuaril 1912, kuid leidis, et Amundsen oli temast juba mööda läinud. Tagasitee kujunes katastroofiliseks: halb ilm, kurnatus, toidu- ja kütusepuudus ning mitmed meditsiinilised probleemid põhjustasid seltskonna lahtuse ja surma. Viis meest – Scott, Edward Wilson, Henry Bowers, Lawrence Oates ja Edgar Evans – hukkusid; Evans suri varem, Oates astus teadlikult elumoondavasse tegusse, et püüda kaaslasi päästa (ta lahkus telgist 17. märtsil 1912 ja suri tõenäoliselt samal päeval), ja Scotti viimased päevikukirjed pärinesid 29. märtsist 1912.
Teaduslikud saavutused
Vaatamata tragöödiatele laekus mõlemalt ekspeditsioonilt hulgaliselt teaduslikku materjali: geoloogilised proovid, fossiilid, meteoroloogilised andmed, bioloogilised leiud ja täpsed kaardid. Nende andmete töötlesid ja kasutasid teadlased aastaid hiljem — need andmed aitasid paremini mõista Antarktika geoloogilist ülesehitust, kliimat ning bioloogiat. Discovery ekskursioon näiteks kinnitas, et Mandri sisemuses on kõrge ja põhiliselt tasane kõrgustik (Antarktika platoo).
Kriitika ja pärand
Scottist on tehtud nii kangelaslikku kui ka kriitilist narratiivi. Tema päevikud ja kirjad kujundasid algselt tema kuvandi kui traagilist kangelast, kes suri teenimaks teadust ja oma riiki. Hilisemad ajaloolased on kritiseerinud mõningaid tema otsuseid – näiteks valikutid varustuses, juhtimisstiilis ja taktikates (man-hauling ehk meeste poolt kelkude vedamine pigem kui laialdasem kasutamine koeri). Samas jääb tema pärandiks ulatuslik teadustöö, kaardistused ning inspiratsioon tulevastele uurijatele.
Mälestus ja kultuur
Scott jääb Briti ja rahvusvahelisse kollektiivsesse mällu nii memoaride kui ka mälestusmärkide kaudu. Tema päevikud avaldati pärast ekspeditsiooni ning need tõid esile nii teadusliku töö kui ka inimliku kannatuse ja sõprust. Tema ja kaaslaste avastused ja ohverdused on jäädvustatud mälestusmärkide, muuseumieksponaatide ja kirjanduse kaudu ning mõjutavad jätkuvalt Antarktika-uuringute ajaloo käsitlusi.
Lõpuks on Robert Falcon Scott tuntud nii oma puuduste kui ka panuse poolest Antarktika-uuringutesse — tema juhtimine, päevikud ning ekspeditsioonide teaduslikud tulemused teevad temast ühe olulisema nime polaaruuringute ajaloos.


Scott'i rühm tegi selle foto 17. jaanuaril 1912. aastal, päev pärast seda, kui nad avastasid, et Amundsen oli esimesena jõudnud poolusele.
-en.svg.png)

Scott (roheline) ja Amundsen (punane) teekond lõunapoolusele, 1911-1912.


Scott kirjutab oma päevikut Cape Evansi majas, talv 1911
Terra Nova ekspeditsioon 1910-1913
Selle teise ettevõtmise käigus juhtis Scott viieliikmelist rühma, mis jõudis lõunapoolusele 17. jaanuaril 1912, kuid avastas, et Roald Amundseni Norra ekspeditsioon oli jõudnud sinna esimesena. Tagasiteel surid Scott ja tema neli kaaslast kurnatuse, nälja ja äärmise külma tõttu. Tema ekspeditsiooni traagilist saatust mäletatakse tänaseni kogu maailmas.
Scotti juhtkond
Pärast tema surma sai Scottist Briti kangelane. Tema maine sai kannatada mitmete raamatute tõttu, mis kirjutati hiljem 20. sajandil. Veelgi hiljem vaadati Scotti teoseid soodsamalt. Ekspeditsiooni ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks peetakse nüüd erakordselt ebasoodsat ilma pooluselt tagasipöördumise lõpus.
Scott võttis kaasa ponid, mootoriga kelgud ja tavalised kelgud, mida ta ja tema mehed vedasid. Ta arvas, et ületöötatud ja tapetud loomade arvu tuleks hoida võimalikult madalal ning pidas oma rivaali Roald Amundseni lähenemist julmaks. Amundsen seevastu tappis koera teise järel, et toita ennast, mehi ja ülejäänud koeri. Ta ei tundnud end selle pärast halvasti. Ponid aitasid osa teekonnast poolusele reisida, kuid mõned neist olid nii kangekaelsed, et ekspeditsiooni liikmed, eriti Lawrence Oates, kaotasid palju energiat, mida oli vaja pooluselt tagasitulekuks. Mootoriga kelgud (mis alguses hästi toimisid) jäid lõpuks kinni. Koerad, keda oli 36, jäid viimasel pooluse katsel maha.
Üks taasavastatud tegur on see, et Scott andis koerajuhile Mearesile enne viimasele katsele minekut kirjaliku korralduse. Käsk oli, et koerad tuleb tuua üles tagasituleva poole. Seda korraldust täiendas Scott, paludes Atkinsonil teha sarnane katse (Atkinson oli üks neist, keda ei valitud lõpliku katse gruppi). Tegelikult ei toimunud kumbagi neist tegevustest.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes oli kapten Robert Falcon Scott?
V: Kapten Robert Falcon Scott oli Inglise kuningliku mereväe ohvitser ja maadeuurija.
K: Kuidas tunti kapten Robert Falcon Scotti?
V: Kapten Robert Falcon Scott oli laialdaselt tuntud kui Antarktika Scott, mis on 1948. aasta filmi pealkiri.
K: Mitu ekspeditsiooni juhtis kapten Robert Falcon Scott Antarktika piirkondadesse?
V: Kapten Robert Falcon Scott juhtis kaks ekspeditsiooni Antarktika piirkondadesse: Discovery ekspeditsioon, 1901-04, ja ebaõnnestunud Terra Nova ekspeditsioon, 1910-13.
K: Milline oli kapten Robert Falcon Scotti karjäär enne Discovery ekspeditsiooni juhtimist?
V: Enne Discovery ekspeditsiooni juhtimiseks nimetamist oli kapten Robert Falcon Scott teinud tavalist mereväeohvitseri karjääri Viktoriaani aegses Suurbritannia rahuaegadel.
K: Miks kandideeris kapten Robert Falcon Scott Discovery juhtimiseks?
V: Kapten Robert Falcon Scott kandideeris Discovery komandopealikuks tänu võimalusele isiklikult silma paista silma.
K: Kuidas oli kapten Robert Falcon Scott seotud Antarktikaga?
V: Kapten Robert Falcon Scotti nimi seostub Antarktikaga, mis oli tema töövaldkond tema elu viimaseks kaheteistkümneks aastaks.
K: Kuidas suri kapten Robert Falcon Scott?
V: Kapten Robert Falcon Scott suri ekspeditsioonil lõunapoolusele.