Hollandi Antillid olid riik Madalmaade Kuningriigi koosseisus. Riik oli algselt kuuest saarest koosnev rühm Kariibi meres. Osa neist avastas 1493. aastal Christoph Kolumbus ja osa avastas 1499. aastal Alonso de Ojeda.
Aruba, Bonaire ja Curaçao kuuluvad Leewardsaarte hulka. Nad asuvad Venezuela lähedal. Saint Martin, Sint Eustatius ja Saba kuuluvad Tuule saarte hulka. Nad asuvad Puerto Rico ja Neitsisaarte lähedal. Neist saartest Sint Maarten on tegelikult osa kahest riigist: põhjaosa kuulub Prantsusmaale (kui Saint Martin), kuid lõunaosa on Hollandi oma (kui Sint Maarten).
Aruba lahkus Madalmaade Antillidest 1986. aastal. Kui Curaçao ja Sint Maarten tegid sama 10. oktoobril 2010, ei olnud riiki enam olemas. Ülejäänud BESi saared Bonaire, Sint Eustatius ja Saba kuuluvad nüüd Madalmaadele ja neid nimetatakse Hollandi Kariibi mere saarteks.
Kuna Madalmaade Antillid olid Madalmaade Kuningriigi osa, oli Madalmaade kuninganna Beatrix ka Madalmaade Antillide kuninganna, kuid saarte elanikel oli oma valitsus. Aruba, Curaçao ja Sint Maarten on nüüd kuningriigi piires eraldi riigid. Kõigis neis kohtades on kuningas Willem-Alexander ka praegu monarh.
Hollandi Antillide viimane peaminister oli Emily de Jongh-Elhage. Viimane kuberner oli Frits Goedgedrag, kes on alates 10. oktoobrist 2010 Curaçao esimene kuberner.
Asukoht ja saartegrupp
Hollandi Antillide saared asuvad Kariibi mere lõuna- ja kirdeosades, kahe põhilise rühmana. Aruba, Bonaire ja Curaçao (tihti nimetatud ABC-saarteks) asuvad Venezuela rannikule lähemal. Sint Maarten (Hollandi osa nimetusega Sint Maarten), Sint Eustatius ja Saba paiknevad rohkem põhjapoolsetes Väikeste Antillide aladel ning on geograafiliselt lähemal Puerto Rico ja Neitsisaarteni.
Ajalugu ja poliitiline areng
Avastamisest alates kuulusid saared colonialse piirkonnana erinevatele Euroopa võimudele, kuni pikemalt said need Hollandi koloniseerimisala osaks. Pärast iseseisvumist mitmete Kariibi kolooniate puhul loodi 20. sajandil Madalmaade Antillide autonoomne riik Madalmaade Kuningriigi koosseisus.
Oluline murdepunkt oli 10. oktoober 2010, mil Madalmaade Antillid ametlikult likvideeriti. Sellega said Aruba (varem 1986), Curaçao ja Sint Maarten kuningriigi piires eraldi riigid (constituent countries), samas kui Bonaire, Sint Eustatius ja Saba liideti otse Madalmaade (Madalmaade riigi) koosseisu kui spetsiaalsed omavalitsusüksused (tuntud lühidalt kui BES‑saared).
Valitsemine ja institutsioonid enne lahkuemist
Madalmaade Antillidel oli oma parlamendi (Estates of the Netherlands Antilles), valitsuse ja peaminister. Samuti oli riigil Madalmaade monarhi esindaja ehk kuberner, keda nimetas kuningas/kuninganna.
Pärast 2010. aastat on Aruba, Curaçao ja Sint Maarten kuningriigi osadena autonōomsed riigid, millel on oma valitsus ja õigusaktide väljaandmise õigus teatud küsimustes, kuid korraga on nad osa Madalmaade Kuningriigist. BES‑saared on seevastu otse Madalmaade halduses.
Kultuur, keel ja rahvastik
Kultuur on saartele mitmekesine, segu Euroopa, Aafrika ja Kariibi mõjutustest. Keelte osas on levinud hollandi keel, aga ka kohalikud keelekesed: ABC-saarte peamisi kõnekeeli on hollandikeel ja papiamento (papiamentu), samas kui Sint Maarten, Saba ja Sint Eustatius on tugevalt ingliskeelsed. Hispaania keelt räägitakse samuti laialdaselt, eriti ABC‑saarte Venezuelale lähima asukoha tõttu.
Majandus ja eluviis
Turism on piirkonna peamine majandusharu — paljud saared elavad suurel määral rannikuturismist, hotellidest ja vee‑ ning meelelahutusteenustest. Curaçaol oli ajalooliselt oluline naftatöötlemine (tööstus‑töötlev sektor ja transiitseadis), Arubal on tugev turism ja teenindussektor. Finants- ning transporditeenused, ning merendusega seotud tegevused mängivad samuti rolli.
Pärast 2010. aastat on rahanduse ja raha ningotused mõnevõrra erinevad: Aruba kasutab Arubani florini, ABC‑saarte järelejõudnud riikides (Curaçao ja Sint Maarten) on kasutusel Madalmaade Antillide kuldne ehk Antillean guilder (ANG), ja BES‑saartel (Bonaire, Sint Eustatius, Saba) võeti rantena kasutusele USA dollar.
Pärand ja tänapäev
Hollandi Antillide ajalooline ehk poliitiline identiteet ei kao täielikult: inimesed ja kultuurid saartel jagavad jätkuvalt mälestust ja pärandit ühest autonoomsest perioodist. Samas on 2010. aasta reformid muutnud haldusstruktuuri, suurendades mõnel saarel rohkem isevalitsemist ja teistel tihedamat sidet Madalmaadega.
Kui soovite, võin lisada ka täpsemaid andmeid iga saare kohta eraldi — näiteks pealinnad (Aruba: Oranjestad, Curaçao: Willemstad, Bonaire: Kralendijk, Sint Maarten: Philipsburg, Sint Eustatius: Oranjestad, Saba: The Bottom), rahvastiku‑ ja majandusnäitajaid või info ametlike ja kõnekeelsete keelte kohta.
