Laurasia — mesosoikumi superkontinent: määratlus ja ajalugu

Laurasia oli superkontinent, mis moodustus Pangaea põhjaosast. Kui Pangaea lagunes juraajal, eristus sellest kaks peamist osa: Laurasia põhjapoolkeral ja Gondwana lõunapoolkeral. Laurasia hõlmas suurimat osa tänapäevaste põhjapoolkera mandrite aladest ning kujutas endast pikaajalist geoloogilist ja biogeograafilist regiooni mesosoikumis ja varases kainosoikumis.

Moodustumine ja ajaskaala

Laurasia tekkis Pangaea lõhustumise tagajärjel alates umbes vada juraali algusest (umbes 200–180 miljonit aastat tagasi), kui tektonilised nihked ja lõõmutöö põhjustasid lõhenemist ja mereõõnsuste tekke. Kuigi termin "Laurasia" on kõige tavalisem mesosoikumi kontekstis, on arheoloogide ja geoloogide hulgas kasutusel ka mõiste protolaurasia selleks, et kirjeldada varem eksisteerinud sarnast mandrikombinatsiooni pärast superkontinent Rodinia lagunemist (hinnanguliselt miljardi aasta ringis). See aitab eristada varasemaid kokkukuhjumisi hilisematest mesosoikumi tingimustest.

Koostis ja geograafia

Laurasia koosnes peamiselt järgmistest suurematest maamassidest, mis hiljem andsid aluse tänapäeva mandritele: Laurentia (sageli seondatud Põhja-Ameerika kraatoniga), mitmed Euroopa ja Baltika osad, Siber, Kasahstan ning osad Hiinast. Need suuremad massid olid omavahel ühenduses mööda kokkupuutelõike ja orogeene (mäestike tekke piirkondi), mis jätsid hilisematesse maakividesse iseloomulikke jooni ja kihi järjestusi.

Kliima ja elustik

Mesosoikumi üldine kliima oli soojem ja niiskem kui tänapäeval ning polaarjää puudus paljudel perioodidel. See tähendas, et soojad ja mõõdukad tingimused ulatusid suuremasse latituudi kui nüüd, ning metsad ja rohttaimed levisid laialdaselt ka kõrgematesse piirkondadesse. Laurasia rannikualadel ja madalas meres tekkisid suured epicontinentaalsed merealad (nt kesk- ja lõppkreetusel tekkinud sise- ja ääremerealad), mis mõjutasid merelise ja maismaa elustiku levikut. Samuti on leitud sarnaseid fossiile ja taimede kooslusi, mis kinnitavad ühendatud mandrite olemasolu ja piirideta rännet paljude rühmade jaoks.

Lagunemine ja järeldused

Laurasia ei jäänud püsivaks: selle osad hakkasid järk-järgult lahknema alates kreetitsest ja jätkasid eraldumist läbi paleogeeni ja neogeeni, kuni moodustusid tänapäevased Põhja-Ameerika ja EurAasia mandrid ning nende vahelised ookeanilised basseinid (nt Põhja-Atlandi avanemine). Erinevad mikromandrite ja tektooniliste plokkide liikumised viisid ka selliste iseloomulike joonte tekkeni nagu Appalachi ja Kaledoonia orogeenide jäänused, samuti hilisemad sutuurid ja litosfäärilised nihked.

Tõendid ja uurimismeetodid

Laurasia olemasolu ja selle ajalugu on tuletatud mitmete teaduslike tõendite põhjal:

• Paleomagnetilised uuringud, mis näitavad kontinentaalsete plaatide vanust ja asukohti läbi aja;
• Fossiilide leviku võrdlus – sarnased fossiilid leiavad selgituse mandrite ajaloolise ühendusega;
• Geoloogiline sobitamine – samaaegsed kivimikihid, mineraalsed sisaldused ja orogeensed rihmad, mis jätkuvad mandrite vahel;
• Merepõhja vanusekaartide ja hajunud merede tektooniliste mudelite andmed, mis kirjeldavad ookeanide avanemist ja sulgumist.

Laurasia uurimine aitab mõista Maa tektoonilist ajalugu, evolutsioonilisi migratsioone ja kliimamuutusi läbi geoloogiliste ajastute ning selgitada tänapäevaste kontinentaalsete struktuuride ja ressursimustrite päritolu.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Laurasia?

K: Mis oli Pangaea?

K: Millal jagunes Pangaea Laurasiaks ja Gondwanaks?

K: Millised maismaamassid moodustasid Laurasia?

K: Kust pärineb nimi Laurasia?

K: Kas Laurasia on ainult mesosoikumi nähtus?

K: Mis on Proto-Laurasia?

Otsing