Laurentia on suur kontinentaalne kraaton, mis moodustab Põhja-Ameerika mandri iidse geoloogilise tuuma. Selle kivisüdamikust koosneb suur osa kaasaegse Põhja-Ameerika sisealast ning Laurientia ulatub ka Gröönimaale ja osadele lääne- ja põhjapoolsetele fragmentidele, mis tänapäeval asuvad teistes piirkondades (näiteks Hebriidide terraan Šotimaalt).
Moodustumine ja vanus
Laurentia tekkis peamiselt arhea ja proterosoikumi jooksul mitme väiksema tektoonilise plaadi ja terrane kokkuliitumisel ja sulandumisel. Kraatoni tuumik koosneb vanadest vulkaanilistest kivimitest, gneissidest ja rohelistest kivimitest (greenstone belts), mille vanus ulatub kohati ligi nelja miljardi aasta taha — seega on tegu ühe Maad kõige kauem stabiilselt säilinud kivimitasandiga.
Laurentia võttis lõplikuma kuju proterosoikumis, kui paljud väikesed plaadid ja ookeanisaared olid lisandunud ning sulandunud suuremaks ja stabiilsemaks kraatoniks. Selline akretsiooniprotsess ehitas üles peamise mandrisüdamiku, mida me täna näeme Põhja-Ameerika kesk- ja põhjaosas ning Gröönimaa lääneosas.
Grenville'i orogenees ja hilisem erosioon
Üks eriti oluline sündmus oli Grenville'i orogenees (ligikaudu 1,3–0,98 miljardit aastat tagasi), mis toimus Rodinia superkontinendi kokkumoodustumise ajal. See orogenees tõstis laialdased ja kõrged mäestikud, mille tipud olid ühel ajal kõrgemad kui paljud tänased mäestikud. Pikad erosiooniperioodid on need suurejoonelised mäestikud aja jooksul kulutanud ja muutnud neist tänapäevased tasandikud ning künklikud reljeefid, mida leidub eriti Kanada šiltil.
Laurentia paleogeograafilised rollid
Mõnikord on Laurentia olnud osa suurematest mandritest ja superkontinentidest — ta osales mitmetes kokkupuutepunktides nii Rodinia kui ka hilisemas Pangea kujunemises. Pangea lagunemise järel (umbes 200 miljonit aastat tagasi) hakkas Põhja-Ameerika osa mandrist liikuma ja tekkinud laevastikus ning riftiprotsessides lisandus lääneäärde palju uusi tektoonilisi terrane ja vulkaanilisi aineid. Tänu sellele on Põhja-Ameerika lääneosa reljeef noorem ja tektooniliselt aktiivsem kui vana kraatoniline idaosa.
Piirid ja fragmendid
Laurentia täpne ulatus on geoloogiliste fragmentide läbi ajaloo muutunud — osa idapoolsetest ja põhjapoolsetest aladest moodustavad tänapäevast Kanada šilti ja Kesk-Põhja-Ameerikat, Gröönimaa lääneosa on tihedalt seotud Laurentiaga ning mõned lääne- ja loodepoolsed terranid lisandusid hiljem. Samuti on geoloogilised tõendid näidanud, et Hebriidide terraan Šotimaalt oli varem seotud Laurentia mandriga ja hiljem nihkus koos teiste fragmentidega.
Nimi ja tähendus
Kratoni nimi "Laurentia" on seotud piirkonna nimeandega — see on tuletatud Saint Lawrence'i (prantsuse keeles Saint‑Laurent) piirkonnast ja Laurentide'i/Laurentian mäestikust ja šildist, mis asuvad Kanada idaosas. Nimi peegeldab geograafilist ja ajaloolist sidet nende vanade kivimitega.
Omadused ja tähendus tänapäeval
- Geoloogiline stabiilsus: kraatonina on Laurentia sügavast mantli‑keelest ja paksust kivimkivist koosnev stabiilne piirkond — sellel on tihti paks, külm ja kõrge viskoossusega lausmantli kiht, mis ulatub sügavusse kuni paarisaja kilomeetri kaugusele.
- Majanduslikud ressursid: Kanada šilt ja sellega seotud alad on rikkaid maavarade, sealhulgas kuld, nikl, vask, uraan ja teemandid allikaks, mis on geoloogiliselt seotud vanade kraatoniliste protsessidega.
- Paleomandrite uurimine: Laurentia moodustab olulise osa paleogeograafia ja tektoonika uurimisest, sest selle kivimid kannavad andmeid varasematest mandriüksustest, paleokliimast ja merelevikutest (nt odava mereterrassi ja sissetungide jäädvustused).
Laurentia on nii tänapäevase Põhja-Ameerika geoloogiline tuum kui ka akadeemiliselt oluline objekt, mille uurimine aitab mõista Maa varajast ajalugu, mandrite kujunemist ja maakoore pikaajalist stabiilsust.
