Kraaton — mandri vanim ja stabiilne litosfääri osa

Kraton ehk kraatoon on mandrilise plaadi vanim ja stabiilseim osa. See moodustab vana ja geoloogiliselt suhteliselt rahuliku osa mandrilitosfäärist, mis on talletanud maakera varasemat ajalugu miljardeid aastaid.

Struktuur ja päritolu

Pärast mandrite ühinemise ja rebendumise tsüklite üleelamist asuvad kratoonid tavaliselt tektooniliste plaatide sisemuses. Need koosnevad iidsest, tihti metamorfiseerunud kristalsest aluskivist (nt graniidid, gneisid ja muud metamorfilised kivimid), mida võib katta nooremate setete ja settekivimite kiht. Kratoonidel on paks maakoore ja litosfääriosa — tihti moodustavad nad paksu koore ning sügavad „juured“ ehk litosfääri keeled, mis ulatuvad kuni mitmesaja kilomeetri sügavusele maakera mantlisse.

Vanus ja stabiilsus

Kratooniline litosfäär on tavaliselt palju vanem kui ookeaniline litosfäär: selle vanus võib ulatuda kuni umbes 4 miljardi aastani, samas kui ookeaniline litosfäär tekib ja hävib suhteliselt kiiresti (keskmiselt ~180 miljonit aastat). Seetõttu on kratoonid geoloogiliselt väga stabiilsed piirkonnad, kus ei esine sageli suuri maavärinaid ega vulkaanilist aktiivsust võrreldes plaatide servadega.

Kilbid ja platvormid

Terminit kraton kasutatakse, et eristada mandrikoore stabiilset osa piirkondadest, mis on geoloogiliselt aktiivsemad ja ebastabiilsemad. Kratoneid võib kirjeldada kahel peamisel kujul:

• kilbid – aluspõhjakivi asub pinnal ja on paljastunud (näiteks paljanduvad iidsed metamorfilised kivimid);
• platvormid – aluspõhjakivi on kaetud nooremate setete ja settekivimitega, mis varjutavad või tasandavad vanemaid kivimeid.

Füüsikalised omadused ja tähendus

Kratoonidel on madalamal soojusvoog võrreldes aktiivsemate margialadega, sest vanadel litosfäärilise juurtel on madalam geotermiline gradient. Neid iseloomustavad ka teatud seismilised ja gravimeetrilised tunnused, mis võimaldavad määrata paksust ja sügavust. Kratoonide „keelte“ olemasolu aitab seletada nende püsivat stabiilsust — need sügavad ja külmemad litosfääri osaosad toimivad ankruna.

Geoloogiliselt on kratoonidel oluline tähendus: nad säilitavad vanade tektooniliste protsesside järjekordi, pakuvad infot maakera koore ja varase mantli olude kohta ning on sageli paik, kus leidub olulisi maavarasid — vanad kristallalused on tihti rikkad metallide (nt kuld, plaatina, vask, uraan) ning teatud tingimustel ka teemantide allikad (läbi kimberliitide).

Geoloogilised provintsid ja näited

Kratoonid jagunevad sageli geoloogilisteks provintsideks — aladeks, millel on sarnased vanus-, kivimitüüpide ja struktuuri tunnused. Tuntud kratoonide näited maailmas on näiteks Kanada kilp (Canadian Shield), Sibeeria kratoon, Kongo kratoon ja Austraalia vanimad tsoonid. Eestis ja Skandinaavias asuv Baltikumi kilp (Fennoskandian Shield) on osa suuremast kratoonilisest piirkonnast, mille aluspõhjakivid on väga vanad.

Konservatiivsus ja muutused

Kratonid ei ole täielikult muutumatud — nende kohal võivad toimuda madalad tõusud ja langused (epeirogeenilised protsessid), nende servad võivad saada mõjutusi lateraalsest tektoonilisest aktiivsusest ning aeg-ajalt tungivad nende lähedusse magmad või tekivad liikumised plaatide kokkupõrgete tagajärjel. Siiski jäävad nad maakera koore stabiilseimateks osadeks.

Kokkuvõtlikult on kratoonid mandrite vanad, paksud ja stabiilsed osad, mis mängivad olulist rolli nii geoloogilises ajaloos kui ka tänapäeva maavarade paiknemises ja mandrite struktuuri mõistmises.

Küsimused ja vastused

K: Mis on krati?

K: Kus leidub tavaliselt kratoneid?

K: Milline on kraatoni koostis?

K: Kuidas on kratoonilise litosfääri vanus võrreldav ookeanilise litosfääri vanusega?

K: Milleks kasutatakse mõistet "kratoon"?

K: Mis on kilbid ja platvormid, kui viidata kratoonidele?

K: Kuidas on kratoonid geograafiliselt jaotatud?

Otsing