Düük (geoloogia) — definitsioon, tekkeviisid ja tüübid

Düük (geoloogia): selge definitsioon, tekkeviisid ja tüübid — avasta, kuidas vulkaanilised intrusioonid ja settekihid moodustavad erinevaid düüke.

Geoloogias on düüke (või dike) vanemate kivimikihtide vahele tekkiv hilisem vertikaalne kivimitüüp. Täpsemalt on düük igasugune geoloogiline keha, mis lõikab läbi olemasolevaid kihte või struktuure: see võib olla kitsas, pea- kuni meetrite laiune ja kuni kilomeetrite pikkune, või paikneda väiksema ulatusega. Düügid tekivad tavaliselt magma või muu lahtise materjali survetõusu ja praodest läbi tungimise tulemusel; neil on olulised tunnused, nagu külmenemisküljed (chilled margins), voolusuunale viitavad tekstuurid ning vahel ka xenoliidid ehk sissepuistatud vanemad kivimilõigud.

Tekkeviisid ja protsessid

Seega võivad luited olla kas sisse surutud (intrusiivsed) või maha pandud (settekivimilised). Kõige tavalisem on see, et hilisem vulkaaniline tegevus surub laava läbi kihtide, mis olid varem settekivimite või varasemate vulkaaniliste kivimite kaudu ladestunud. Düügi teke võib toimuda mitmel viisil:

• Magma tungimine tectoonilisse pragusse — magma liigub kõrgsurve all läbi pragude ja jahenedes tardub, moodustades düügi.
• Stopeerimine ja blokeerumine — magma surub kohalikke kive eemale või murendab neid; mõnikord tekib ruum läbi murenemise ja täitub magma või purustatud materjaliga.
• Settekivimite täitumine — vertikaalsetesse kihtide vahelistesse lõhedesse võib sadestuda ka settematerjali, nii tekivad settekivimilised düükidele sarnased täited.
• Aftershock- või veealuste protsesside mõju — Või võib pärast veealuseid maavärinaid maavärina põhjustatud tühimikke täita brektsia, s.t. purustatud kivimitega, mis annavad düükidele mõnikord brektsiaaluse tekstuuri.

Tüübid ja morfoloogia

Düügid erinevad kuju, orientatsiooni ja tekkemehhanismi poolest. Levinumad liigid on:

• Vertikaalsed ja horisontaalsed düügid — kuigi enamik düükidest on horisontaalsele kihistusele ristuvas suunas (diskordantsed), esinevad ka kaldus või peaaegu horisontaalsed kujunemised.
• Sillid — teine intrusiooni tüüp on sill, kus hilisem kivim on tekkinud vanemate kihtide vahele, mitte nende kaudu: sillid on konkordantsed intrusioonid.
• Düükide parved (swarm) — suures koguses omavahel paralleelseid või risti paiknevaid düükisüsteeme; näiteks Arrani saarel on sadu vulkaanilisi düüke, millest tuleneb mõiste düütide parv.
• Ring- ja konuslehed (ring dikes, cone sheets) — seotud kraatrite ja calderatega, tekivad rõhustruktuuride tõttu.
• Sheeted dike complexes — järjestikused, tihedalt paiknevad lehtdüükid, mida võib leida kattete ja ookeanipõhja piirkondades ning mis on olulised ookeani kooriku moodustumisel.

Paljastuvad tunnused ja koostis

Düügid võivad koosneda erinevatest kivimitest, sõltuvalt magmast: basaltsed (mafiitsed) düügid on väga levinud ja moodustavad kiviseid harju või ridu tänu erosioonile; rüoliit- või keskmise läbilaskvusega materjalid annavad hapema koostisega düükidele. Sageli on düükidel nähtavad:

• kõrge kuldevahe ehk chilled margin külgeterrassil, kus kiht külmub kiiresti;
• paralleelsed voolutekstuurid või orientatsioonid, mis näitavad magma liikumise suunda;
• brektsiaalne alus, xenoliidid ja mõnikord poorsed tekstuurid, kui kaasatud on gaase või purustatud materjali.

Geoloogiline tähendus ja majanduslik tähtsus

Düügid annavad olulist teavet piirkonna deformatsiooniajaloost (praod, pingeolukorrad), vulkaanilisest aktiivsusest ja magma keemilisest koostisest. Need võivad olla ka olulised majanduslike ressursi allikad:

• düügi servades ja liidetes tekivad mõnikord kontsentratsioonid väärismetallidest (nt kuld, vaske), eriti seoses hüdrotermalise töötlemisega;
• massiivsed basaltsed düükide parved võivad muuta maastikku ja mõjutada pinnavormi ning erosiooni — paljudel juhtudel moodustavad düügid vastupidavaid ridu või vallseinte servi;
• üksikdüügid ja süsteemid on olulised uurimaks ookeanilise kooriku ja kontinentaalse laienemise protsesse (nagu sheeted dike complexes).

Näited ja levik

Düügid on levinud kõikjal maailmas: neid leidub nii nooremates vulkaanilistes piirkondades kui ka vanemates kristalliseerunud terräänides. Arrani saarel mainitud düügiarvuline kooslus on hea näide piirkondlikust vulkanismist ja järgnevast erosioonist, mis paljastab intrusioonide võrgustikke. Üldiselt on düüke vanemate paleosoikumi kivimites tavaline, peaaegu universaalne tunnus.

Kokkuvõtlikult on düük geoloogiliselt oluline struktuur, mis annab nii lokaalse kui ka regionaalse tähtsusega infot Maa siseprotsesside kohta — nende uurimine aitab mõista magma liikumist, pingejaotust maakoores ning majanduslikult väärtuslike mineralisatsioonide teket.

Küsimused ja vastused

K: Mis on düüner?

K: Milliseid kivimitüüpe võivad luited läbida?

K: Kuidas tekivad luited?

K: Kus võib leida düütide parve?

K: Mis on brektsia?

K: Mis vahe on düüride ja sälkide vahel?

K: Milline on düütide tähtsus geoloogias?

Otsing