Kõrbekliima (sageli nimetatakse seda ka kuivaks kliimaks) on kliimatüüp, kus sademete hulk on tavaliselt alla 250 millimeetri aastas. Vähesed sademed on iseloomulikud sellistele kõrbetele nagu Araabia, Kesk-Austraalia ja Sahara. See on iseloomulik mandrite sisemaale, mandrite läänekülgedele ja kõrgete mäestikualade leepealsetele külgedele. Arktika ja Antarktika osades on kuiv kliima, kuigi need on külmad.

Mida tähendab "kuiv kliima" täpsemalt?

Kuiv kliima ei tähenda ainult väheseid sademete millimeetreid, vaid sageli ka seda, et aurustumine ja taimede hulk vett tagasi atmosfääri on suurem kui sademete maht. Meteoroloogias kasutatakse kuivuse määramiseks ka niiskusindekseid (näiteks aridusindeks). Kõrbe- ja steppipiirkonnad eristatakse tavaliselt sademete suuruse põhjal: kõrbelised alad saavad alla 250 mm aastas, samas kui poolkuivad (stepp) piirkonnad saavad umbes 250–500 mm.

Peamised põhjused ja tekkemehhanismid

  • Subtropikalised kõrgrõhkkonnad: Püsivad kõrgrõhualaid umbes 20–30° laiuskraadidel, kus langev õhk takistab pilvede tekkimist.
  • Mandrite kaugus merest (kontinentaalsus): kaugel ookeanist asuvad alad saavad vähem niiskust ja seetõttu vähem sademeid.
  • Mäestike vari (rain shadow): niiske õhk tõuseb mäekülgedel ja sadestub, laskudes tuultes põhjaküljele kuivana — nii tekivad leepealsetes piirkondades kõrbed.
  • Külmad ookeanivoolud: piirkonnad külmade ookeanivoolude lähedal (näiteks Atacama mäestiku rannikul) saavad vähe udust ja vihma, kuigi õhk võib olla jahutatud.
  • Polaar- või jäine kõrbus: Arktika ja Antarktika on kuivad, sest külmas õhus on vähe niiskust.

Liigid ja temperatuurierinevused

  • Soojad kõrbed (näiteks Sahara, Araabia poolsaare sisealad) — kõrged päevased temperatuurid, väga suured ööpäevased temperatuurierinevused.
  • Külmad kõrbed (näiteks Gobi või mõnede kõrgete mäestike leealad) — suvel võib olla soe, talvel väga külm; sademed vähe ja võivad sadada lumena.
  • Polaar- või jäised kõrbed — Arktika ja Antarktika osad, kus temperatuurid on madalad ja sademed väga vähesed.

Taimkate ja loomastik

Kuivadel aladel on kohanenud nii taimed kui loomad. Tüüpilised taimed on xerofüüdid — madala leheridadega, paksu varre või võraga ning vee kogumiseks loodud võimetega (näiteks sukulendid). Loomad on sageli öised, urgudes elavad või teevad pikaajalisi rännanädavaid käitumismustreid, et vältida päevast kuumust.

Inimtegevus ja kõrbetega seotud väljakutsed

  • Põllumajandus ja veemajandus: veepuudus piirab põllumajandust; kasutatakse niisutussüsteeme (näiteks drippaaed), kaevusid ja mõnel pool ka pöörduvat tehnoloogiat nagu merevee magestamine.
  • Linnad ja infrastruktuur: kõrvetemperatuurid ja veeressursside nappus nõuavad erilist planeerimist (ehitusmaterjalid, jahutussüsteemid, vee säästmine).
  • Keskkonnaprobleemid: ülemäärane karjatamine, vale põllumajanduspraktika ja kliimamuutus võivad viia maade degradatsiooni ja desertifikatsioonini — heade maade muutumiseni kuivemateks.
  • Loodusvarad: kõrbetes esineb tihti mineraale ja nafta, mis toob piirkonda ka kaevandustegevust ja majanduslikku huvi.

Tuntud näited

  • Sahara — maailma suurim kuum kõrb.
  • Araabia — suur Araabia kõrbeala Vahemere lõunaosas ja Araabia poolsaarel.
  • Kesk-Austraalia — Austraalia sisealade väga kuivad alad.
  • Atacama (Lõuna-Ameerika) — üks maailma kuivemaid kohti maailmas, osades piirkondades praktiliselt ilma vihmata.
  • Gobi (Aasia) — näide külmemast kõrbest, kus talved võivad olla väga karmid.
  • Arktika ja Antarktika osad — näited polaarsetest kõrbetest.

Mõõtmine ja klassifikatsioon

Kuivuse ja kõrbekliima jagunemist kasutatakse sageli klimaatilistes süsteemides nagu Köppeni klassifikatsioon, kus kõrbeid tähistatakse tähtedega (BW = kõrbevõi kuiv kliima, BWh = kuum kõrbe, BWk = külm kõrbe). Lisaks arvestatakse sademete hulka, aurumist ja taimkatet.

Lõpetuseks

Kõrbekliima hõlmab laia spektrit aladest, mis on kuumad ja liivased, kuni külmade, jäiste ja väga kuivade piirkondadeni. Nende ühine joon on vähene kättesaadav vesi ja sellest tulenevad eripärased eluksobivad kohastumised. Inimtegevus võib nii ohustada kõrbeökosüsteeme (desertifikatsioon) kui ka neid ressursina kasutada — tasakaalustatud ja jätkusuutlik veemajandus ning maakasutus on kõrbetes eriti olulised.