Absoluutne kõrgus

Kõrgus lennunduses ja kosmoselenduses

Lennunduses saab kõrgust mõõta ja näidata mitmel erineval viisil. Kõrgus on kas keskmisest merepinnast (mida nimetatakse ka keskmiseks merepinnaks või MSL) või maapinnast (mida nimetatakse ka maapinnast kõrgemaks (Above Ground Level või AGL).

Lennukid leiavad oma kõrguse õhurõhu abil. Õhk muutub õhemaks, mida kõrgemal ta on (ja tal on väiksem rõhk, sest ülalt alla suruv õhk on väiksem). Seda rõhku saab mõõta ja selle saab teisendada kõrguseks merepinnast. Kõrguse mõõtmise vahend on kõrgusmõõtur (kõrgusmõõturist ja kõrgusmõõturist). Tavaline rõhu kõrgusemõõtja on teatud tüüpi baromeeter, mille numbril on õhurõhu asemel kaugust (jalad või meetrid) näitav armatuurlaud.

On olemas mitut liiki lennunduskõrgust.

Lihtsustatult võib neid kõrgusetüüpe selgitada kui kõrguse mõõtmise viise:

• Näidatud kõrgus - see, mida kõrgusemõõtja näitab (näitab) kõrgust merepinnast. See on tavaliselt üsna hea, kuid mõnikord võib see veidi petta, sest seda tuleb kohandada kohaliku baromeetrilise rõhu järgi.
• Tõeline kõrgus -- kõrgus kui kaugus merepinnast.
• Absoluutne kõrgus -- kõrgus kui kaugus maastikul (maapinnast) otse selle all (Above Ground Level).
• Kõrgus - kõrgus, mis on kaugus mingi punkti kohal. Seda võib nimetada ka maastiku kõrguseks. Seda kõrgust mõõdavad raadiohüppemõõturid.
• Rõhu kõrgus -- kõrgus, mida mõõdetakse õhurõhu abil. Õhurõhk merepinnal on tavaliselt 1013,25 millibaari ehk 29,92" Hg, kui õhutemperatuur on 15 °C (59 °F). Rõhukõrgus ja näidatud kõrgus on samad, kui kõrgusemõõtja on reguleeritud selle standardtaseme kasutamiseks.
• Tiheduse kõrgus -- kõrgus, mida mõõdetakse õhu tiheduse järgi. See sõltub atmosfääritingimustest (peamiselt soojusest ja niiskusest). On olemas rahvusvaheline standardne atmosfäärikaart, mis teisendab tiheduse kõrguseks.

Õhu tihedus mõjutab ka seda, kui hästi õhusõiduk töötab. Tiheduse kõrgust mõjutavad baromeetriline rõhk, niiskus ja temperatuur. Väga kuumal päeval võib tiheduse kõrgus lennujaamas (eriti kõrgel asuvas lennujaamas) olla nii suur, et lennuk ei saa startida. See mõjutab kõige sagedamini helikoptereid või õhusõidukeid, mis veavad suurt kogust lasti.

Vertikaalse kauguse võrdlus

Piirkonnad atmosfääris

Maa atmosfäär on jagatud mitmeks piirkonnaks vastavalt kõrgusele. Piirkondades on erinevad temperatuurid ja tuuled ning selles olevad asjad. Piirkonnad on järgmised:

• Troposfäär - maapind kuni 8000 meetrini põhja- ja lõunapoolusel - 18 000 meetrini ekvaatoril.
• Stratosfäär - troposfäär kuni 50 kilomeetrile (31 mi)
• Mesosfäär - Stratosfäär kuni 85 kilomeetrile (53 mi)
• Termosfäär - Mesosfäär kuni 675 kilomeetrit (419 mi)
• Eksosfäär - Termosfäär kuni 10 000 kilomeetrini (6 200 mi)

Suur kõrgus ja madal õhurõhk

Maa pinnal või selle atmosfääris asuvaid piirkondi, mis on kõrgel keskmisest merepinnast kõrgemal, nimetatakse kõrgmäestikuks. Sageli öeldakse, et kõrgus algab 2400 meetri kõrgusel merepinnast.

Suurel kõrgusel on õhurõhk madalam kui merepinnal. Selle põhjuseks on kaks mõju. Need mõjud on raskusjõud ja õhus olev soojus. Gravitatsiooni tõttu on õhk maapinnale võimalikult lähedal. Õhus olev soojus paneb molekulid kiiresti liikuma ja üksteise vastu suruma. See paneb õhu paisuma. Seega on suurem osa õhust madalamas atmosfääris, merepinnale lähemal, ja kogu üksteise vastu surutud õhku nimetatakse õhurõhuks. Seega on õhurõhk seda väiksem, mida kõrgemale te lähete.

Kuna õhk paisub soojuse tõttu, tõuseb see sinna, kus õhurõhk on väiksem. Tõustes saab ta laieneda ja hakkab jahtuma. Seetõttu on kõrgel asetsev õhk külm. See põhjustab alpi kliimat. See kliima mõjutab kõrgmäestiku ökoloogiat.

Suurte kõrguste mõju inimesele

Üle 1500 meetri (4 900 jala) kõrgusel hakkab see mõjutama inimest. Inimene ei saa elada väga suurel kõrgusel üle 5500-6000 meetri (18 000-19 700 jalga). Atmosfäärirõhk väheneb suurtel kõrgustel. See mõjutab inimest, sest seal on vähem hapnikku, mida hingata. See võib põhjustada selliseid haigusi nagu kõrgushaigus, kõrgel asuv kopsuturse (vedelik kopsudes) ja kõrgel asuv ajuturse (vedelik ajus, mis põhjustab peavalu ja segadust).

Inimese keha saab kõrgustes hakkama, hingates kiiremini, suurendades südame löögisagedust ja muutes verd nii, et see sisaldab rohkem punaseid vereliblesid, mis suudavad hapnikku transportida. See võib võtta päevi või nädalaid. See toimib inimestel, kes elavad kõrgel mägedes, ja mägironijatel. Ronijate puhul nimetatakse seda aklimatiseerumiseks. Piloodid ja teised inimesed, kes lähevad kiiresti suurele kõrgusele, peavad olema kosmoseriietuses, survevarustuses või rõhu all oleva lennuki sees, nii et õhk on ikka sama, mis maa peal. Üle 8000 meetri (26 000 jalga) ei suuda inimkeha vajalikke muutusi teha ja lõpuks sureb. Mitmed maailma kõrgeimad mäed on nii kõrgel, ronijad võtavad tavaliselt hapnikupudelid kaasa ja viibivad kõige kõrgemal ainult mõned tunnid.

Kõrgemal elavatel inimestel on suurem enesetappude määr. Põhjus ei ole veel teada.