Skorpionid — kaheksajalgsed ämblikulaadsed: liigid, suurus, mürgisus ja ajalugu

Skorpionid: avasta 1750 liiki, suurused 3–9 tolli, mürkide tõsidus, evolutsiooniline ajalugu ja levik — põhjalik ülevaade skorpionide maailmast.

Autor: Leandro Alegsa

Skorpionid on kaheksajalgsed arachnid, kellel on kaks suuremat käpalikku eelpõlve (pedipalp) kääbaste kujul ja pikk, viivuline sabajärk, mille lõpus on nõel ning mürgikott. Neid iseloomustab lühike, tugev keha ja paiknemine öises elustiilis. Enamikul liinidel kasutavad nad oma mürgised nõela peamiselt saagi alistamiseks ja kaitsena, mitte inimese ründamiseks. Täiskasvanud skorpionide suurus ulatub tavaliselt mõnest millimeetrist kuni paarikümne sentimeetrini; keskmine kodumaine suurus on sageli umbes 7–8 cm (ligikaudu 3 tolli), suurimad liigid, nagu Aafrika saagiks tuntud keegi Pandinus imperator (emperor scorpion), võivad kasvada kuni ~20 cm (umbes 8 tolli).

Anatoomia ja elutegevus

Skorpionil on kaks põhilist kehaosa: prosoma (pea-rindkere) ja opisthosoma (kõht), mis jaguneb laiemaks mesosomaks ja kitsamaks metasomaks — viimane moodustab sabja. Lisaks kaheksale jalale on neil paar pedipalpe (kääbastega käed), mida kasutatakse saagi püüdmiseks ja korrastamisel. Sabas asuv telson sisaldab mürgikotti ja nõela, millega süstitakse mürk.

Liigid ja levik

Skorpioneid on maailmas hinnanguliselt üle 2 500 liigi, mis jagunevad paljudeks perekondadeks ja sugukondadeks, kohanedes väga erinevate elupaikadega — kõrbestest ja savannidest kuni metsade, steppide ja koobasteni. Nad leiduvad kõigil mandritel, välja arvatud Antarktikas. Mõned liigid elavad niiskemates metsades, teised aga rangelt kõrbestikes või kiviklibustes piirkondades.

Evolutsioon ja ajalugu

Skorpionide evolutsiooniline ajalugu on väga pikk: fossiilid näitavad esimesi skorpionilaadseid vorme juba siluri ajastust, umbes 430 miljonit aastat tagasi. Varased vormid olid osa-aegselt vees elavad ja alles hiljem kolisid täielikult maismaale; üldpõhimõtted anatoomias on sellest ajast suhteliselt vähe muutunud, mis rõhutab nende eduka kohanemisvõime pikaajalisust.

Mürgisus ja risk inimestele

Kõigil skorpioniliikidel on mingil määral mürki, mida nad kasutavad peamiselt saagi halvatamiseks. Enamikul liikidel pole see inimesele ohtlik; hinnanguliselt on vaid umbes 20–30 liiki (sõltuvalt määratlusest) need, mille mürk võib olla inimestele surmav, eriti väikestele lastele, eakatele või meditsiiniliselt nõrgenenud inimestele. Mürgi toime võib ulatuda valust ja lokaalsest tursetäis kuni närvisüsteemi mõjudeni — sõltuvalt liigist ja mürgi tüübist.

Esmaabi skorpioni nõelamise korral:

  • Püsi rahulik — kiire pulss levitab mürki kiiremini.
  • Puhasta haav õrnalt seebi ja veega, ära lõika ega ime haava.
  • Immobiliseeri ja tõsta haavatud jäseme, kui võimalik, et vähendada mürklevikut.
  • Otsi viivitamatult arstiabi; tõsiste sümptomite korral (hingamisraskused, teadvuse kaotus, tugev valu, oksendamine, iiveldus, krambid) vajatakse haiglaravi ja sageli anti­venerumi.
  • Ära kasuta sidemeid, mis võivad vereringet täielikult katkestada; ära anna kannatanule alkohol või tugevad valuvaigistid ilma arsti juhatuseta.

Käitumine, toitumine ja paljunemine

Skorpionid on enamasti öised kiskjad: nad jahtivad putukaid, ämblikke ja väiksemaid selgrootuid ning mõnikord väiksemaid selgroogseid. Pedipalbid aitavad saaki püüda ja hoida, nõel manustab mürki. Paljunevad enamasti vivipaariliselt — emased sünnitavad elusaid noori, kes põlevad emad seljal kuni esimese kerge koorikmurdmiseni (molt). Skorpionid läbivad mitu koorumist enne suguküpsuseni jõudmist.

Eluea ja inimestevaheline suhtlus

Eluiga varieerub liigiti: väiksemad liigid elavad tavaliselt vaid paar aastat, samas suured liigid võivad vangistuses elada 10–25 aastat. Skorpionid mängivad ökosüsteemis olulist rolli, kontrollides putukapopulatsioone. Mõned liigid on populaarsed eksootiliste lemmikloomadena, kuid nõuavad spetsiifilist hooldust. Samuti on paljud liigid looduskaitse all või ohustatud elupaikade hävimise tõttu.

Oluline: Kuigi skorpionid võivad tunduda ohtlikud, on neist paljud kasulikud ja kuluefektiivsed kahjuritõrjevahendid looduses. Kui elad piirkonnas, kus skorpionid esinevad, siis väldi pimedas paljajalu käimist, kontrolli voodi ja jalanõusid enne kasutamist ning otsi professionaalset abi, kui märkad kodus rohkelt isendeid.

Skorpionide täpsemat taksonoomiat ja liiginimekirja uurivad entomoloogid ja arahnoloogid pidevalt; uued liigid avastatakse ja kirjeldatakse regulaarselt, mistõttu liigi- ja rühmitusnumbrid võivad muutuda. Neid teemasid saab sügavamalt uurida teaduslikest allikatest ja arahnoloogide ülevaadetest. Elab 13 perekonda — see väide on ajalooline estimatsioon; tänapäevased taksonoomilised klassifikatsioonid loendavad perekondi ja sugukondi erinevalt sõltuvalt süsteemist ja uuematest uuringutest.

Must skorpionZoom
Must skorpion

Anatoomia

Neil on kaheksa jalga ja paar haaravaid pedipalpe (nagu küünised). Saba on kitsas, segmentidega. Tavaliselt on see selja kohal ettepoole kaarduv ja lõpeb mürgise nõelaga.

Nende keha koosneb kolmest osast. Eesmine osa on peataoline, kõhuosa on mesosoma ja saba on metasoma. Keha on kaetud eksoskeletiga, mis annab neile hea kaitse.

Ellujäämine kõrbes

Skorpionidel on palju võimalusi, kuidas kõrbes ellu jääda. Nad võivad oma ainevahetust aeglustada. See võimaldab neil ellu jääda vaid ühe putukaga aastas. See võime võimaldab neil ka pikema aja jooksul päikese ja kuumuse eest varjuda, kasutades vaid väheseid koguseid hapnikku. Paljud inimesed usuvad ka, et nende küünised ehk näpitsad olid kunagi esijalad, mis on evolutsiooni käigus muutunud selliseks, nagu nad nüüd on. Sellest hoolimata mängivad skorpionide küünised olulist rolli nende jahi- ja paaritusrituaalides. Skorpionidel on ka spetsiaalne, sulgedele sarnanev elundite paar, mida nimetatakse pektiinideks ja mille abil nad tajuvad isegi kõige väiksemaid liigutusi enda ümber. See võimaldab neil oma saaki tõhusalt üles leida ja küttida, nii pinnal kui ka vee all. See hoiatab neid ka võimalike ohtude eest, näiteks teiste suuremate jahimeeste eest. Skorpioni kõige kardetavam ja tuntuim omadus on tema nõelamine. Pistis sisaldab neurotoksiini, mida skorpion kasutab ohvri halvamiseks, et seda oleks lihtsam tappa ja ära süüa. Samuti peidavad nad end kivide alla ja see muudab nende kehatemperatuuri jahedaks.

Aretustsükkel

Skorpionide paaritusrituaal algab siis, kui isane ja emane ühendavad küünised. Pärast seda veenduvad nad, et teine skorpion kuulub samasse liiki ja on vastassugupoolne. Pärast seda juhib isane emaslooma ringi, kuni leiab sobiva koha, kuhu ta oma spermatosoidi hoiab. Kui isane on sobiva koha leidnud, juhib ta emase üle selle, kus ta siseneb temasse ja viljastab ta. Paaritamisrituaal võib kesta 1 kuni 26 tundi, sõltuvalt sellest, kas isas leiab sobiva koha. Ainult suguküpseks saanud skorpion võib paaritusrituaali läbi teha. Skorpion saavutab suguküpsuse, kui ta on läbinud 5-7 mulgustust.

Seotud leheküljed

  • Arachnid
  • Aavikskorpion
  • Skorpionitätoveering


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3